Oleme abielus olnud nüüdseks pea 8 aastat ning meil on 6,5 aastane poeg. Meie suhe algas mehepoolse algatusega, nagu võibolla enamus suhteid, kuid kui meil oli suhtes paus ning ma suhtlesin niisama oma sõpradega siis hakkas ta pidevalt midagi kahtlustama(kuid põhjust polnud), solvates, jälitades. Mulle tundus kohati, et ma oleksin nagu tema omand. Siiski palus ta andeks ja me suhtlesime edasi. Meil olid elust justkui samad arusaamad, kuid mingi hetk hakkas tunduma et vist ikka pole. Ta on algusest peale väga kergesti ärritunud, ka päris tühiste asjade peale ning kui mina julgesin midagi vastu öelda, siis tuli sellest alati suur tüli mis lõppes temapoolse jõukatsumisega minu vastu...ühel korral kui ta eriti närviline oli siis lubas mu lausa ära tappa. Siis järgmisel päeval tuleb ta ja räägib ilusate sõnadega (neid asju mida minu kõrvad justkui kuulda tahavad) ja me lepime jälle ära. Natukese aja pärast kordub kõik ja muuseas tuleb tüli käigus välja ka see, et ta ei mõelnud ühtki vabandust tõsiselt ja ta ütles neid sõnu sest mina ju tahtsin neid sõnu kuulda....see oli alati nii solvav...
Mõnedel kordadel kui ta minu kallal jõukatsumisi proovis (ta mitte ei löönud mind, vaid tõukas suva suunda ja pigistas nii et käed olid alati peale seda sinised) ning kui ma nutsin, öeldi mulle veel et said nüüd mis tahtsid..naudi nüüd seda...
Läks mõned päevad mööda ja ta tuli ja palus andeks ja ütles et enam ei tee
Siis sündis laps, keda alguses ainult mina tahtsin, lootes et see kõik parandab, kuid ma eksisin. Laps oli minu oma,nagu mulle öeldi kui olin nii väsinud, sest mees juba öösel üles ei tulnud et last kussutada. Ei lükanud ta vankrit, ei andnud süüa, vahetanud mähet, pannud riidesse...Kui ühel ööl ma ka end üles ei ajanud kui laps nuttis, lootes et äkki ta tuleb ka ja vaatab mis lapsel viga on, siis seda otsust kahetsesin pikalt. Ta tuli üles vaid selleks et lapsele keretäis anda karjumise eest. Laps oli siis kuskil 2 aastane.
Kui ükskord küsisin, et miks sina üldse lapsega ei tegele siis öeldi mulle, et see ongi naiste kohus ja miks peaks ta tegema asju, millega mina ise hakkama saan...
Vahepeal on kõik see kordunud, mitte et päris iga päev sellist jama oleks aga üsna tihti. See on täiesti tavaline et kui tal midagi pähe kargab siis ta tuleb ja karjub ning sõimab mind idioodiks, debiilikuks, psühhopaadiks isegi siis kui ma räägin samal ajal telefoniga võõraste inimestega...
Laps on nii mõnedki korrad peitu pugenud kui lärmamine jälle lahti läheb. Varemalt kui olen öelnud, et võtan lapse ja lähen minema, siis ähvardati et jään kõigest ilma ja lapse võtab ta minult ära. Tülide käigus on ta öelnud, et mina ise olen kõige põhjustaja, ise oled süüdi...et mina toon temas selle halva esile. Ja hetk hiljem ütleb ta et armastab mind nii väga ja ta enam ei tee (kuigi jääb mulje et ta ei tea mis see on, mida ta enam teha ei tohi).
Voodit jagada ma mehega enam ammu ei suuda ja kui öösiti ta küsima tuleb ja mina eitavalt vastan, siis saan tavaliselt sõimu osaliseks, et olen frigiidne jne. Laps nii mõnedki korrad sellepeale üles ärganud.
Ma ei tea mida teha, kas uskuda järjekordselt mehe lubadust paremaks muutuda või mitte...see on päris raske sest meid seob väga palju (firmad, ühised ettevõtmised). Tema ütleb pidevalt et mina pean arsti juurde ja hullarisse minema, sest ei suuda neid nn. tülisid unustada. Samas, kui ta iga natukese aja pärast samamoodi käitub siis on tõesti raske kõike unustada....kortsutatud paberit ei saa enam kunagi siledaks...aga tema seda ei mõista...

