kuidas siis kombeks on, ja kuidas siis viisakas on. meil on novembris peres palju sünnipäevi ja palju külalisi. Peo lõpu poole hakkab mees alati ütlema, nii nüüd jäi liha järgi me anname kaasa, jäi seda järgi võtke kaasa. enamus külalisi ütleb alati et ei ei ole vaja jne. Mina olen ka alati mõelunud küll on hea et liha jäi järgi homme kartulit juurde ja tuleb hea kodune kartuli salat, küll lapsed ära söövad ( meil kolm last). Mees ülteb, et see on viisakus ja selline on traditsioon, et alati tuleb toitu kaasa anda, muidu läheb raisku, et nii on kobeks ka. Viimati valas ämm ka veel õli tulle ja küsis:" aga mis teil peale liha veel järgi jääb?" aga see on ka ämm, see ei ole see teema. Minu seisukoht on, et mina olen vaeva näinud, tavaliselt terve laupäeva koristanud ja vaaritanud, tahaks pühapäeval kergemalt pääseda ja ei peaks poodi minema ehk siis sööksime mis järgi jäi laualt. ja pahaks ei lähe midagi on külmik, kus toit säilib ja on lapsed kes kõik nahka panevad :-). Või kuidas siis tegema peaks?

Annab igaühele potitäie liha kaasa see Su mees? No ma tahaks ka tulla külla teile.
Meie peres sellist kaasaandmist ei harrastata. Samamoodi kui teilgi, kolm last lauas. Küll jah, mõnikord olen pannud ise mõnele lapse või lastega perele kaasa magusat nii, et mõtteline osa tordist või küpsetisest lapse kohta eksole. Ja mäletan sama ka lapsepõlvest, et mina olin väike tüdruk ja alati tulime sünnipäevadelt nii, et pool puuviljatorti õõtsus kilekotiga kaasas. Nagu koju saadi, hakati kohe seda õgima. Aga praegu on teised ajad. Praegu ei tule keegi külla mitme tordiga. Pistetakse niisama mingi mõttetu raha näkku ja kogu laua teed ja majandad ju ikka ise. Kallis lõbu, suht.
A misseal ikka. Ütlegi, et väga tore mees oled, et vanast lihast kähku lahti saad ja järgmiseks päevaks kohe ise värske lihaprae lauale majandad. Ja las teeb siis! ; P
Usu, küll see jagamise isuke tal haihtub.

Ma ei saa aru, miks ei võiks mehega neid asju enne pidu selgeks rääkida? Et vaat, ülejääkidest on plaan järgmisel päeval toitu teha.

Meil tavaliselt jääb ka päris palju magusat alati üle, torti ja kooke jagame küll pärast. Sest keela, palju tahad, ikka tullakse mingi magus asi näpus. Eriti vanemad sugulased või veidi võõramad tuttavad, kes meil harva käivad.
Ämmale võin ekstra helistada ja paluda, et ta seekord midagi ei tooks, aga nagu hane selga vesi, tuleb õnne tänada, kui ta kahe tordiga ei tule.
Suvistel üritustel kipub vähemalt 3 arbuusi alati üle jääma:) Kui on aiapidu, kuhu enamasti ise miskit kaasa võetakse, saab tavaliselt liha ka ikka liiga palju, selle jagan kah laiali.
Vanatädidele, kes mõlemad üksi, panen tihtiluhu ahjuliha tõesti. Sest ei ńemad enam üksi endale praadi tee.
Ja meil on lapsepõlvest saati nii olnud, teistmoodi ei mäletagi.

no aga sa tee järgmine kord hästi vähe süüa nii et ei jääkski midagi üle. Ja kui mees midagi hädaldama hakkab, siis ütle, et kaasajagamiseks tehku ise.

ma olen mehega sellest vestelnud, tema väide on et nii on viisakas teha ja et nii on alati tehtud. Mulle tundub see juba ajast ja arust komme. seda enam et mina näen vaeva ja kindlasti kulutan rohkem kui külalised nt oma kingitustele. Lisaks on ju mõnus suur tk ahjuliha korraga ära teha ja mitu päeva süüa.
Ühesõnaga enam ei anna!! :-)ja ei tunne end halvasti ka.

