Mul ei ole midagi selle vastu, et ämm on kui maakera (rinnast 140 cm) ja pugib peotäite kaupa ravimeid (küll südame, küll vererõhu jne). Ise ta muidugi väidab, et tarbib tervislikku toitu ja ikka alla ei võta. Kui meile külla last hoidma tuleb siis on kaasas pirukas. Ja muidugi kogu söömine käib teleka ees, nagu ilma telekata jääks elu seisma. Isegi siis on tal pirukas teleka ees pugimiseks kaasas, kui oleme öelnud, et meil on toit tehtud ja söömiseks valmis. Ta on nõus kõike sööma, et kaalust alla võtta, aga mitte midagi mitte sööma, et alandada kaalu. Ei tordist, jäätisest või koogist pole mina teda loobumas näinud. Ütlesin oma mehele, et ta peaks oma emaga rääkima sel kaalu teemal. Kas emal on plaan olemas selleks ajaks, kui jalad enam tema keha kanda ei jõua (ta juba ammu lonkab ja on küürus -ise 67 alles)? Mees muidugi tige, et mis see minu asi on. No aga on ju, kui ema pension on 200 eur siis 400 tuleb ju kuskilt leida. Kui ta ise oma tervist aidata ei taha siis järelikult tahab ta raha koguda, et hooldekodus olla. Mees peidab selles suhtes pea liiva alla ja loodab, et sellist asja ei juhtu. Meil ei ole olemas vaba 400-t eurot. Ütleme veel ära, et meil mehega on rahad eraldi ja majandamises olen mina parem kui tema, sest temal jääb pidevalt kuu lõpus puudu. No mina ei kavatse küll nüüd ööd ja päevad tööle hakata, kui üks jääb oma kehakaalu pärast jalutuks. See pole ju õiglane, et meie laps peab millestki loobuma, sest vanaema oli õgard. Kuidas küll vanemad võivad üldsegi mõelda, et neil on õigus jääda oma lastele koormaks. Ma ei kujutaks seda ettegi, et ma oma lapsele hakkaks kaikaid kodarasse loopima. Üldsegi on tal suhtumine, et talle peaks antama ja teda peaks igati aitama. Isegi kui oma kommunaale maksta ei jaksa siis ütles, et poeg peab aitama. Minu vanemad ei ole iial minult raha nuianud ja annavad pigem hinge tagant viimase ära ja on ise ilma. Mul on lihtsalt mure, et tema oma mõttemaailmaga jääb rahumeeli kaela peale.

Vanainimese mõttelaadi sa enam ei muuda. Eks teil tuleb olla valmis kõige mustemaks stsenaariumiks.

Ei see ämm nüüd söömisest küll jalutuks ei jää - selleks peaks ta juba 150 kilo kaaluma:) Kuna ta on juba kenasti 67-aastaseks elanud, siis järelikult eluohtlik olukord ei ole.
Aga vahet pole, millisel põhjusel vanainimene hakkab hooldust vajama - laste kohus ongi teda aidata.
Kui sinu loogikat järgida, siis peaksid kõik suitsetajate lapsed paanikas olema - see ikka kahjustab tervist tunduvalt rohkem, kui söömine. Ja kindlasti põhjustab suitsetamine neile tossajatele vanemas eas kõikvõimalikke terviseprobleem.

Ära mõtle välja muresid, mida Sul ei ole. Kui Sinu mees on ämma ainuke laps, siis jah mees pead oma ema aitama. Ma saan aru, et ämm elab eraldi, kui ta väga haigeks jääb, saab tema elamise maha müüa ja ta saab hooldekodu raha. kaalust alla võtta ei ole nii lihtne, Sina ise võiks ka inimlikult rääkida, et ta loobuks pirukast, magusast ja sööks 4-5 korda päevas väikeste portsjonite kaupa. Televiisor on jah kujunenud pensionäride truuks kaaslaseks. Miks Sa näed oma ämmas ainult halba ja vingud siin võõrastele inimestele? Kas tõesti ämmas ei ole midagi head? Ainult kõik halb..... Kõik ei saa Sulle meeldida, ja Sina ei saa kõigile meeldida. Ma väga loodan, et ämm ei jää Sinu kaela peale ja ära võta oma vanematelt kõike viimast ära. Ole millegagi rahul ka oma ämma juures.

Olete kindlad, et kõigil ämmadel on varandus olemas? No Kuulge mõelge nüüd ise, kui inimese rinnaümbermõõt on 140 cm (tean, sest oli vaja mõõta).

