Kas ja kus on võimalik lasta DNA testi teha alaealisele lapsele, kui üks vanematest ei ole testi tegemisega nõus.

vaata justiitsministeeriumi kodulehte.mis mõttega sa siis teed kui vanem nõus ei ole,kui nõus ei olda siis vastus juba käes - on mida karta.

Ei saa. Kui laps on täisealine, siis saab teha ka ühe vanemaga.

tellid testi, võtad vastavalt õpetusele proovi ja saadad laborisse.
võid ka siit apteegist küsida, need võivad juba ka eestis müügis olla.
see ei oma kohtulikku jõudu, kuid see eest annab sulle teadmise.
kuskil siingi oli link.

http://www.isyystesti.fi/tilaus.html

http://www.verkkoapteekki.fi/advanced_search_result.php?keywords=dna+testi&x=14&y=7

Ei, alaealise DNA-testi puhul on vajalik nii isa kui ema kohalviibimine. Ja laps loomulikult. Võetakse 3 proovi.
Loomulikult juhul, kui lapsel on seaduslikult nii ema kui isa elus.

Kui üks vanem ise ei nõustu, tuleb pöörduda kohtusse ja hankida vastav otsus.

tasub esmalt siiski teha ära see neti lingil pakutud testi tellimise võimalus selle teed salaja ära ja jääb su enda südametunnistusele. Kui laps on sinu oma ja naisel pole vähimatki alust olnud arvata et laps sinu pole siis on loomulikult testi nõudmine sinu poolt täielik solvang temale.

Olin samas olukorras ja tean mida see tähendas, algul polnud ka nõus aga kui mees veelkord juttu tegi siis tegime ära ja minu poolt sai lahutus ka sisse kohe antud kuna puudus ju usaldus.

Nüüd oleme lahutatud ja elame eesti teises otsas, läksin lapsega mehest võimalikult kaugele elama. Elatist ka ei nõua.. laps loomulikult oli mehe oma, teisi võimalusigi polnud.

Aga noh, mehe hea nime päästmiseks lubasin, et ta võib ju öelda oma vanematele ja sugulastele jne, et lahutasimegi seepärast, et laps polnud tema oma - Ja ta ütleski seda ...
Uut meest ei ole otsinud ja ei ole nagu plaanis ka. Laps juba 14 aastane ja oleme kahekesi elanud 9 aastat. Isa last vaatamaski pole käinud. Tõenäoliselt häbi tal.

.. ja laps teab sellest loost, asjast ja meil on olemas DNA testi vastused.

Arvesta sellega et loevad ka sisemise kriitikaga inimesed. Selline lausvale teeb sulle endale häbi. Üheksa aasta tagused sündmused, ajavad naerma.

mind ajaski naerma kogu see jura et laps pole mehe oma.. ja mina pole midagi valetanud, laps teabkuidas asjad olid ja on ja meil on ju olwemas ka paberi´tel tõestusmaterjal, et tema isa on ikka tema isa.
See on mehe enda asi kui ta tahtis valetada ja valetas siis see ka temaprobleem.

seepärast ütlengi teisetle meestale kes oma mehelikes võimetes kindlad ei näi olema, et tehke see kuramuse test ära nii, et teate vaid ise ja siis edasi tehke omad järeldused. On ju 2 võimalust nagu isegi aru saate. Olgu, laps pole oma ja teete omad otsused aga KUi on oma mis siis saab? Mis näoga te sis edasi elate koos selle lapse emaga. Teie ei usaldanud - järelikult olete ise see keda ka ei saa usaldada.

Eestlased on ikka täiesti hukka läinud, kui usaldus ainult DNA testide peal seisab.
Tehke jah neid teste, ükskõik mis te ka iganes põhjuseks toote. Aga teadke, et suhted on sellega igaveseks rikutud ja tagasi seda enam ei pööra mitte kunagi. Teie lastel on õigus teid kogu elu põlata.
Aga teie valik!

jeerum, jälle sa inised siin! Perekoolist ei ole küllalt? On antud sulle nõu ja linke!

Nendele kes dna testi nii kirglikult maha teevad: advokaadid kes euroopas on kohtuprotsessidel meeste huvisid esindanud, nimetavad seda emotsionaalseks lärmiks, mille taga on valelikus ja vassimine.
komm (6.07) kinnitab seda.

