Kindlasti pole ma ainus selline.
Mul pole kunagi olnud usalduslikke ega sooje suhteid nendega, keda nimetatakse pereliikmeteks. Minu ema ei saanud oma emaga ehk siis minu vanaemaga hästi läbi, vanaema ei tahtnud oma lastest ega ühestki oma lapselapsest midagi teada, kuigi elasime samas kandis. Läbi käidi külma viisakusega ja kui poleks olnud vaja küla eest head nägu teha, poleks vist üldse suheldud. Minu ema eelistas hoida sooja suhet oma pojaga, jättes mind emotsionaalselt lihtsalt kõrvale. Elasin kooli ajal isegi võõras peres, kes riideidki ostis. 20-selt sai minust abikaasa ja ema. Aga mingit armastust meil abikaasaga polnud, oli vaid kohustus kasvata üles ühine tütar. Abikaasa oli samasugusest "hingetust" perest. Meil polnud omavahel tülisid, aga ühtegi sooja sõna või lähedust meil peres üksteise jaoks ei olnud. Ma tundsin, et perekond ahistab mind, aga tuli ära kannatada.
Aeg tegi oma töö, nüüd olen üksik lesk(55a), tütar elab välismaal.
Ma naudin seda elu, et mul pole mingit peret, et minu nö lähedased elavad minust kaugel ja ma pean nendega kohtuma võimalikult harva. Juba paar päeva enne tütrega kohtumist muutun närviliseks, emaga ühes ruumis suudan olla mõned tunnid, siis tahan ruttu ära. Nende mõlemaga koos olles olen pinges, valvas- mis nüüd jälle mulle halvustavalt öeldakse, nähvatakse- sa vaata ennast... stiilis. Kui oleme koos kõik kolm, siis minu ema osatab minu välimust ja käitumist minu tütre ees. Tütres on nii palju abikaasale omast vastikut ülbitsemist, kõiges minu naeruvääristamist. Tema lahkumise järel tunnen tohutut väsimust, et ei jõua silmigi pilgutada ja samas ka kergendust, et saan jälle üksi olla.
Ma pole mingi ingel,aga vahel on mul süümekad, et ma ei oska olla oma lapsega lähedasem.
Minu parim viis on olla üksi, ma naudin seda, et ei pea nendega suhtlema.
Kas on veel selliseid peresid, suhteid?

Selliseid suhteid tuleb järjest juurde. Ego kultiveerimine hakkab juba lasteaiast pihta. Ensekesksus ja teistest üleolemine ühiskonnas on "ainuõige edasiviiv" jõud. Konkurents on püha. Läänemaailmas on 2/3 üksikud.

Kui inimene teab, mis segab, siis saab seda teiselt ka küsida, et kas meile meeldib, kuidas on, miks meil nii on. Kas midagi on puudu heast perekonnast ja teha midagi, või olgu edasi, nagu on. Kas me julgeks ise kõik välja öelda, millest puudust tunneks või parandada tahaks. Kes käseb lasta eelmiste põlvede katkist plaati, kui sealt saadu hakkab vastu? Muidugi võib kellegi poolt selle murdmiskatsetel saada teistelt tuld ja vastuseisu aga ka siis saab solvumise asemel end kätte võtta juhtida tähelepanu, et miks meil nii on. Ja kustkohast pereliikmetel muid viise võtta ongi, kui äkki ei oskagi, nii on alati kordunud, sisseõpitud?
Jah, olen näinud selliseid sidemeid. Ja avastanud, et need halva enesetunde fraasid ja teod toimuvad kindlate seinte vahel, kindlas seltskonnas. Samad inimesed tinekord kuskil võõras keskkonnas leiavad küll hoopis neutraalsemaid või isegi sõbralikke sõnu. Mitte võõraste ees näotegemiseks vaid avastades end omavahel kuskil pere ajaloota situatsioonis ja kohas, kui mingid rakmed puuduvad võiununevad.
See on sissetallatud ja kivistunud viis. Autopiloot.

