Perekond
Abielunaise mure
Kurb naine 22. jaanuar 2017, kl 13.48 |
Tere,
Tutvusin oma abikaasaga 2014. aasta suvel lõpul. 2016. aadta suvel abiellusime. Elame visiitabielus - tema on töö tõttu nädal - kuni kaks teises Eesti otsad. Sel nädalal, kui kodus on, käib mul külas, sest väidab, et minuga koos ei saa magada. Nii veedabki ööd oma ema ja isa juures.
Viimasel ajal on ilmnenud uus trend, et olgugi, et ta on linnas, minu juurde enam ei tule. Väidab, et ei saa tulla, kuna ma pidavat kogu aeg haige olema. Jah, aeg-ajalt põen viirushaigusi, sest puutun oma töö tõttu paljude inimestega kokku, aga kogu aeg ma küll haige ei ole. Sellest, kui ütlen, et ma pole haige ja ta saab tulla minu juurde, ei piisa. Tema (ja mu ämma) arvates olen kogu aeg haige.
Enne pulmi oli meil ka üsna aktiivne seksuaalelu, kuid nüüd on see pea olematu (5 korda poole aasta jooksul). Ta tahab isaks saada, kuid minul pole õnnestunud rasedaks jääda (mul on suur ülekaal ja ebaregulaarne tsükkel), kuid arvan, et suurem enamus naistestei jääks sellise sagedusega seksides rasedaks. Probleemiks on ka aeg-ajalt korduv eesnäärmepõletik, mille väidetavalt mina talle andma pidin. Minu analüüsid on korras olnud, tema meestearst (dr Punab) väidab, et asi peab ikka minus olema. Nii arendabki mu mees pigem suhet oma parema käega (" vahet ju pole, kuidas see sperma välja saab.") kui minuga.
Väidab, et tal ei ole teist naist ja, et peab omi asju tegema ning ma pole põhjus, miks omad asjad tegemata jätta.
Kohtusime enamasti õhtuti paar tundi, kui ta tuleb. Peale seda läheb jälle vanemate juurde tagasi. Sel nädalal oleme vaid korra põgusalt näinud. Enam ei ole ka suudlusi-kallistusi.
Ma ei oska enam suurt midagi teha. Olen kogu aeg üsna õnnetu ning see omakorda vähendab mu motivatsiooni ka tööalaselt. Olen noor naine, pole veel 30 (mees on 5 aastat vanem) ja tunnen, et nii ma oma ülejäänud elu ka veeta ei taha. Olen rääkinud sellest, et kui ma nii halb naine olen, et läheme siis lahku. Leiab, et pole mõtet ja elul ei ole midagi viga, ma lihtsalt pidavat liiga palju mõtlema ja vinguma.
Mida ma teha võiksin, et meie abielust asja saaks - elu lõpuni küll nii elada ei taha.
Tutvusin oma abikaasaga 2014. aasta suvel lõpul. 2016. aadta suvel abiellusime. Elame visiitabielus - tema on töö tõttu nädal - kuni kaks teises Eesti otsad. Sel nädalal, kui kodus on, käib mul külas, sest väidab, et minuga koos ei saa magada. Nii veedabki ööd oma ema ja isa juures.
Viimasel ajal on ilmnenud uus trend, et olgugi, et ta on linnas, minu juurde enam ei tule. Väidab, et ei saa tulla, kuna ma pidavat kogu aeg haige olema. Jah, aeg-ajalt põen viirushaigusi, sest puutun oma töö tõttu paljude inimestega kokku, aga kogu aeg ma küll haige ei ole. Sellest, kui ütlen, et ma pole haige ja ta saab tulla minu juurde, ei piisa. Tema (ja mu ämma) arvates olen kogu aeg haige.
