Minu meelest ka - täiesti kohutav! Kui ikka 35 kukub, siis on igasuguste dilemmade tekkimine või küsimuste esitamine absoluutselt perversne.
Tõepoolest... :)))

Oma eraelu korraldamise kohta teiste arvamuse küsimine (ja veel avaliku arvamuse!) on ikka tõepoolest lapsik! Selliseid asju arutatakse oma mehega, aga mitte meedias. Mida arvavad anonüümsed kommenteerijad - kas ma peaksin lapse tegema või ei? No anna abi!

Mis te arvate, kas ma peaksin omale mehe võtma või olen üksi edasi? Mis teie arvate, kas on kogemusi kellelgi meesteturul?

Kumb see delfi foorum siis nüüd on: avalik või anonüümne? Avalikult muidugi selliseid küsimusi küsima ei lähe ja sugulastega ka ei aruta, seepärast ma ju siia tulingi.
Aga nii see eluke on, mõni suudab heasüdamlik olla isegi siis, kui endal elus hästi ei lähe, teine seda ei suuda ja siis saavad kõik täie rauaga, kes kivistunud maailmapilti ei mahu.
Ega ma pahaks pane :)

Mina sain oma lapsed noorelt. Midagi olulist mul nende p'rast tegemata ei jaanud. Roomu ikka rohkem kui muret. 40/nesena voib ju s[nnitada, aga kas ma 55/sena teismelisega jaurata jaksan Vist ei viitsi=

Ei tunne meie sind ega su meest. Ei tea meie sinu kodust olukorda. No mida siis meiega arutada? Mis tarka nõu siit saada loodad? Kui vähegi aru peas, siis peaks ju aru saama, et mõtet sel pole.

No ja mis kokkuvõtte sa teed? Kas kuulad neid, kes ütlevad, et 35+ on ilmselgelt liiga vana; või otsustad neid kuulata, kes ütlevad, et ka 45-selt on sünnitatud (tõsi, mitte küll tervet last)?
Ootame huviga sinu otsust!

ka 45-selt on võimalik sünnitada tervet last. Lauslollusi, et nii vanade emade lapsed on kõik vigased, ei maksa ka paljundada.
Tuletame meelde, et nii vanad rasedad on arstide erilise tähelepanu all ja neile tehakse oluliselt enam uuringuid kui noorematele.
Allergilisi lapsi sünnib ühevõrra nii noortel kui vanadel ja selles on süüdi pigem meie elukeskkond kui et sünnitaja vanus.

Muidugi sünnita! Kindlasti kohe. :)
Reisid ja üritused?
Maailm, mille avab üks väike olevus oma vanematele on imeliseim reis, mille avastused hämmastavad, vaimustavad, panevad nutma, panevad naerma iga päev ja kogu aeg. Just lapsest võib saada ilusaim rännak veel sügavamale iseendasse, oma naiselikkusesse, oma emaks-olemisse, tundesse, mille sarnast sa ei saa osta üheltki reisibüroolt ühegi valuuta eest mitte kunagi.
Kas olen ise maailmas vähe rännanud? Arvan, et piisavalt.
Kas olen olnud kunagi õnnelikum mõne 7-nda maailmaime, kuluurimälestise või rännuseikluse üle, kui oma lapse naeratusest?
Tead, see pole isegi võrreldav. :)

Tuligi lõpuks ära! :)) Tänud, rändurema, just selline see minu dilemma oligi, mitte see, kas 35+ saavad lapsi (selles ma ei kahtlegi).

No üelnud siis kohe, millist vastust ootad! Milleks üldse see poleemika siin?

Jah, tõesti, milleks teised üldse pidid oma arvamust avaldama, kui sa nagunii tahtsid ainult selliseid vastuseid, kus sinule takka kiidetakse?! Öelnud siis kohe otse, et kes ei poolda nii vanalt sünnitamist, need ärgu nähku kirjutamisega vaeva!

Keegi sundis kirjutama ve?