Ometi lapsehoidjaks kõlbab , muuks mitte . Loetled kõigi rahad ette ja panused , kõige enne õpi oma peret toetama ja ühte hoidma .

tegelt ei kõlba, algul oli laps hirmus kisaja nii hirmus, et vanaema arvas, et lapsel on midagi viga isegi vanaema perearst arvas, et lapsel on midagi viga -ma arvan, et tõeline viga oli selles, et ei saanud rahulikult telekat vaadata. Nüüd hoiab last põlvel kinni ja laps kisab, sest ei viitsi vanaemaga telekat vaadata, aga vanaema ei viitsi lapsel järgi käia. Ja loomulikult leongi ma rahasid, sest last pean ju mina üleval, sest mehel ei jätku endalgi -aga suhtumiselt on sama nagu ema -kõike tahab saada.

ma ei arva, et peaksin hakkama meest toetama, kui tema ema on suhtunud oma tervisesse ükskõikselt ja sunnib teised vastutama ja tagajärgedega tegelema. Mina pean eelkõige hoolitsema oma lapse ja enda vanemate eest! Arvate, et kui minu emal-isal on vaja hooldekodu siis minu mees ulatab mulle lahkel käel rahapatakad? Millised, need mida tal kunagi pole olnud?

laste kisa tekitab masendust ja seepärast hakkavad paljud ülesööma ,sest neile põhjustatud stress vajab magusat ja üldse rammusaid roogi.

ära pabista ämma hoolduse pärast. Arvan, et su kooselu mehega saab enne lõpu. Mõnede inimeste puhul kohe on nii, et mõnest lausest piisab, mõistmaks, et ta on ...

Kui sa arvestaks ämma lapsehoidmise tunnitasusse, siis ehk on põhjust siiski rõõmustada rohkem kui kiruda?

Kuigi see tekst mõjub mingil põhjusel kuidagi liiga tahtliku viu-viu provokatsioonina, kui aus olla.

miks elab nii tore naisterahavas nii lolli mehega, kes isegi majandada ei oska ja kellel on lisaks veel nii jube ema?

Vana ja haige ämm EI VIITSI (!!!) laste järele joosta!
Teemaalgataja on ilmselgelt kas laps või puudega.

Noh siis ei ole ju ennast vaja pakkuda last hoidma. Probleem ei ole mitte lapse hoidmises vaid pirukate mugimises, ise väites, et sööb tervislikult ja näe kaal ei lange. Ja oi kui kehv ta tervis ikka on, kogu maailm on selles süüdi ja paksuks läks ka peale sünnitust. Kuigi saaks oma tervist parandada, kaotades kaalu, on ta valinud hooldatavaks jäämise tee. Ja seega peab normaalseks, et oma laps peab hakkama ema ülevalpidama. Ja ärge nüüd hakake kaagutama, et ema on last ka ülevalpidanud jne. Valiku laps saada tegi ema, jalutuks õgib ema ennast vabatahtlikult. Näiteks ühe mu tuttava vanaema võttis 10kg alla, et saaks lapselastega mängida.

Lõpetuseks ütlen, et mõni teeb valiku ja kaevab ennast hauda, teine võtab vastu otsused ja kaevab ennast hauast välja.

Jube, milliseid miniaid ikka olla võib. Kui see nii suur mure on, siis oleksid enne lapse saamist võinud mõelda väärtuslikuma mehe peale

kõik halb, mida teed või ütled, tuleb sulle endale ringiga tagasi. Mina isiklikult arvan, et vanemas eas saab sinust paks ülekaaluline haigete jalgadega laste abi vajav mutt...

Arva, mida tahad, aga minu elu on korduvalt kinnitanud, et küll jumal karistab. Tema karistus ei tule kohe, see tuleb ajapikku. Ja kui sa oma rumaluses arvad, et haigused tabavad vaid pakse, siis mõtle veel.

Ka mulle tundub, et on eluohtlik selliselt kalkuleerivat naist enda läheduses hoida.
Panite tähele? Mitte keegi ei vasta tema nõuetele: laps kisaja, mees luuser, ämm ülekaaluline õgard.

Ainult tema, lilleke, peab kõik maailmahädad üksi kandma...

Tead, mis, inimene? Ela üksi.

Mina oma ämma hooldama ei hakka. Tehku seda tema poeg kui tahab.

Ärge jah oma ämma hooldama hakake. Inetu on seda siin tervele ilmarahvale pasundada nagu mingit lotovõitu. Ma loodan , et Sina oma eluõhtul ka ise hooldamist ei vaja. Mina siiski hooldasin oma ämma 9 kuud, sest tema tütar suri ja tema poeg (minu lahutatud abikaasa) ei saanud sellega hakkama. Tema poeg oli halb mees mulle ja halb isa meie lastele. Aga minu südametunnistus ei lubanud ämma jätta kuskile saatuse hooleks. Ämm elas enne tütre juures, ega tal seal ka eriti hea elu olnud. Tütar oli tsüklijoodik. Hooldasin ämma, hakkama saime lastega ja jätkus ka ämmale ja vanaemale südamesoojust. Ärge olge nii vihased ja kõik vanainimesed ei vaja ka hooldust, surevad äkki. Ei maksa siin arutada ämmade hooldamisest, kui seda veel vaja ei ole.