Enne pulmi oli meil ka üsna aktiivne seksuaalelu, kuid nüüd on see pea olematu (5 korda poole aasta jooksul). Ta tahab isaks saada, kuid minul pole õnnestunud rasedaks jääda (mul on suur ülekaal ja ebaregulaarne tsükkel), kuid arvan, et suurem enamus naistestei jääks sellise sagedusega seksides rasedaks. Probleemiks on ka aeg-ajalt korduv eesnäärmepõletik, mille väidetavalt mina talle andma pidin. Minu analüüsid on korras olnud, tema meestearst (dr Punab) väidab, et asi peab ikka minus olema. Nii arendabki mu mees pigem suhet oma parema käega (" vahet ju pole, kuidas see sperma välja saab.") kui minuga.
Väidab, et tal ei ole teist naist ja, et peab omi asju tegema ning ma pole põhjus, miks omad asjad tegemata jätta.
Kohtusime enamasti õhtuti paar tundi, kui ta tuleb. Peale seda läheb jälle vanemate juurde tagasi. Sel nädalal oleme vaid korra põgusalt näinud. Enam ei ole ka suudlusi-kallistusi.
Ma ei oska enam suurt midagi teha. Olen kogu aeg üsna õnnetu ning see omakorda vähendab mu motivatsiooni ka tööalaselt. Olen noor naine, pole veel 30 (mees on 5 aastat vanem) ja tunnen, et nii ma oma ülejäänud elu ka veeta ei taha. Olen rääkinud sellest, et kui ma nii halb naine olen, et läheme siis lahku. Leiab, et pole mõtet ja elul ei ole midagi viga, ma lihtsalt pidavat liiga palju mõtlema ja vinguma.
Mida ma teha võiksin, et meie abielust asja saaks - elu lõpuni küll nii elada ei taha.
ema 22. jaanuar 2017, kl 14.15 |
Kurb naine 22. jaanuar 2017, kl 14.44 |
22a mees 22. jaanuar 2017, kl 14.55 |
Siberi imeline meditsiin 22. jaanuar 2017, kl 15.41 |
to Kurb naine 22. jaanuar 2017, kl 15.48 |
LK 22. jaanuar 2017, kl 15.56 |
Mul on vallalisena ka rohkem meest majas... Ja keegi neist ei ütle: ära vingu vms.
Lahutus avaks lõpuks su silmad ja hakkaksid elama. Kaalu osas ei hakka pikalt sõna võtma, aga senikaua, kuni sa seda õigustad ja meditsiiniliseks ülekaaluks nimetad, ei kao sealt kindlasti ükski gramm. Paks või mitte paks, aga selline mehepidamisviis küll kõige õnnestunum ei ole.
Lahutus avaks lõpuks su silmad ja hakkaksid elama. Kaalu osas ei hakka pikalt sõna võtma, aga senikaua, kuni sa seda õigustad ja meditsiiniliseks ülekaaluks nimetad, ei kao sealt kindlasti ükski gramm. Paks või mitte paks, aga selline mehepidamisviis küll kõige õnnestunum ei ole.
Andres P 22. jaanuar 2017, kl 16.26 |
no aga 22. jaanuar 2017, kl 17.48 |
nõiaella 22. jaanuar 2017, kl 18.37 |
vaata 22. jaanuar 2017, kl 19.00 |
tibi 22. jaanuar 2017, kl 19.04 |
sulle 22. jaanuar 2017, kl 21.54 |
külaline 22. jaanuar 2017, kl 22.17 |
rosemarys baby 22. jaanuar 2017, kl 22.24 |
17.48 no agaga nõus, see pole mingi normaalne mees.
kui teema pole mingi väljamõeldis, siis arvan, et äkki autor on mingi nõrgamüistuslik ja vaid last tahetakse tema käest ei muud. ei tea milleks, kas satanistlikeks ohverdusteks või geiperesse või hullule ämmale mänguasjaks.
igatahes asi on väga kahtlane. teemaalgataja on pooletoobine, kui seda jura usub ja selle mehega ikka veel koos elab ja temaga nagu mehega arvestab.
kui teema pole mingi väljamõeldis, siis arvan, et äkki autor on mingi nõrgamüistuslik ja vaid last tahetakse tema käest ei muud. ei tea milleks, kas satanistlikeks ohverdusteks või geiperesse või hullule ämmale mänguasjaks.
igatahes asi on väga kahtlane. teemaalgataja on pooletoobine, kui seda jura usub ja selle mehega ikka veel koos elab ja temaga nagu mehega arvestab.
soovitus 22. jaanuar 2017, kl 23.34 |
Ütle mehele, et leidsid uue ja tahad lahutust.
