Minu mure ongi siis pealkirjas.
Oleme koos olnud elukaaslasega 3 aastat.
Algus oli ilus nagu ikka.. ilusad sõnad, hellitused, tähelepanu, kiitused.
Tundsin ennast hästi.Kõik oli nii ilus.
Möödus suhtes umbes aasta kui see kõik jäi aina vähemaks.
Ei ole ilusaid sõnu, ei ole hellust, hoolt, kaisutamist..
Olen niii niii palju mehega sellest rääkida püüdnud.. tema vastab aga et temal on küll kõik hästi
ja lõpetaksin sellle vingumise, küll siis ise tuleb ligi..
Olen püüdnud ja nädalaid eemale hoidnud.. Aga ta ei tule..
Rääkimisest ei ole kasu sest see lõppeb alati tüliga.
Armukest tal ei ole sest oleme enamasti koos ning tean tema käike. Selle jaoks ei jaguks tal aegagi.
Kuid ma just tunnen enda poole pealt et mul jääb suhtes sellest puudu.
Ma ei taha armukest vaid tahan oma meest..
Kui ta suhte alguses tähelepanu pööras siis ütles mulle selle põhjenduseks et eks siis oli uus ja huvitav jne. Nagu ikka..
Aga nüüd ? Nüüd jääb mulje et olen nii ära nähtud ja igav..
Ma ei tea mida teha, pea on nii tühi..