Ma võtaks ennem kolm paksu ämma korterisse, kui teemaalgataja taolise õeluse endale tuttavaks.

1. Kui vähegi võimalik, siis katsu oma elu edaspidi nii korraldada, et sa ämma lapsehoidmisteenust enam ei vaja. Ütle sellest viisakalt, aga kindlalt ära, kuni ta aru saab.
2. Kasulik oleks tulevikku sedasi planeerida, et saaksid soovi korral koos lapsega mehest ja tema emast igati sõltumatult elada. Siis töötad ja teenid raha enda ning lapse jaoks ega ole sunnitud nendega (tingimata) lävima. Nii ehk tunneksite kõik ennast palju paremini, ämm kaasa arvatud. Las siis kõik söövad, palju tahavad, ja sinu mees tegeleb oma emaga ise.

Kas sa selle peale pole mõelnud, et ehk pole sa ise piisavalt sale ja ilus? Saledal ja ilusal naisel on tavaliselt rikkad mehed ukse taga järtsus, rahapakid käes. Ja lapsehoidjad-bonned-hooldajad iga näpu otsa võtta.

Tead ma enda päradt ei muretse, sest tegelen enda toitumisharjumustega. Pigem muretsen, et tulevikus jääb meie laps kõigest ilma, sest võileibu ja pirukaid armastav vanaema ei saa endaga hakkama. Lisaks leian ma, et pole mõtet ennast haletseda ja teistele kurta (tervis kehva, süda puperdab, veresuhkur ja -rõhk on kõrge,ravimid on kallid jne.) kui ise oma tervise parandamisse ei viitsi panustada kasvõi sellega, et mitte loopida kõike sodi omale suhu. Tuleb ju ometigi mõelda, kas me keha seda vajab ja mis sellest saab. 160 cm juures 120 kg no peaks nagu mõtlema hakkama kuidas oma olemist kergendada. Vähemalt 30 kg maha ja tervis paraneb ka muldvanadel, lisaks veel lootus, et ei pea jääma kellegi hooldada. Mina tahaks küll surra jalapealt, et mitte jääda oma lastele kasida. Teen selleks kõik, et keha lõpuni väärikalt vastu peaks.

tahtmine on taevariik. Pigem on tõenäoline, et su paks kõrgvere- ja suhkruhaige ämm sureb jala pealt, kui et vinguv sina. Üldiselt on nii, et vingatsid, irisejad ja õelad on väga sitked ja vinduvad kaua. Nende kohta öeldakse, et surm ka ei taha. Mul üks selline kolleeg vegeteerib liikumis- ja kõnevõimetuna hooldushaiglas vist juba viis aastat.

Tegelikult ju pole mure mitte ämma tervise pärast. Tundub, et teemataja õlg võdiseb hoopis hirmust, et vanur jääb hooldada?
Võimalik samas, et isegi see hirm pole põhiline. Põhiline on, et ihnus istub sedavõrd naha vahel, et see kõik läheb mingi kopika rohkem maksma ("meie laps jääb kõigest ilma"). Ihnus on nii suur, et isegi ollakse valmis mehest lahti ütlema.
Mis siin siis nüüd kosta või kobiseda..
Ega olegi miskit. Selge vaid see, et üks laps on juba paljust ilma jäetud. Kogemusest, et pere hoiab kokku. Et toetatakse üksteist nii heas kui halvas, sellest, et kaastunne teeb hinge ilusamaks, et inimeste ja eriti lähedaste vastastikune abistamine on inimkonna üks ilusamaid saavutusi. Ilma tundest, et mitte raha pole siin hullumeelses maailmas siiski peamine vaid head suhted. Hingerahu.
Jne.
Selles mõttes jah, kahju. Lapsest. Kes juba jäänud ilma..

Anna andeks, aga minule tundub sinu ilus jutt veidi demagoogilisena. Võiksin pikemalt rääkida, kuidas see laps end tõenäoliselt tunneb, aga parem ei hakka siin oma jutuga ennast ja teisi ärritama.
Jäägu igale oma arvamus.

uu, mind küll huvitaks, kuidas see laps end "tõenäoliselt" tunneb. :D

Kust mina tean? Ma pole sellist olukorda kogenud. "Mõtlen siin´il" võib ka õigus olla. Mul on lihtsalt elav fantaasia, mis vahel kiiva kisub ja asjatult kedagi solvata võib (kusjuures esmajoones mind ennas - bumerangiefekt), olgugi et mina olen koguni Läbinägija. :D

Suurm on ju SINU rahaline probleem? Mis sellest tüsedusest! Ühte ämma nüüd ei jaksa ülevel pidada? :D