Kui mees on sellega nõus, ongi abielu läbi ja saad rahulikult oma uuele pereelule keskenduda. Otsid uue mehe, kes ka su kõrval on, mitte ei otsi põhjust eemal olemiseks.
Kangesti kahtlane mees, sellisest ei peaks kahju olema kui lahti saad.
Ülekaal pole kedagi seganud, need imepeenikesed ilma ajudeta modellid pole sugugi paremad sinust.
Pole sa midagi rumal, nagu mõned siin oimaivõi stiilis kraaksuvad.
Üks konkreetne jutt pea mehega maha.
Kui mees on sellega nõus, ongi abielu läbi ja saad rahulikult oma uuele pereelule keskenduda. Otsid uue mehe, kes ka su kõrval on, mitte ei otsi põhjust eemal olemiseks.
Kangesti kahtlane mees, sellisest ei peaks kahju olema kui lahti saad.
Ülekaal pole kedagi seganud, need imepeenikesed ilma ajudeta modellid pole sugugi paremad sinust.
Pole sa midagi rumal, nagu mõned siin oimaivõi stiilis kraaksuvad.
Üks konkreetne jutt pea mehega maha.
ära liialda 23. jaanuar 2017, kl 09.39 |
ex-riigiametnik 23. jaanuar 2017, kl 09.59 | Registreerus: 11 aastat tagasi Postitusi: 113 |
Tegelikult on vedamine, et sa pole jõudnud lapseootele jääda.
Sest kuidas te niimoodi lapsega hakkama saaksite, mees suurema osa ajast ära, temast pole ju lapsele isa? Kui praegu isegi sinuga ühes korteris magada ei saa, mis siis veel saab, kui laps majas! Laps teatavasti ärkab vahel ka öösel üles, nutab või viriseb, tahab süüa ja tegelemist. Vähemalt alguses on väikelaps see, mis on nii mõnelgi paljutaluval mehel närvid krussi ajanud, mis siis saab veel sellisest pirtsust, kes praegugi sind enda kõrval ei kannata? Siis on ta närvikestel topeltkoormus.
Nii et võta ette üks tõsine vestlus ja ära usu seda "meil niigi hea". Lapsega enam niigi hea ei ole. Ja kui ta selle peale sinu juurde kohale ei koli, siis viska ta välja, sest sihukesest mehest lapseisa ei ole ega tule.
Üldse pole mõtet last saada, kui mees pikemat aega (aastates!) sinu juures elanud pole, nii et sa ei saa kindel olla, et ta ka lapse eest hoolitsema hakkab (last üldse talub).
Sest kuidas te niimoodi lapsega hakkama saaksite, mees suurema osa ajast ära, temast pole ju lapsele isa? Kui praegu isegi sinuga ühes korteris magada ei saa, mis siis veel saab, kui laps majas! Laps teatavasti ärkab vahel ka öösel üles, nutab või viriseb, tahab süüa ja tegelemist. Vähemalt alguses on väikelaps see, mis on nii mõnelgi paljutaluval mehel närvid krussi ajanud, mis siis saab veel sellisest pirtsust, kes praegugi sind enda kõrval ei kannata? Siis on ta närvikestel topeltkoormus.
Nii et võta ette üks tõsine vestlus ja ära usu seda "meil niigi hea". Lapsega enam niigi hea ei ole. Ja kui ta selle peale sinu juurde kohale ei koli, siis viska ta välja, sest sihukesest mehest lapseisa ei ole ega tule.
Üldse pole mõtet last saada, kui mees pikemat aega (aastates!) sinu juures elanud pole, nii et sa ei saa kindel olla, et ta ka lapse eest hoolitsema hakkab (last üldse talub).
elul ei ole midagi viga 23. jaanuar 2017, kl 20.11 |
Nunehh 26. jaanuar 2017, kl 08.37 |
Lisa postitus