Loomulikult mees ei muutu. Kui tal on lastud lärmata, siis see on ainult süveneva iseloomuga.

Ta on ennast parandanud füüsiliselt kallale tulemise kohapealt, kuid need solvangud, ka lapse ning võõraste juuresolekul on jäänud ja on korduvad.
Tema hinnangul ei anna mina enam uut võimalust kui tahan ära minna. Ta palub mul uus leht keerata ja otsast alata, kuid ma ei usu et suudaksin taastada oma tunded.
Tema ütleb, et kui voodielu oleks korras siis oleks muu ka...kuid mina nii enam ei oska...ma ei ole ju leivapäts..

ennast võid ju lasta alandada, aga kui sa tahad, et su lapsest kasvaks normaalne inimene, siis on absaoluutselt viimane aeg anda talle võimalus kasvada normaalses õhkkonnas.

Juba ammu oleks aeg olnud mees minema lüüa. Mis loevad ühised firmad, ettevõtmised jne. Kõigepealt vaja mõelda lapse ja enda heaolule.Mees on juba algusest peale ainult enda vajaduste ja tahtmistega arvestanud. Milleks ennast alandada ja nii madal olla. Selg sirgu ja uus lehekülg. Ühised firmad ära lõpetada ja ise firma teha. Olla täiesti sõltumatu. Ja peaasi on mitte tormata uude suhtesse.

Muidugi usu järjekordset lubadust, usu kohe miljon korda järjest...

Jah, meestel on voodielu oluline, et muu oleks korras, samas kui naistel saab olla voodielu ok siis, kui muu on korras. Surnud ring.

Voodielu saab siis korda, kui mees hakkab sind väärtustama.
Mehel on naisega siis hea olla, kui naisel on selle mehega hea olla. Nii lihtne see ongi. Ja nii talle ütlegi.
Selleks, et voodielu saaks korda, peaks mees muutuma sulle ihaldusväärseks. Mitte ükski naine (va põhjajoonud naisolevused kplapoe taga) ei ihalda lärmavat, agressiivset, ebakultuurse suuvärgiga meest.
Nii lihtne see ongi. Ütle talle seda.

Su mees on vägivaldne emotsionaalselt, füüsiliselt, vaimselt ning see vägivald mõjub teie lapsele väga halvasti. Kui oleksid üksi, võiksid veel endale ehk öelda, et vahet pole, kannatan ära, aga sul on ka laps. Laps näeb, kuidas tema isa tema emaga käitub ja hakkab arvama, et see ongi normaalne. Hiljem tuleb temast ka vägivallatseja või siis on tal püsivad psühholoogilised probleemid.

See, mis su mees sinuga teeb, on kõige ehtsam ja tüüpilisem lähisuhtevägivald. Kõikides oma tegudes süüdistab ta sind. Mitte ükski inimene ei kutsu kelleski teises halba esile, see halb on tema enda sees. Nii mugav on lihtsalt sinu eneseväärikust alla suruda ja sind maha tampida, öeldes, et sina oled kõiges süüdi. Sa juba ju usudki seda!
Peale igat tüli lubab ta muutuda. Kõsi endalt - kui ta on kõik need aastad vabandanud ja lubanud muutuda, aga seda pole siiani juhtunud, siis miks peaks ta nüüd järsku tõesti muutuma? Kui ta oleks tahtnud muutuda, siis on ta juba saanud 100 uut võimalust end parandada. Vägivaldne inimene ei muutu, sest ta ei soovigi seda. Niimoodi käitudes saab ta ju kõik, mis vaja - sina oled madalam kui muru, teed kõik tööd ära, hoolitsed lapse eest, oled alati vaikne ja püüad tema meele järele olla, et mitte teda pahandada. Supermugav elu! Seda muutumise juttu on hea rääkida selleks, et sa ära ei läheks ja lihtsalt olukorraga lepiks. Seda, et kui sa ära lähed, siis oled ka sina süüdi, sest ei andnud talle teist võimalust, on nii tore rääkida, et sinus tekiks süütunne. Kui sa otsustad lahkuda, siis põhjus on temas, mitte sinus!

Küsi endalt, milline normaalne mees ähvardab oma lapse ema ja abikaasa ära tappa, sõimab teda rõvedate sõnadega, alandab teiste juuresolekul, kasutab tema kallal füüsilist vägivalda (ka tõukamine ja käte kinnihoidmine on füüsiline vägivald, mitte ainult löömine), kahtlustab alusetult, sunnib seksile, ja kõige tipuks ütleb veel, et naine on kõiges selles ise süüdi? See ei ole normaalne!