eelmisele. ja õieti teed. praadi annab alati soojendada või siis mingi toidu sisse kasutada. pane kasvõi leiva peale ja ongi kena võileib valmis:) no minu kadunud ema ikka ütles omal ajal, et täna on nädala ringvaade:)

paljugi mis tema väide on. sinul omad väited - sinu raha, sinu vaaritatud, vaaritagu ise ja ostku kui viisakas tahab olla. dziizas. kui sa ise ei oska endale kindel olla ega oma tööd väärtustada, mis mõttega siia tulla ja kaevelda. arvad, et keegi tuleb ja lööb teil korra majja, paneb mehe paika. arva uuesti. kuidas saab mõni inimene nii hädine ja kehtetu olla. kui oled, siis kannata kodus aga rõõmsalt edasi. teised sinu eest küll elada ei saa.

mina küll ei tuleks selle pealegi, et mina käin külas, söön ja olen ning siis peaks keegi mulle veel toitu kaasa panema. mida veel.

malle Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ma olen mehega sellest vestelnud, tema väide on et
> nii on viisakas teha ja et nii on alati tehtud. M
> ulle tundub see juba ajast ja arust komme.

Nii on alati tehtud ja nii on komme? Kus küll? Mina ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kus nii tehtaks. Mehe sellise jutu peale paku siis, et äkki viiks üldse iga päev tuttavatele kotiga söögi ukse taha, veel huvitavam komme oleks. Või ostku siis kohe poest suured kotitäied külalistele kaasapanemiseks valmis. Mis komme see olgu, et mingeid söögijääke. Enne iga pidu olgu iga külalise jaoks kotitäis valmis pandud, mis siis peale peo lõppu kaasa panna. No ma ei tea, lollusele tuleks tõesti samaväärselt vastata.

Ma olen siis pannud mõnikord natuke maiustusi või salatit (näiteks) kaasa, kui mõni pereliige pole näiteks haiguse tõttu saanud tulla, ja et ta siis ka natuke peost osa saaks, aga kõik ülejäänud söök suvalistele külalistele kaasa suruda, no tule taevas appi.

nii ja naa on see komme.

1. kui on teada, et peres on keegi, kes sünnipäevale tulla ei saanud, aga on kodus(haige, tööl graafikuga) ja see roog mida järgi jäi ja see on tema lemmik, siis pannakse ikka talle viimiseks sutsu kaasa

2. vanaema paneb alati meile toitu, kaasa kuna ta teeb seda alati nii palju ja üksi sööks ta seda vist kaks nädalat (harjunud suurele perele tegema)

3. ema annab alati toitu kaasa, saan järgmisel päeval kergema vaevaga ise hakkama, tavaliselt on see pidupäev mehele, sest tema naudib väga äia tehtud ahjuliha

4. vanematekodus - minu parimale sõbrannale annab ka minu ema alati mingi totsiku näppu, sest nii on see olnud ja alati sama moodi tulen mina sealt ära tema vanemate juurest. millegi pärast on nii, et meie perest läheb sinna perre salat ja nende perest meie perre kook. samas kui me lihtsalt üksteise juures sünnipäevadel käime ei ole mingit toidujagamist. see vist mingi emade teema.

5. Kui maitses ja pakutakse siis võtan alati.

no siin ei ole ju juttu sellest, et ema-vanaema lastele kaasa annab, sest muidu ei jõua ise ära süüa. Otse vastupidi ju, antakse ära, aga ise oma perele tuleb kohe hakata uut toitu tegema.

Ja emalt-vanaemalt lastele andmine on ikka hoopis teine teema, kui suvalistele külalistele kõik ülejäägid kaasa panna, liiatigi, kui omale kuluks need ka ära.

Aga kas ei oleks lihtsam vaaritada niipalju, et ei jääks üle?

Ei noh Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Aga kas ei oleks lihtsam vaaritada niipalju, et ei
> jääks üle?

ega teemaalgatajal vist muud üle ei jäägi, kui mehel selline nõme komme on.

Tegelikult on ikka lihtsam vaaritada korraga suurem hulk, et jätkuks mitmeks päevaks (ise teen samuti), aga jah, kui mees kõik tuttavatele laiali jagab, siis on see mõttetu.

