Mida kuradit me siin imestame,minu vanem tytar Soomes elab emaga ja msn ikka suhtlesime ja mingi aeg kadus silmapiirilt,ja hakkasin uurima ja ema teatas pidulikult,et lapsel stress,kuna oli peikast lahku läinud.tütar õnneks juba täisealine,aga samas alles see oli,kui tegin talle saaremaal lennukit (ise olen186)nüüd minust pikem.Aeg kaob nii ruttu käest.See ongi,et aeg kulub nii ruttu,et ei märkagi,kuidas lapsed juba suured on ja kodulävelt lähvad.
Koguaeg selline tunne,et vaja ikka teha,tuua,osta koolitarbeid ja ühtäkki on vaikus,pole kedagi kuskil.Näiteks minu jaoks ei saa lapsed iialgi suureks.Olenematta vanusest ,on ta ikka sinu laps ja pähe ei mahu mõte,et ta ei vaja enam minu hoolt ja nõu,aint raha,mida noortel ikka alati vaja on.
Ma ei kujuta visuaalselt ette,et minu tütred oleks alaealiselt kuskil kellegiga vahekorras.Vähemalt tean niipalju,et vanem tegi pattu 16a. ja noorem 17.
Mul oli vähemalt see eelis,et olin laste koolis halva kuulsusega ja ega keegi poistest eriti ligi ei tikkunud ja Soomes elasid ka õnneks maakohas,kus asustus suht hõre.Peale klassikaaslaste suurt tutvust muud polnudki.