aitab rääkimine ja enda eeskuju. Rääkimine ei aita kohe, selle mõju avaneb hiljem.
Mina oma lapsi hirmutasin ka veidi. Näiteks andsin teada, et varasurnud onu oli joodik, järelikult on meil geenides midagi ja alkoholiga peab meie peres olema ülimalt ettevaatlik. Lisaks ütlesin, et alkohol mõjutab tulevaste laste elu ja nii kaitsetutele olevustele ei tohiks ette mäkra mängida. Andsin nõu, et elus ei tohi olla enda vaenlane ja hävitusgeeniga. Ennast peab armastama, hoidma ja kaitsma ning keegi teine ei tee seda meie eest. Soovitasin mitte jääda sõltuvuste lõksu, et eluga kokku ei jookseks, vaid olla elus tark ja nutikas, jne.
Andsin praktilist nõu rajudeks pidudeks. Teismelised joovad rajult. Hoidku kangetest alkoholidest, ärgu kaotagu teadvuse üle kontrolli, kontrolligu olukordi ja ka teisi, ärgu tekitagu alkoholiga regulaarsust, ütlesin, et joovad õnnetud inimesed...jne
Need kõik on sõnad, aga ka sõnadel on ka oma mõju. Märkan kõiki joomisi, olen tähelepanelik ema. Uurin, mida jõi, räägin, räägin ja räägin. Seni on aidanud. Mõlemad üle 20.
Soovitan: mõtle oma poja üle. Miks ta on õnnetu? Miks alkohol paneb teda tundma end rohkem mehena? Miks ta vajab selliseid sõpru, kes hävitavad ennast...? Milline on tema maailm? Mks maailm on nii kitsas, et lõbu on seotud enda uimastamisega ja just selliste sõpradega? Proovi teda sealt paikkonnast ära saata. Mõtle välja talle parem variant, mõtle, mis teda huvitab. Maksa kinni ta lemmikspordiring, maksa kinni ta õpingud mujal riigis, kingi talle aega endaga koos mõnes välisriigis. Korja raha, laena, kerja, midaiganes. Ta on Sinu poeg ja ta ei tohi oma elu ära rikkuda. Tegutse! Ole vapper!