Eks need rohkem ja vähem lähedased on vahel väsitavad ja tüütud küll.
Praegu just rääkisin ühega telefonis nii kaua, et süda läks pahaks. Aga lõpetada ka ei saanud, kuigi üritasin palju kordi.
Ütlesin siis lõpuks, et mul on kurk haige, ma ei saa nii pikalt rääkida. Kuidas sa ikka ütled, et su jutt ajab mul südame pahaks.:)

Selleks tuleb oma last lihtsalt armastada. Siis ei tunne mingit ülbitsememist ega halvustamist. Oled oma ema poolt armastustusest ilmajäetuna nii külmaks muutunud, et ei taha ega suuda ka ise kedagi armastada, kahju küll

Mida sa praegu siis ise teed - ülbitsed ja halvustad.
Tahad omameelest olla parem, aga empaatiavõimest ilmajäetuna sa ju seda ei ole, kahju küll.

neid õnnetuid kogemata-tehtud-lapsi pole siia ilma vaja sigitada, et hiljem hambad ristis neid kohusetundest taluda ja kasvatada.
oleksid pidanud omal ajal aborti tegema.

Minu meelest halvustab 20.46 kirjutanu just teisi oma empaatiavõimega eputades
Kirjutasin sellest, et mul on kahju inimesest, kes elus igati armastusest ilmajäänuna ei tunne seda tunnet ka oma lapse vastu, kellele peaks sellisel juhul just tahtma jagada seda, millest ise ilma jäänud

tegelikult oleme me kõik üksi... oma hirmude, lootuste, mõtete, unistustega. ISEENDAGA.

lisaks veel on häda selles, et me ei oska ega julge oma tundeid välja näidata. Meie vanemad kasvasid nii ja nemad kasvatasid oma lapsi nii, et õrnusi välditi. Ega see siis tähenda, et lapsi ei armastatud. Paraku nüüd ei näita ka lapsed, et nad vanematest hooliksid.
Mis kellegi hinges ja südames toimub, teab vaid ta ise.

Aga positiivselt asjale lahenedes voib ju oelda, et nii on vaga kerge elada:)Keegi korda ei lahe, kellegi parast ei pea muretsema, igayks elab oma elu. Armastus kellegi vastu voib olla vaga kurnav ja vasitav. Ja kui sa ise oled rahul omaette olemisega, siis mida veel tahta. Ja ma ei motle seda sugugi irooniliselt voi sarkastiliselt. Lahedussuhted voivad olla vaga keerulised ja vahemalt teil on koik aus ja avalik selles mottes. On kindlasti palju neid perekondi, kus viisakuse parast ja "kylarahvale" naitamiseks halva mangu juures head nagu tehakse.
Ega selline teeskluses elamine ka lihtne pole.

Kui ei oleks selliseid suhteid ja perekondi, siis oleks rohkem kui pooled kirjanikud, dramaturgid, näitlejad ja režisöörid ilma tööta...

positiivset pole siin midagi. nö kerge on tal elada alles nüüd, hilises keskeas.
kui naine oleks endale tunnistanud kohe alguses, et on selline, kes tahab elada üksi ja omaette, et ei valda armastamise kunsti, siis oleks tore old jah, kiiduväärne lausa, taptaptap.
aga see külm mõrd sigitas siia ilma õnnetu lapse, kes pole sellist emaarmastuseta(äkki ka isaarmastuseta) elu ära teeninud. keeras selle lapse psüühika peppu. selles avalikus külmuses oma süütu lapse vastu pole midagi kiiduväärset.
see, et laps suhtub emasse halvasti, pole ju mingi ime. laps on peegel - kuda annad, nõnda peegeldab vastu. halvas pere sisekliimas on süüdi alati vanemad. kasvõi sel lihtsal põhjusel, et nad on VANEMAD. häbi peaks sel mõrral olema veel siin oma tütart laimata.

See, et sina oled sihuke, on sinu ema süü. Võid seda talle ette heita ja teda selle eest vihata.
(noh, kui täpne olla, siis geenid muidugi ka, nii tema omad tema suhtumise poole pealt kui sinu omad sinu suhtumise poole pealt. Ja tema vanemad ja vanavanemad ja esivanemad eelmistesse põvedesse)

See, et sinu tütar on selline, on juba sinu süü. Siin ei saa sa tütrele midagi halvasti öelda, ainult endale.
(noh, jällegi mingil määral ka geenid, nii tema kui sinu omad, ja esivanemad)

Aga sul pole mingit kohustust suhelda oma sellise emaga. Kui tema sinust ei hoolinud, pole sul põhjust temast hoolida. Kui hakkab nõudma kokkusaamist, tuleta talle meelde, et saatis su teise peresse elama ja muud sellist. Järjekindlalt. Tuleta talle meelde tema halba arvamust sinust. Samuti järjekindlalt.

