Mul ei ole midagi selle vastu, et ämm on kui maakera (rinnast 140 cm) ja pugib peotäite kaupa ravimeid (küll südame, küll vererõhu jne). Ise ta muidugi väidab, et tarbib tervislikku toitu ja ikka alla ei võta. Kui meile külla last hoidma tuleb siis on kaasas pirukas. Ja muidugi kogu söömine käib teleka ees, nagu ilma telekata jääks elu seisma. Isegi siis on tal pirukas teleka ees pugimiseks kaasas, kui oleme öelnud, et meil on toit tehtud ja söömiseks valmis. Ta on nõus kõike sööma, et kaalust alla võtta, aga mitte midagi mitte sööma, et alandada kaalu. Ei tordist, jäätisest või koogist pole mina teda loobumas näinud. Ütlesin oma mehele, et ta peaks oma emaga rääkima sel kaalu teemal. Kas emal on plaan olemas selleks ajaks, kui jalad enam tema keha kanda ei jõua (ta juba ammu lonkab ja on küürus -ise 67 alles)? Mees muidugi tige, et mis see minu asi on. No aga on ju, kui ema pension on 200 eur siis 400 tuleb ju kuskilt leida. Kui ta ise oma tervist aidata ei taha siis järelikult tahab ta raha koguda, et hooldekodus olla. Mees peidab selles suhtes pea liiva alla ja loodab, et sellist asja ei juhtu. Meil ei ole olemas vaba 400-t eurot. Ütleme veel ära, et meil mehega on rahad eraldi ja majandamises olen mina parem kui tema, sest temal jääb pidevalt kuu lõpus puudu. No mina ei kavatse küll nüüd ööd ja päevad tööle hakata, kui üks jääb oma kehakaalu pärast jalutuks. See pole ju õiglane, et meie laps peab millestki loobuma, sest vanaema oli õgard. Kuidas küll vanemad võivad üldsegi mõelda, et neil on õigus jääda oma lastele koormaks. Ma ei kujutaks seda ettegi, et ma oma lapsele hakkaks kaikaid kodarasse loopima. Üldsegi on tal suhtumine, et talle peaks antama ja teda peaks igati aitama. Isegi kui oma kommunaale maksta ei jaksa siis ütles, et poeg peab aitama. Minu vanemad ei ole iial minult raha nuianud ja annavad pigem hinge tagant viimase ära ja on ise ilma. Mul on lihtsalt mure, et tema oma mõttemaailmaga jääb rahumeeli kaela peale.