igal ühel oma seisukoht, kas ollakse kanaema või külm mõrd.
Ma toon ühe näite oma ema alatusest- olime perega maal ema juures, seal juhtus minu ema ettavaatamatusest ja oma jonni ajamisest meie 3a lapsega õnnetus, ma olin ise 3-4 m kaugusel, aga vahele ei jõudnud. Lapsel sai jalg kõvasti viga. Siis käskis minu ema minul oma abikaasale öelda, et see õnnetus juhtus minu mitte tema süül- kartis et abikaasa ei luba siis enam last tema juurde ja teeb temaga veel midagi hullemat. Olgu öeldud, et oma last ma üksinda maale vanaema juurde enam ei lubanud.
Ma ei saa öelda, et ma poleks oma last hoidnud või temast hoolinud. Minu teadlik valik oli, et saan ühe lapse ja nii jäägugi. Ikka inimese jõudumööda, mitte "jumala hooleks".
Meie peres polnud riidusid, me ei karjunud üksteise peale, aga lihtsalt puudusid ülevoolavad tunded ja ninnu-nännu olemised. Oma last ei jätnud me kumbki hooletusse ja ka materiaalses mõttes teda ei hellitatud, oli meilgi peost-suhu elamise perioode.
Meie laps on algusest peale olnud külm kalkuleeriv ja väga kinnine natuur. Peres küsisime me alati ka tema arvamust.
Läbisaamine oligi suhteliselt hea ja oleks ehk nii jäänudki, kui poleks olnud tema poolt väga alatut käitumist ja minu headuse ja usalduse kuritarvitamist. Kuna selleks ajaks isa enam polnud, jäin mina üksi väga raskesse seisu ja mitte ainult materiaalses mõttes. Mu täiskasvanud (24a) laps lihtsalt naeris mulle näkku- mis teha, juhtub.
Tema moto- elama peab nii, et peaasi et endal hea on.
Sellest ajast muutuski kõik, ma olen üsna pehme natuuriga, heatujulune, loominguline inimene, aga ülekohut ja ebaõiglust ma andestada ei suuda mitte kellelegi, siis muutun ka mina inimeste suhtes valvsaks. Tema on aga manipulaator nagu ta isagi, ikka meelitused ees ja ähvardused taga.
Ja kas me praegu ikka räägime emast ja lapsest? Minu meelest mitte- mina 55+ ja laps 30+.
Noh, kanaemad, hakake nüüd kaagutama ja nokkima.