Ja kõige ebanormaalsem selle juures on 2-aastase lapse peksmine selle eest, et ta öösel nutta julges ja issikest segada. Kujutad sa ise ette, kuidas see lapsele mõjub, kui isa ei saa üldse usaldada, isa kunagi ei tegele temaga ja ta näeb pidevalt, kuidas isa ema peale karjub ja teda ähvardab, sõimab ja tõukab?

Olen ise sellist elu elanud (lapsi mul õnneks polnud). Võin sulle öelda kaljukindlalt - selline inimene EI MUUTU. Sa võid ennast kasvõi kringliks keerata, üritades nii alandlik ja tubli olla, kui võimalik, aga tema EI MUUTU.

Soovitan soojalt lugeda raamatut "Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed," autor Lundy Bancroft (muide meesterahvas). Ja võta ühnedust lähima naiste varjupaigaga/tugikeskusega.

Ja kui sa nüüd hoolega olukorra üle mõtled, saad aru, kuidas sinuga manipuleeritakse ja püütakse sinu ajusid kruttida: tema karjub, alandab, on vägivaldne ja tekitab igast pisiasjast suure draama, aga SINA oled see, kes tema arvates peaks hullumajja minema, kuna ei suuda mingi imelikul põhjusel pärast igat temapoolset vägivallaepisoodi rahuneda, unustada, andestada, temaga voodisse minna ja teha nägu, nagu oleks kõik korras? SINA oleksid justkui selles olukorras ebanormaalne, kui oled pidevalt närvis ega suuda üle saada? Sa ikka saad aru, et tegelikult on tema see, kes on ebanormaalne ja tekitab tahtlikult neid olukordi ning sinu reaktsioon on täiesti ootuspärane (ei taha seksi, sest kes ikka tahaks seksida inimesega, kes äsja on sulle sinikaid tekitanud ja sind idioodiks ja debiilikuks sõimanud)? See ongi vaimne vägivald ja manipuleerimine, kus olukord keeratakse täiesti pea peale ja üritatakse sind panna uskuma asju, mis ei vasta tõele.

Ausalt öeldes pole ma siiani julenud oma sellisest elust kellelegi rääkida, kuna pole kunagi pooldanud oma musta pesu pesemist avalikult. Kuid kuna olen viimasel ajal hakanud rohkem suhtlema oma vanematega ja õdede/vendade peredega, siis tundub mulle et nendes peredes sellised probleemid puuduvad. Minu õde ütles, et tema solvus ja hakkas nutma kui abikaasa talle laisk ütles. Mulle tuli sellepeale naer peale, et nii lihtsa asja peale on ka võimalik solvuda...
Kui ma kõike seda siin loen, siis jutkui kõrvalt vaatajana tundub see kõik üsna lootusetu ja päris kehv abieluaeg olnud olevat.
Mees oleks nõus nüüd (olen seda talle palju kordi varem pakkunud) perenõustaja juurde minema, sest tundub et ta nüüd tõesti arvab et võibolla ma lähengi ära. Samas ütles ta mulle, et kuna meid seob lisaks lapsele palju muid ettevõtmisi ja nende laialiharutamine oleks päris keeruline siis tõenäoliselt ma mõtlen veel ümber ja ei lähe ära

Perenõustaja asemel ma soovitaksin sulle üht nn probleemilahendajat, kelle juurde mine üksi. Mina käisin ja sain väga tõhusat abi.Perenõustaja juurde lähete ju kahekesi ja selline manipuleerija oskab ka perenõustaja sõnad enda kasuks tööle panna. Jäta oma e-mail, saadan sulle tema kontaktid, kui huvi on.

Mees, kes käitub nii nagu sinu mees, ei armasta ega austa sind. Tema jaoks oled sa nagu ese kapinurgal, mida võib lükata-tõmmata ja enda kontrollile allutada, kuid mida ära anda ka ei taha.
Kahtlustan, et ka perenõustaja ei suuda su meest sind armastama panna. Sellesmõttes on tegemist tüüpilise omandihimulise mehega, kes arvab, et tema juurest ei tohi ükski naine ära minna.