No 35-aastane küll liiga vana ei ole, aga see pole ka iga, kus kahelda ja kaaluda. Kui ikka tahad, et Su elus oleks oma laps, tuleb see otsus teha ja laps ka saada. Kui ei, siis tuleb see osa oma elust blokeerida ja elada muudele asjadele. Ise soovitaks ikka jutti paar last muretseda, sest vanemas eas üht ja ainukest last kasvatades on oht laps äpuks kasvatada.

Äpuks kasvatad sa lapse oma kasvatusmeetodite tõttu. Lapse õdede-vendade arv ei mängi mingit rolli. Sa võid ka 5 jutti sündinud lapsed ära memmutada kui neid kasvatada ei oska. Enamus inimestel on üks laps või kaks last suuremate vahedega. Äpud on seda oma iseloomust tulenevalt või vanemate saamatusest lapsi kasvatada.

35 pole küll nüüd viimane piir lapse saamiseks. Üle poole elu veel ees. Eriti tänapäevaste võimaluste juures kasutada kunstlikku viljastamist ja surrogaatema. Vanus on viimane asi mida lapse saamisel puhul jälgida. Kõige peamine on see, et oleks ühtne ja armastav perekond, hea tervis ja majanduslik järg ning mõlemasuur soov laps saada. Muu on kõik tühine ja teostatav. Pealegi uuringud näitavad, et vanemate emade lastel on palju parem lapsepõlv: emad on elukogenumad, haritumad, rahulikumad. Ma kahetsen siiamaani mõnikord, et 21-aastaselt lapse sain. Olin küll kena ja prink (loe: noor), kuid elutempo oli ülikooli ja töö tõttu kiire, olin elukogenematu ning närviline. Pabistasin, keelasin ja karistasin tihti ilmaasjata. Nüüd vanemana olen palju rahulikum ja teeksin asju hoopis paremini ja teistmoodi. Lapse jaoks on oluline pigem see teine pool, mitte see, kas tema ema on ikka võimalikult sile ja sale.

Coral: Minu meelest on kah anonüümne foorum hea taoliste asjade arutamiseks, mida tuttavatega jagada on keeruline. Lihtsalt ignoreeri suvalisi õelutsejaid :)

Sa tahad veel seigelda, samas ka last. Lapse saamine, kasvatamine ON seiklus iseenesest, suurim üldse. Ja ei kao ka su ülejäänud võimalused kuhugi. 35 on veel täitsa norm vanus lapse saamiseks; ainult kaua enam oodata ei tasu, nüüd ongi otsustamise aeg. Päikest ja edu.

Tänud ;)

elu nautida saab ka koos lapsega ja palju täiuslikumalt kui enne
35-aastasel naisel jääb rasestumise võimalus iga aastaga väiksemaks...elu vanaduses ilma lasteta on suht mage...
Minu õde lükkas ka elu nautimise eesmärgil lapse saamist edasi, ka rasestus jne.....
praegu on ta 49-aastane, ikka veel noor enda arvates, lasteta naine

No jah, minul sai juba enne 35-te ringi jooksmisest kõrini, muidugi tahtmised reisida ja elu nautida ei kadunud kuhugi, aga piditsemine tundus küll väga tühja tegevusena. Kui ikka kahtled, et kas elu nautimine või laps siis pole sa veel valmis. Mina isiklikult kahetsen, et varemalt last ei saanud, sest tunnen ennast pisikese kõrvalt ikka väsinuna - nooremana oleks kiiremini taastunud. Aga noh siis polnud õiget meest ja praeguses mehes kindlust. reisimistele hakkan mõtlema alles 5 aasta pärast, sest siis saab lapsed kaasa võtta! No lapse pärast pole ma millestki ilma jäänud, sest see et mul olemas on on lihtsalt suurepärane, igas päevas on mul palju rõõmu. Ma pole mingi kanaema ja vahest tunnen, et tahaks rahulikult raamatut lugeda ja lihtsalt olla - aga küll see aeg ka tuleb, kui kasvab. See on see, millest tunnen täna puudust. ja ma ikkagi kordan, lapse pärast ma ei ole millestki ilma jäänud osad asjad on lihtsalt ootel. Kindlasti, kui laps on ükskord suurem ja sõltumatum, hakkan kiunuma, et lapsel on omad tegemised ja mul on seetõttu igav.