Tunnen, et minu läbisaamine isaga on terve elu olnud vastuoluline ja kuidagi nugade peal. Ta on selline inimene kes ei ütle kunagi otse, kui talle miski ei meeldi. Kunagi kui käisin koos temaga autojuhtimist õppimas hakkas ta ükskord sõidu ajal (linnateel kus polnud peale minu ühtegi teist sõitjat) kõrvalistmel jalgu vihaselt vastu põrandat trampima. Ma sõitsin täiesti õieti ja mingit liiklusohtlikku olukorda polnud. Eksamd läbisin esimese korraga aga see käitumine tookord ehmatas mind väga ja pole julgenud selle kohta küsida ka. Naljakas see polnud. Aastake tagasi, kui olin tööle läinud peale kooli lõpetamist, tegi ta mulle hinnalise kingituse (ma ise ei tahtnud seda) ja ütles, et hea, et sa ikka olemas oled. Ma ei oska sellest siiamaani midagi arvata. Hiljem, mõnda aega peale seda kui olin sunnitud vana töökoha teise töökoha vastu vahetama, tekkisid jälle pinged. Esiteks minul oli endal paha ja ebameeldiv oma töötuse ees ja see tekitas minus sisemisi pingeid. Isa juuresolekul rääkisin emaga ja püüdsin talle (üldistatult öeldes) selgitada, et ta ei klammerduks minu külge pidevalt ja annaks mulle hingamisruumi oma ülemäärasest hoolitsemisest kui isa ühel hetkel nähvas mulle, et äkki peaks mulle kaigast andma. Selliseid nähvamisi on tegelikult ka isa ja ema endi vahel olnud aga ema neelab need kõik alla kuigi ma olen eemalt aru saanud et emale mõjuvad need halvasti. Minu ja isa vahel on samuti minevikus tülisid olnud aga see viimane kaika jutt aasta tagasi ei lähe kohe üldse enam meelest. Paratamatult tekib ebameeldiv tunne isa suhtes.

Kas sa viinast oled proovinud abi saada?

Mõtlen. Kõrv läks kikki su nimevaliku osas. Oled endast heas arvamuses. Ega see pole halb.

Ütled:
Esiteks minul oli endal paha ja ebameeldiv oma töötuse ees ja see tekitas minus sisemisi pingeid. Isa juuresolekul rääkisin emaga ja püüdsin talle (üldistatult öeldes) selgitada, et ta ei klammerduks minu külge pidevalt ja annaks mulle hingamisruumi oma ülemäärasest hoolitsemisest kui isa ühel hetkel nähvas mulle, et äkki peaks mulle kaigast andma.

Töövahetuse ajal said säästudest elatud? Või olid ema-isa rahakotil söögigi osas? Elad vanemate juures, kes kütte, jm eest maksab? Kes pesud-nõud-põrandad-aknad, jm peseb? Ma muidugi ei tea, kuid sinu andmetest võib jääda mulje, et isa "kaika" jutt võis olla ka ema-isa omavahelisest arutlemisest, et lamad nende rahakotil. Ise ju räägid "üldistatult selgitamisest", miks peaks vabandavalt selgitama, kui nendelt abi ei vaja?

Ema neelab isa nähvamised alla. Oled sa ikka kindel, et neil kui vanal abielupaaril, ei ole omavahelist sellist suhet, millest tütar aru ei saagi. Sina oled nende tütar, aga nemad on elukaaslased nii rõõmus kui mures. Sina ei pruugi üldse nende omavahelisest suhtest aru saada, enamgi veel, nemad ei pruugigi sellest sulle aru andma.

Paljud täiskasvanud lapsed (eriti tütred) ei saa aru isegi sellest, et nende vanemad sexivad (IKKA VEEL! Kas neil häbi pole?).

Ehk panen mööda oma arutlemisega, aga "päikseke" ja töökoha vahetuse seletused ning "rääkisin emaga, isa oli juures", on miskitmoodi "ühte auku" suunitlusega.

Kui sa ei suuda isaga rahulikult maha istuda ja asja ära rääkida või kui ta ei suuda kuulata, siis on hea variant talle kiri kirjutada. Rahulikult, läbimõeldult, kirjutad, mis mure sul on, mitte ei õienda tema kallal. Kui ta selle peale ka ei ole nõus teemat arutama, siis lihtsalt lepi asjaoluga. Ega me teised ka ei saa omale vanemaid valida.

milles probleem üleüldse on? Ma ei saa aru, mida tütar isale ette heidab. Kas seda, et isa teda ülemäära armastab, sest tuli ju süüdistus klammerdumises.

Ilmselgelt pole ju mingit probleemi ollagi või on see tütre enda kahe kõrva vahel.

Loed mingeid Oshosid ja ehitad sääskedest elevante?