Minu meiliaadress on PilleLastik@hot.ee

mis ikka lähed, mōnele kohe meeldib kui teda kaltsuna koheldakse. oma valik aga kahju et laps saab ellu kaasa väärakalt toimiva peremudeli.

pole mõtet Pillele seletada, kui halb ta mees on, sest ta teab seda isegi aga on 8 aasta jooksul teinud teadliku valiku temaga koos olla ning ka laps saada. Sellisel juhul on tegemist naisega, kellele meeldib selline suhe, sest igakord kui mees vabandust palub siis tunneb ta ennast väga armastatuna ja iga mööduva päevaga loodab ta vaikselt nuttes, et ta suudab oma suure armastusega meest muuta.

Üks asi, mida sellises suhtes/abielus olevale naisele paluks mitte öelda, on see, et ju siis talle nii meeldibki. Ei meeldi, võite uskuda. Kes pole sellises situatsioonis olnud, ei kujuta ette, kuidas see aeglaselt välja kujuneb ja kui raskeks teeb selline mees lahkumise. Ühest küljest üritabki naist siduda lastega, ühiste ettevõtmiste ja rahaasjadega, laenudega, elamispinnaga, naisel ei lasta tööl käia või võetakse raha ära, isoleeritakse perest ja sõpradest, tehakse kõik, et tal poleks kellegi toetust. Ähvardatakse kas laps käest võtta või naine maha lüüa, kui lahkuma peaks. Juba enne seda on aastate jooksul vaikselt ja sihikindlalt naise enesekindlus hävitatud. Naise ajusid on korralikult töödeldud, nii et naine ei saa enam tõesti ise ka aru, mis on tõde ja mis vale ja kes milles süüdi on. Kui arvate, et on lihtne lahkuda, siis eksite.

See on vale ka seetõttu, et see on tegelikult täpselt sama, mis mees ütleb. Mees süüdistab naist kõiges, ütleb, et naine ongi süüdi ja on mõnitamise, karjumise, kontrollimise ja füüsilise vägivalla ära teeninud. Ja kui ümbritsevad inimesed ütlevad vaid, et "ju siis sulle meeldib," siis nad kordavad sed,a mida meeski ütleb. Sisuliselt süüdistavad ohvrit vägivallas ja mõnitavad pealekauba. Ei oel hea variant.

Aga lahkuma peab, see on ainus variant, kuidas saada normaalne elu endale ja lapsele.

Tegelikult on nii, et sa vist ise ei saa sellest arugi, et su oma ajud on juba korralikult läbi loputatud. Muidu sa ei nimetaks füüsilist vägivalda jõukatsumiseks.
Ole enda vastu aus ja vaata enda sisse - tegelikult sa ju ei armasta seda meest!
Praegu pead ise enda eest seisma, mitte mingi targutaja juurde mehega minema, kes teie tundeid siluma hakkab.
Vaata endale uus elamine, käi mõne asjatundja juures, kes aitaks sind lahutuse vormistamise küsimuses. Mehega ära sel teemal räägi üldse.

Ja mis kõige hullem, kui sul on poeg, kasvab temast selline õnnetus mõnele naisele, kui tütar, siis ka tema ei hakka sinust lugu pidama, et end alandada lased pidevalt.

Kas keegi on kuulnud, et vägivaldne jõhkard toredaks meheks ja armastavaks isaks on muutunud pärast nii pikka abielu?

Palju sul neid uusi lehti keerata on - terve raamat juba?

Ise ka aru saad, et teed lapsele liiga? Mis mälestused laps lapsepõlvest kaasa saab? Lapse elu on igaveseks rikutud?

Psühhopaadiga koos ei saa elada. Ükski mees ei lähe vananedes paremaks, ainult hullemaks! Hakka end tema firmadest lahti haakima, enne kui ta su ükskord tüli käigus tõesti vigaseks lööb või maha tapab.

minul puudub igasugune sümpaatia naiste suhtes, kes ise lasevad endast klohmida. ISe nad on teinud sellise valiku ning mitte keegi ei saa kedagi manipuleerida tegema seda mida nad ei taha. Kui just pole tegemist laus lolliga. Aga noh loll saab ju kirikus kah peksa.

See mees on täiesti jõhkart,mõtleb et tal oleks hea elada,reguleerides algusest saati naise mõtteid,plaane ise ära tehes,sulle märkamatult
ära lase ennast kaltsuna kohelda,nõustamiseks on juba hilja ma ütlen
kus ta ennem oli.ju oli tema jaoks kõik see normaalne seni kui arvas et pole vaja sinu poolt pakutud soovitusi enne arvesse võtnud
haiglane

Mees on parandunud, sest täna hommikul ei vandunud aga tuletas meelde, et õhtul tahab kapsarulle ja jäätist. Aga raha ei andnud toidu jaoks, aga võtan siis oma säästudest,sest vastasel korral annab mulle veel tohlaka õhtul.

