Minu ema oli 40 ja isa 53, kui sündisin. Ei ole oma ema kunagi häbenenud, siiani ütlen talle emme (vahel avalikus kohas ise ei pane tähelegi, aga taban teiste üllatunud reaktsiooni).
Mäletan, kui kunagi koolis arutasime klassikaaslastega, et kui vanad kellegi vanemad olid. Klassikaaslase ema oli 29-aastane, kui ma ütlesin, et minu ema on 51, siis väitsid teised, et ma ilmselt valetan, sest nii vanalt - 40-selt ei saagi enam lapsi. Mind see vestlus kummalisel kombel ei häirinud, mõtlesin lihtsalt, et kuidas mu klassikaaslased nii rumalad on.
Selles mõttes on mul vedanud, et ema hoolitses minu eest alati parimal viisil ja oli ka mu sõprade meelest sõbralik ja väga tore. Ta hoidis ennast kursis kõigi noorte asjadega, käis minuga igal pool, esinemistel ja võistlustel ja ei treenerid ega õpetajad ega ka mu kooli- või trennikaaslased ei pannud millegipärast seda pahaks. Ju ta siis oskas olla selline, et tema juuresolek ei häirinud. Abistas alati ka neid, kelle vanemad kunagi kaasas ei käinud. Imestan praegu isegi, et mind tagaselja memmekaks ei peetud.
Ise sain lapsed noorelt (22 ja 27) ja mõistsin, et andsin sellega oma emale võimaluse vanaema olla. Kui oleksin ise ka lastesaamise edasi lükanud, siis polekski tal ju veel lapselapsi, nüüd on ta aga juba 10 aastat saanud vanaemarollis olla.
Oma lapse klassis olen pigem üks nooremaid vanemaid ja mingit viltuvaatamist vanematele või vanematele oma elus ja suhtlusringkonnas ei ole täheldanud.
Hetkel 33-selt ma ise rohkem lapsi ei planeeri, ka enda vanuse pärast. Kartsin mõlema raseduse ajal, kas lastel ikka on tervis korras ja praegu ei tahaks enam nii mitu kuud selle pärast muretseda. Pealegi olen praeguseks kokku puutunud rohkemate tervistkahjustavate teguritega ja pole ka ise viimasel ajal väga oma tervist hoidnud.
Samas ei pane pahaks, kui keegi soovib lapsi 40-selt, sest oma lapsepõlvest väga hea kogemus sellega.