Suurim osa emasid on loomu poolest mina-kesksed. Neid innustavad tegutsema järgmised põhjused:

"Tahaksin oma lapsest rõõmu tunda."
"Mul on laps, kellele elada."
"Las ta teeb teoks selle, mis minul tegemata jäi."
"Temas jätkub minu elu."
"Mees jättis mu maha (või tunnen ennast ta kõrval nii hüljatuna), ent ma pole siiski üksi."

Neis ajendeis on tähelepanu keskpunktis näiliselt laps, tegelikult aga inimese enda "mina".

Emaduse kulg on sellistel puhkudel niisugune.

1. Jäin rasedaks - naist valdab rõõm ja uhkus.
2. Tõin ilmale - MINA sünnitasin ta, see laps on MINU OMA.
3. Elan temale, küllap saab ta selle eest veel MULLE tänulik olema.
3. MINU laps on teistest lastest etem (olen seda ju MINAGI).
4. Tulevad esimesed pettumused, konfliktid lasteaia või kooliga, abielusisesed lapsega seotud lahkhelid.
5. Esimene tõsine löök: "MINA polegi tema jaoks kõige tähtsam".
6. Ta jättis MIND maha. On's elul üldse mõtet?

=======================================

Iseka ema suhtumise astmed:

1. Laps kuulub MULLE.
2. MUL on temaga erinevaid plaane.
3. MUL tuleb toime tulla lapsega seoses esilekerkivate probleemidega, kui ise ei saa siis ehk kaasan asjasse ka lapse "kaasomaniku" isa.
4. Kui tema (lapse) elu kujuneb erinevaks sellest, mida MA ootasin, olen löödud ja kibestunud

=======================================

Mõned kõrvalekalded vanemate rollis:

- KÄO pojakesi kasvtavad teised (ta jätab nad vanavanematele, lasteaia ja kooli hooleks).
- ÄMBLIK pistab oma maimukesed nahka (tema "armastus" ja kiindumus mõjuvad lapsele lämmatavalt).
- KANAEMA tahab tibukesi alati oma külje all näha (ta ei lase neil vaateväljast väljuda, võimaluse korral võtab ta osa igast klassiekskursioonist, kõige meelsamini saadaks ta "last" ka pulmareisil)
- PELIKAN toidab järglasi oma verega (ta ise põleb sealjuures läbi; kogu tema energia, aeg, raha, tähelepanu, iga ta mõte on laste päralt; kängu jäävad abikaasade omavahelised suhted)

Keegi pole nii vaene, et tal pole midagi anda.



Toimetatud 2 kord(a). Viimati Vabastage.Jutulind 02.12.2013 22.42.

kas ära juba ei tüüta ikka ja jälle seda halbade emade juttu kedrata?

Äkki paned teadust ja leiutad, kuidas paljuneda ilma ema-isata? Kuigi katseklaasilapsed on täitsa olemas, ei suudeta neid ilma emaseta siiski eluvõimeliseks aretada. Nii et ehk jääb see sinu leiutada. Siis saaks lapsed kuskil suures koloonias ühetaoliseks massiks kasvatada ja jääks lõpuks ära see vigin halbade emade teemal.

Ja jumala pärast, ära paljune. Pole tarvis, et sinu laps kunagi kuskil samal teemal sõna võtaks.

tundub, et sa "kle" oled ka üks neist keda siin kirjeldatud on.

Sellel jutulinnul pole küll just kõige väljapaistvam mõistus ega ka taiplikkus :)

Aga mis on siis lahendus? Mitte lapsi saada?

autori tekst ja mõte on asjakohane, sest siin maarjamaal leidubki igasugu soodasid mutte, kes arvavad, et synnitamine ja laps on neile jumalast.

Ei viitsinud sinu kõikidesse väidetesse süveneda, aga üks on kindel, et oled välja toonud äärmuslased. Ju sa oled ise seda elus tunda saanud ja nüüd arvadki, et kõik emad kuuluvad kuhugi äärmuslikku gruppi :). Tavaline ema sünnitab lapse loomuliku elu jätkuna, hoiab ja armastab teda, lapse kasvades on kursis lapse tugevate külgede ja nõrkade külgedega, toetab ja vajadusel õpetab teda. Oskab õigel hetkel, õigel viisil ja piisaval määral lahti lasta :).

Alati on äärmusi - klammerdujatest alates ja ükskõiksete hülgajatega lõpetades.
Valdav enamus emaks saanuid on ikka normaalsed, mitte et suurem enamus oleks kiiksuga. Või on aurotil mingid arvestatavad uuringuandmed? Ja kui nad algul paljut ei tea, siis nad õpivad emaks olemise käigus.