Väike märkus: Ma pole tasuja vaid lihtsalt tasub, st et tasub ikka enne mehel mõelda ka kas selle testi tegemiseks on alust või mitte. Kui na olin ja olen olnud senini ühe mehe naine, st mu lapse is aon olnud mu jaoks ainus siis miks pidi ta mind selliselt kohtlema? Kui ta ehk oma võimetes kahtles, eks siis otsinud mingi muu võimalus ja teinud jah see test minu eest salaja ära ja mul polek solnud vaja sellest kunagi teada saada. Aga antud juhul ei ole asi üldse emotsioonides vaid usalduses. Kui mina usaldasin teda ega kahelnud hetkekski siis see DNA nõudmine mingite sugulaste mahitusel oli minu jaoks tõesti märk, et mind ta ei usalda ja ma ei taha ei saagi koos elada kui mind ei usaldata. Kui niivõrd tähtsas asjas juba ei usaldatud mis sii veel muudes? Oleks mulle jäänud ju edaspidisekski see hirm et ei usaldata ja oleksin pidanud kõiges end hakkama õigustama?
Samas, laps ju oleks saanud kunagi ikka teada, et oli selline DNA lugu ja ju siis isal põhjust kahelda oli... Kuid nüüd teab laps minu põhimõtteid ja seisukohti tõe, vale ja usalduse kohta.
Me ei õpeta last tema isa vihkama, vaid lihtsalt olen näidanud lapsele, et ei pea kannatama ja elaba nii nagu ise ei taha, et on õigus naisel ka valida ise oma elu ja tee, mitte olla se, kellele kõik on ette määratud. Elada ja olla aus, teiste poolt mitte manipuleeritav ja ise mitte manipuleerida.

See, et mees enda õigustamiseks valetas, on juba tema probleem. Jah mehele jäi võimalus kas näida lollina, kes uskus teisi mitte oma naist või sisi see, mille tema valis, käib, näib vliselt uhke ja õilis kes paljastas naise pettuse ja sai vabaks sellest naisest.

A ma ikka alati mõtlen, kui neid DNA teemasid loen (algatajateks ju mehed), et miks nad ei alusta ometi oma emadest? Kui ikka usaldamatus oma lapse ema vastu on nii suur, siis peaks ju kindlasti kahtlustama ka oma ema.
Armsad mehed, teeme ikka edaspidi nii, et kõigepealt testite ära oma päritolu ja siis asute järgmise põlvkonna kallale. Esiteks vaadake, mis tunne on oma ema alandust näha ja siis alles alandage oma lapse ema.
Enne emadepäeva võiks ju iga mees, kes testist mõtleb teha endale selgeks, mis on emadus ja kes on ema.

Algul tahtis mees testi, siis nüüd on juba sugulased valedesse mähitud. Ei ole ilus nii valetada. Kui sul on mingid ebameeldivad lahendamata eluseigad, siis ei maksa neid viia utoopiliste ÜHEKSAA-AASTA taguste muinaslugude kokkukirjutamisele.

Emas ei kahtle keegi, probleemid on isadusega.
eelmise põlvkonna naised ei olnud nii usinad käopoegi pessa soetama. Alimendid olid naeruväärsed, selle nimel polnud mõtet tõmmelda. Nüüd uus põlvkond tibisid kes emapalga, elatise ja juhusuhte peale maiad.
Oma isas ei kahtle kuni talle invaliidsust maksma ei pea, eks siis võib ju DNA kah teha:)

to emadele

Sul ju selge loogikaviga, et emades ei kahtle. Testi tehakse ju selleks, et teada saada, kas ema on petnud. Järelikult ei usaldata just emasid.
Ja kulla sõber, lapsi tehakse ikka armastusest, mille üks lisaväärtus on usaldus. Kui oled nii rumal olnud, et need asjad ära unustanud, siis ei vääri sa tõesti nime "isa".