Kahju kohe. Alati ja alati tuleb süle ja seljaga peale naisi, kes kohe üldse valikuid teha ei oska. Võite siin soovitada ja arutada, miskit ei muutu. Iga hetkega tekib uusi vägivaldse iseloomuga suhteid, kus naised kannavad lapsi ilmale ja virelevad siis nendega lootuses, et mees ühel hetkel muutub. Kurb. Väga kurb.

Liba teema või siis mingi haiglane elab oma fantaasiat välja

Elasin üle 20 aasta sarnase mehega. Mees ei parandanud oluliselt oma käitumist, aga mina ei suutnud ka ära minna. Tagantjärele tarkus ei aita, kuid tean, et põhjustasin oma otsustamatusega lastele parajalt psüühilisi traumasid, poja puhul ka füüsilist vägivalda isa poolt. Seega, soovitan tungivalt kooselu lõpetada, mida rutem, seda parem.

Sellise postituse peale ei oska öelda muud kui, et - apppiii kui loll võib üks naine olla!!! No tõesti-tõesti, lollemat ei suuda enam ette kujutadagi.

Kui tore, et kõik arvustajad leiavad, et naine on loll, kui sellises suhtes elab või sellise mehe on valinud. Vägivaldsed mehed muide ei teata tutvudes ette, et kavatsevad varsti hakata sind kontrollima, mõnitama ja peksma, see kõik tuleb alles kuude või aastate pärast välja ning algab tasahilju.

Aga see selleks - põhiline on see, et ikka ja alati on naine süüdi. Mees on vägivaldne, aga keegi ei keskendu sellele, vaid kõik sõimavad seda naist, keda kodus niikuinii pidevalt sõimatakse ja alandatakse, ja siis imestavad, miks naistel ei jätku julgust ära minna. Ohvri alandamine ja tema süüdistamine "loll olemises" ei aita kuidagi kaasa sellise naise enesekindluse tõusule, ja ainult tema enesekindluse ja julguse tõstmine aitab teda lahkuda, mitte tema materdamine ja kogu loo taandamine sellele, et naine on rumal. Materdatud on teda niigi, äkki kõrvaltvaatajad lõpetaks omalt poolt veel kaasa aitamise. Vägivallas on süüdi see, kes seda teise kallal tarvitab, mitte ohver! Kõik aga räägivad vaid sellest, kuidas ohver on ise süüdi, et seda kohe ette näha ei osanud ja kuidas temast kahju pole, sest ju siis talle meeldib. Kas tõesti on sellest nii raske aru saada!

ega siis ainult mehed nii ei käitu, nagu teema autor kirjutab, selliseks võivad muutuda ka naised, ainult et kõik need mehed, kes sellise käitumise läbi on kannatanud ei tule siia naisteka foorumisse kurtma, enamus mehi ei teagi, et selline koht on olemas.
Lugedes siinseid postitusi, jääb mulje, et eesti mees on vägivaldne psühhopaat, aga nii see kindlasti ei ole. Uuringutega on kinnitatud, et mehed teevad palju rohkem suitsiide naise käitumise pärast, kuna ei suuda sellist ussitamist taluda. Vaadakem statistikat,
eesti mehed on suitsiidide poolest esikümnes selle statistika järgi, kumb sugupool on siis tundlikum ? :(

kui muidu jõudu ei leia, et sellest suhtest vabanemist eesmärgiks võtta, siis mõtle lapse peale, ta näeb seda ja arvab tulevikuski, et selline elu on normaalne. kas soovid, et sinu lapsest kasvaks samasugune mees nagu tema isa? vaevalt.

leia endas jõudu, otsi abi ja proovi algust teha, et suhtest vabaks saada, sa saad kindlasti hakkama, ole tubli.

Mul sama olukord ja suht väljakannatamatu juba.Ei tea, mida mees õieti tahab.Voodielu tal juba ammu kellegi teisega ja võimalik , et kasutab prostituudi teenust.Küll ähvardanud üles puua, kättpidi kallale tulnud ja pluss veel mõnitamine, ülbitsemine.Siis ähvardab hooldusõiguse ära võtta jne, jne.