Samuti pole su tütrel mingit kohustust sinuga suhelda. Aga sinul pole õigust oma last ära ajada, pead ta ikka vastu võtma. Sina oled ju lapsevanem, sina otsustasid tema siia ilma sattumise ja pead nüüd ise tagajärgedega tegelema.

Aga sul pole kohustust nendega samaaegselt tegeleda, ega sa ei pea ema enda juurde külla lubama, kui tütar välismaalt kodus . . . las tütar läheb ise sinu ema juurde, kui tahab teda näha, sina ära oma nina sinna vahele topi, närvid jäävad terveks.
(Kui see ema muidugi omaette elab - näiteks mina elan koos nii oma vanemate kui osade lastega, kes veel kodust läinud pole. Aga meil ka selliseid probleeme pole, saame hästi läbi ja austame ja abistame üksteist.)

igal ühel oma seisukoht, kas ollakse kanaema või külm mõrd.
Ma toon ühe näite oma ema alatusest- olime perega maal ema juures, seal juhtus minu ema ettavaatamatusest ja oma jonni ajamisest meie 3a lapsega õnnetus, ma olin ise 3-4 m kaugusel, aga vahele ei jõudnud. Lapsel sai jalg kõvasti viga. Siis käskis minu ema minul oma abikaasale öelda, et see õnnetus juhtus minu mitte tema süül- kartis et abikaasa ei luba siis enam last tema juurde ja teeb temaga veel midagi hullemat. Olgu öeldud, et oma last ma üksinda maale vanaema juurde enam ei lubanud.
Ma ei saa öelda, et ma poleks oma last hoidnud või temast hoolinud. Minu teadlik valik oli, et saan ühe lapse ja nii jäägugi. Ikka inimese jõudumööda, mitte "jumala hooleks".
Meie peres polnud riidusid, me ei karjunud üksteise peale, aga lihtsalt puudusid ülevoolavad tunded ja ninnu-nännu olemised. Oma last ei jätnud me kumbki hooletusse ja ka materiaalses mõttes teda ei hellitatud, oli meilgi peost-suhu elamise perioode.
Meie laps on algusest peale olnud külm kalkuleeriv ja väga kinnine natuur. Peres küsisime me alati ka tema arvamust.
Läbisaamine oligi suhteliselt hea ja oleks ehk nii jäänudki, kui poleks olnud tema poolt väga alatut käitumist ja minu headuse ja usalduse kuritarvitamist. Kuna selleks ajaks isa enam polnud, jäin mina üksi väga raskesse seisu ja mitte ainult materiaalses mõttes. Mu täiskasvanud (24a) laps lihtsalt naeris mulle näkku- mis teha, juhtub.
Tema moto- elama peab nii, et peaasi et endal hea on.
Sellest ajast muutuski kõik, ma olen üsna pehme natuuriga, heatujulune, loominguline inimene, aga ülekohut ja ebaõiglust ma andestada ei suuda mitte kellelegi, siis muutun ka mina inimeste suhtes valvsaks. Tema on aga manipulaator nagu ta isagi, ikka meelitused ees ja ähvardused taga.
Ja kas me praegu ikka räägime emast ja lapsest? Minu meelest mitte- mina 55+ ja laps 30+.
Noh, kanaemad, hakake nüüd kaagutama ja nokkima.

sa oled tõesti emotsionaalselt alaarenenud.
poleks pidanud kunagi last tegema.

