Mõtlen. Kõrv läks kikki su nimevaliku osas. Oled endast heas arvamuses. Ega see pole halb.
Ütled:
Esiteks minul oli endal paha ja ebameeldiv oma töötuse ees ja see tekitas minus sisemisi pingeid. Isa juuresolekul rääkisin emaga ja püüdsin talle (üldistatult öeldes) selgitada, et ta ei klammerduks minu külge pidevalt ja annaks mulle hingamisruumi oma ülemäärasest hoolitsemisest kui isa ühel hetkel nähvas mulle, et äkki peaks mulle kaigast andma.
Töövahetuse ajal said säästudest elatud? Või olid ema-isa rahakotil söögigi osas? Elad vanemate juures, kes kütte, jm eest maksab? Kes pesud-nõud-põrandad-aknad, jm peseb? Ma muidugi ei tea, kuid sinu andmetest võib jääda mulje, et isa "kaika" jutt võis olla ka ema-isa omavahelisest arutlemisest, et lamad nende rahakotil. Ise ju räägid "üldistatult selgitamisest", miks peaks vabandavalt selgitama, kui nendelt abi ei vaja?
Ema neelab isa nähvamised alla. Oled sa ikka kindel, et neil kui vanal abielupaaril, ei ole omavahelist sellist suhet, millest tütar aru ei saagi. Sina oled nende tütar, aga nemad on elukaaslased nii rõõmus kui mures. Sina ei pruugi üldse nende omavahelisest suhtest aru saada, enamgi veel, nemad ei pruugigi sellest sulle aru andma.
Paljud täiskasvanud lapsed (eriti tütred) ei saa aru isegi sellest, et nende vanemad sexivad (IKKA VEEL! Kas neil häbi pole?).
Ehk panen mööda oma arutlemisega, aga "päikseke" ja töökoha vahetuse seletused ning "rääkisin emaga, isa oli juures", on miskitmoodi "ühte auku" suunitlusega.