Tulebki mehega rahulikult rääkida, et ei ole vaja mingeid lollusi välja mõelda, kui omalgi küllalt suid toita. Loomulikult pannakse näiteks haigeks ja koju jäänud lapsele koogitükk kaasa, aga mitte kõigile ja kõike järelejäänut. Nii ütlegi, et meil ei ole sellist kommet

teemaalgataja võiks järgmine kord kõva häälega küsida, et kes see külalistest nii vaene ja näljas on, et omale ise süüa ei jaksa osta, et sellele annab toidukoti kaasa. Ja võiks ju veel mainida, et omad lapsed küll jäävad nüüd ilma lõunata järgmine päev, aga no näljas tuttavaid tuleb ju abistada. Ma tahaks seda külalist küll siis näha, kes veel toitu kaasa tahaks võtta.

mille tarvis on vaja külaliste selga omaenda probleemid väänata. mingi nõme oled? oma elu tuleb ikka endal korda teha.

Siin on kõlanud juba mitu korda, "et ei anta suvalistele külalistele"

Ma ei tea, kuid sünnipäevadel, pidudele ei kutsuta reeglina "suvalisi" külalisi, ikka kõik on omad, või mis?
Või käivad igasugu tolvanid toidulõhna peale sisse-välja, mõne juures söömas, nagu ise heaks arvavad?

Alu fänn Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Siin on kõlanud juba mitu korda, "et ei anta suval
> istele külalistele"
>
> Ma ei tea, kuid sünnipä
> evadel, pidudele ei kutsuta reeglina "suvalisi" kü
> lalisi, ikka kõik on omad, või mis?
> Või käivad
> igasugu tolvanid toidulõhna peale sisse-välja, mõn
> e juures söömas, nagu ise heaks arvavad?

Sina jälle oled mingi suvaline lollpea või mängid seda.

vaata siis hästi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> mille tarvis on vaja külaliste selga omaenda probl
> eemid väänata. mingi nõme oled? oma elu tuleb ikka
> endal korda teha.

No minul külalisena oleks küll piinlik, kui mulle nagu viimasele vallavaesele igakord söögikott kaasa pannakse. Järelikult pole need külalised ka mingid süütukesed.

Minul pole vallavaeseid sõpru ega sugulasi. Ja külla kutsun inimesi, kes mulle väga meeldivad, kellega on tore ja lõbus olla ja kellega me enamasti ühel lainel oleme. Ükski ei solvu ometi seepärast et ma neile torditüki või karbiga salatit kaasa panen. Kui inimene ise end vallasandiks ei pea, pole põhjust solvuda.
Igas peres oma kombed ja minul on hea meel olla koos inimestega, kelle küüned pole ainult enda poole. Olen oma sõpradega koos olnud aastakümneid (sugulastega loomulikult kauem), üksteist toetanud raskematel aegadel, koos oma nutud nutnud ja naerud naernud. Kõik tunnevad mind ja mina neid.
Keegi neist ei tule, käsi pikkas toidu järele, keegi ei solvu, kui midagi kaasa panen ja veel vähem on keegi "süüdi", kui vastu võtab.
Mis üritusi ja kellele te küll korraldate, et pärast külalisi süüdistate?

3 last tehtud ja nüüd alles hakkad virisema mehe kombe üle? See on tal ju ämma poolt sisse kasvatatud komme. Ilmselt ka see, et naine vaaritagu ja mees lahkelt jagagu pärast.

See pole üldse komme, vaid teie pere kummaline tegutsemine. Ma pakun kaasa vaid erandjuhtudel kui näen, et mul endal pole selle söögiga järgmistel päevadel midagi teha (läheb muidu käest ära, halvaks), näiteks kui on perega ärasõit. Või on siis on ebanormaalselt palju magusat üle ja vastu tahtmist maiustada ei taha.

Komme külla minnes külakost kaasa võtta on viisakus, sünnipäevadel ei pea seda tegema kui on niikuinii kingitus. Aga pärast sünnipäeva oma söögi laialijagamine juba rumal komme ja oma pere söögitegija vaeva mittehindamine.