Jah, meie pere on ka selline.
Ema ja isa mõlemad maalt pärit, ja seal oli vist mentaliteet, et laps on midagi loomaga sarnanevat - tuleb teda toita, aga kui teeb vale sammu, siis malakaga anda. Laps räägib siis kui kana pissib - nii oligi. Üks vanaisadest oli mul surnud, teine suri siis, kui ma olin 10-aastane, ja kuigi veetsin nende juures kõik suved, ei mäleta ma ühtegi korda (!), kus ma oma vanaisaga rääkinud oleks. Vanaemaga küll, aga vaid argistest asjadest. Teine vanaema oli selleks ajaks juba seniilne.
Vanemad on kõrgharitud humanitaarid, aga emotsionaalne intelligents alla igasugust arvestust. Halvustamine, mõnitamine ja kõikvõimalik materdamine käis praktiliselt kogu aeg, iga päev, iga hetk. Lastega räägiti vaid käskivas kõneviisis.
Praeguseks on lugu nii, et käin neil külas küll, aga vaid paar korda aastas ja siis ka hambad ristis. Nad ajavad mind närvi, ja mina neid ka. Isegi nii harva nähes jään ma neile seal pidevalt ette ja teen valesid asju ja üldse oleks parem, kui mind seal poleks.
Olen leidnud lahenduse selles, et mul on väga head sõbrad, samuti mehe sõbrad ja sugulased, kelles olen leidnud endale lausa uue perekonna. Nendega on suhted head, ja saan ka kõigi nende lastega hästi läbi, sest lapsed on toredad, ja nendega tuleb suhelda kui võrdväärsetega, mitte pidades neid lollideks. Endal mul lapsi pole ja enam ei tule ka.

muidu räägid mõistlikku juttu, kuid ei saa aru, miks alustad oma pihtimust - meie pere on ka selline.
sinu pere ei ole selline. sinu pere on see, keda sa pead oma pereks. sa pead oma pereks mitte oma vanemaid, sa pead oma pereks ju hoopis teisi inimesi. nemad ei ole sellised nagu teemaalgataja.
kas sina suudaks öelda oma lapse kohta et - ta oli algusest peale külm ja kalkuleeriv vms? milline ema sellist asja ütleb? normaalne ema kindlasti mitte. sest normaalne vanem saab aru, et tema lapse EQ kõrvalekalded on tema ja ta mehe põhjustatud.

Jah, on selliseid inimesi. Olen isegi kohanud neid jääprintsesse ja mõelnud, et mille krdi pärast sa selle lapse siis üldse sünnitasid, teinud parem aborti ja oleksid ise ka õnnelik olnud.
Selle jaoks oli ka mingi nimetus välja mõeldud, mingi sündroom, et inimene ei suuda teistest (sh ka oma perekonnast) emotsionaalselt hoolida. Ma nime kahjuks ei mäleta, aga pidi üsna levinud olema.

Samas . . . kui sa mõnest ikka hoolid, sõbrannadest või oma mehest, siis selle sündroomiga tegemist pole.

Aga teemaalgataja puhul on tekkinud ahelreaktsioon: ei osanud tema ema teda kasvatada, ei oska tema oma lapsesse teistmoodi suhtuda. Ja tema ema selja taga on terve rida esivanemaid, kes arvatavalt sama õelad ja oskamatud. Niimoodi lambist ahela katkestamine ja heaks hakkamine on väga raske, parem oleks sellisel juhul lasteta jääda nagu siin üle-eelmine kommenteerija "kahjuks küll". Endal lihtsam ja pole siia ilma halba juurde loodud.
(Kiidan teda selle eest, ta on selgelt mõistlikuma otsuse teinud kui teema-algataja)

minu ema ka ei osanud minust hoolida, ega teistest lastes - elasime, tehti tööd ja nn. kõik ära, enam-vähem, mis vaja: Soe tuba oli ja katus ka pea kohal. Sellega asi piirdus. Läksin mehele, kellel oli vastupidi - ta hoidis mind, oskas ainult häid sõnu kasutada (halbu ei suuda kunagi kellelegi öelda, isegi kui küsin kriitikat...seda ei saa, kuigi tean, et tal hingel ka tuska). Headus ja hoolimine külvab seda teistele, see on midagi väga suurt...mis muudab eluks ajaks. Oskan armastada, hoolida ja ilusti rääkida, hoiduda halvast teost ja sõnast, tänu temale. See muutis minu maailma ja muudab ka minu pere oma, see päästab maailma minu jaoks. Heal sõnal ja hoolimisel on kõige suurem jõud.