Kui aru ei saanud, siis vastasin eelmistele kommentaatoritele kes mehe oma emale DNA testi saatsid tegema.
Mind ei huvita, kas mu isa on minu või mitte, mind huvitab et ma ise võõrast pärdikut ei kasvataks enda oma pähe.
Täpsustuseks- nagunii ei kasvata, pole teda tellinud järelikult pole ka minu mure kasvatada. Elatise väljapressimise korral tahan küll DNA-d.

to "emadele"

Juba üksi sõnapaar "võõras pärdik" tekitab minus õõvastust. Ja ju sa ikka seda ahvimammat (lapse ema) nautisid ka.

Aga kui sa aru ei saa, siis mind jahmatab ikka see, et ennast seotakse ja ollakse inimestega, keda ei usaldata. Mina räägin kogu aeg usaldusest- usaldamatusest. Mitte ei saa aru, kuhu need asjad on kadunud? Minu meelest kuuluvad nad inimeseks olemise juurde.

Usaldus on usaldus, juhusuhted on juhusuhted. Kui millestki jahmuda, siis jahmu sellest kuidas naised endale lapsi lasevad teha. Siin võid tagajärgedest lugeda.

Lasevad teha kellel? Ise toppisid ka sedasama naisterahvast! Pealegi kondoomita. Missa ulud nüüd, juba 6. klasile räägitakse, et seksides jääb rasedaks, vanemad räägivad enamasti juba varem...

Eelmisele

No ära muretse siis, las kohus lahendab olukorra, kui elatist nõudma hakatakse. Aga kui "pärdik" osutub sinu omaks, suhted rikutud, tagasiteed ei ole, mis sa siis teed?
Võiksid vastata, ma nii tahaks teada.

Mehed on looduse poolt seatud toppima kõiki kes ennast toppida lasevad. Naise asi oli hoolitseda et õnnetust ei juhtuks:)
Loodus on nihkesse läinud ja sellega mehe bioloogia pole arvestanud, et emased endale õiget paarilist järeltulijatele enam ei vali. Mees ei lähe evolutsiooniga nii kiiresti kaasa kui peaks, seda tuleb tunnistada.

emmedel on komme olla selline otsustusvõimetu isend. armastavad nad oma hargivahega mitmeid mehi ja ei suuda otsustada. hing kuulub ühele keha teisele ja hargivahe kolmandale.. nii ta lähebki.

ei ole tegemist valedega minui poolt, lihtsalt see DNA jutt ja et laps pole oma isa nägu, seda juttu mehe ema ja õde juba lapse sünnist alates rääkinud.

KUID MIKS EI VÕIKS SIISMINGI MEESTE3 ÜHENDUS VÕI MIDA IGANES, VIIA ASJA NIIKAUGELE, ET RIIGIKOGU SEADUSTAKS DNA tegemise juba sünnitusmajas sis poleks kelegil probleeme ega vaidlemistkui lapse haiglast koju toovad oleks juba asi slege ja poleks ka mingit jauramist hiljem.

kui aeg sobiv tuleb ka seadus. aga valetada ei ole ilus.

valetada??
no kuidas seda siis nimetada, kui mehe sugulased mehele kärbseid pähe ajasid, et laps pole tema oma - nemad ju valetsaid ja vassisisd!

Ja mees küsis minult ju ise, et mis ma siis nüüd teistele ütlen, kui sa lapsega ära lähed.. et mis teised minust (st. temast mehest) arvavad. ütlesin et sul ju he apõhjus tegime DNA testi, seepärast,et laps pole sinu oma. eks siis nii ütlegi. Lihtsalt nähvasin mehele tema lolli jutu peale, mitte ei käskinud valetada. Pärast mees veel küsis, et kas võib ta ikka nii öelda et ega ma protestima ei hakka. Ütlesin, et ah tee mis tahad, et mind ei huvita.
Kusjuures see vestlus mehega on mul ka salvestatud ja mees ise ka on seda kuulnud. Vaat salvestasin ma küll algul mehe teadmata, kuid peale salvestust ütlesin seda mehele ja lasin tal ka kuulata seda juttu. Ta ei öelnud midagi.

tasu, te olete ikka paras paar! võta üks ja viska teist. see on ikka õige ütlus, et partnerid väärivad teineteist ja kui nad alguses pole, siis nad ometi muutuvad aina sarnasemaks.