Kui olin laps, elasime maal ja meie vanematel olid külas kindlad sõbrad tuttavad, kellede pool käidi nt. sünnipäevi pidamas. Alati oli neile ka kaasa pandud pirukaid, kringlit, torti. Meile, lastele, oli see päris põnev maitsta teisepere pirukaid. Praadi küll kunagi ei olnud ja kartulisalatit sel ajal ei tehtudki. Nüüd kui oma lapsed kodust läinud ja meie abikaasaga kahekesi, jagan ikka neile kaasa magusat ja salatit karbiga, muidugi juhul, kui on ülejääki. Tavaliselt tulevad nad söögikotiga või pidupäeval koogi- ja kringliga, puuviljadega. Ikka panen neile kaasa, kui lähevad. Seda, kui palju või mida, otsustan mina, abikaasa ainult ütleb, et pane või küsib hiljem, kas ikka panid. Kõik oleneb sellest, palju süüa on ja kas meile nii palju vaja on alles jätta. Pealegi, kui nad on ise ka midagi kaasa toonud. Iseasi on see, kas kaasa pakutava peaks külaline ka vastu võtma. Oleks ilus tänada ja keelduda kui pererahval isegi suur pere.

See oli teil ja mõlemad arvasid nii. Siin teemas aga on olukord nii, et naine pole sellega üldse nõus, et tema päev otsa tehtud toit õhtul laiali jagatakse ja järgmisel päeval peab jälle 5-le inimesele kokkamise ette võtma. Mees ei oska hinnata naise kokkamist. See on enese kehtestamise teema. Mees ilmselt ei oska või ei viitsi isegi keedukartulit pannile tükeldada praadimiseks. Kurb, aga kui selline rada on teie peres sisse sõidetud, siis muuta seda väga raske. Võib muidugi korraliku tüli üles lüüa sellel teemal. Võib-olla midagi muutub söögijagamise suhtes. Aga see küll ei muutu - naine jääb ikka kokkama üksi.

teemaalgataja kõlab nagu minu naabrinaine, ainult laste arv on vale :)

meie peres sellist kommet polnud, et jäägid külalistele kaasa antakse. pigem kutsuti mõnel puhul (suured sünnipäevad-pulmad maal, kus pool küla ja terve suguvõsa koos) külalisi järgmisel päeval appi koristama ja siis kaeti jääkidest uuesti lõunalaud.

ka minu kunagine elukaaslane üritas mulle selgeks teha, et nii on alati tehtud ja nii peab, kuni korra juhtus aknast nägema, kuidas üks külaline kaasa antud toidupaki samas maja ees prügikonteinerisse lennutas...
sellest päevast oli minu otsustada kas, kellele ja kui palju ma midagi kaasa panen :)

annan külalistele toitu kaasa
*kui tean et keegi on kodus haige, või ei saanud mingil muul põhjusel tulla.
*kui keegi küsib ja mul on (võtan seda kui kiitust oma kokakunstile)
*kui tean, et mõnel külalistest on hetkel rahaga kitsas.

mida sinu mehe puhul teha... ei tunne ju teda, nii on raske soovitada.
kõige mõistlikum on proovida veel korra rahulikult rääkida,
natuke jäi silma "Mina olen ka alati mõelunud küll on hea et liha jäi järgi..." - et kas sa ainult mõtled, või ütled seda mehele ka?

Kaasa meest rohkem nii söögi tegemisse, kui poeskäikudesse. kui suudad korrakski kontrolli köögi üle käest anda, siis "jää raskelt haigeks" või veel parem, leia mingi põhjus kodust ära minekuks (mingi ootamatus tööl vms.) peojärgsel hommikul ja las mees vaatab ise kuidas endal kõhu täis ja lapsed toidetud saab ;)

kas te alkoholi tarbite ja kui seda üle jääb, siis kas annate ka külalistele kaasa?
kujutan ette, kuidas naabrimees marru läheks, kui naine saunast üle jäänud õlled saunalistele kaasa annaks :D

kena teema algataja, sina oled perenaine, askeldad toitudega. sa lihtsalt korralda enne peo lõppu ülejäägid kusagile kindlass ekohta ja kui mees arvab, et peaksid kas aandma siis näita paari lihakildu ja et seda vähe häbi anda, et kas anda siis nüüd sügavkülmast tükk liha.


Aga jah kui tmingit toitu näiteks sai palju ja on ülejäägid siis ikka vanal ajal anti kaasa ja antakse ka tänapäeval, et lihtsalt halvaks ei läheks niisama,
et kui näiteks teed salatit ja saab palju siis pista karbikestega külalistele kaasa kui soovivad