Läksin hiljuti oma kaaslasest lahku ja nüüd ma ei suuda näppe telefonist eemal hoida. Nii tahaks talle helistada, aga ma tean, et ta mind praegu ei kuulaks. Mida olete teinud, et ennast telefonist eemal hoida?? Süda koguaeg väreleb..
Kui palju on üldse neid juhtumeid, kus partner teeb otsuse laiali minna ja siis ümber mõtleb? Rääkige oma muinaslugusi ja niisama lugusi :)
Samas ma tunnen, et ta on mulle teene teinud. Mul on küll valus, aga olen hingerahu tagasi saanud. Tean, et nii me jätkata poleks naguinii saanud, aga mina ise poleks seda sammu kunagi teha julgenud. Kadus austus, kuid nüüd tunnen, kuidas temast jälle lugu pean ja mõtlen juba hirmuga, kuidas meie suhe üldse niimoodi läks. Tunnen, et meie vahel on suured tunded, aga mida teha??? Ma niiii igatsen.

Ma igatsen ka, aga suhte jaoks on vaja mõlema tahet ja soovi ning see mind sunnibki end valitsema. Armastan vaikselt ja omaette, ei sega kedagi.
Küll tuleb ise kui tunneb, et teisiti ei saa ja kui ei tule, siis tuleb uus.
*ise küll uut ei taha

mul sama teema, kuid veel lahku pole läinud, kuid tean et see kaugel ei ole. Hetkel suutsime koos olles aja maha võtta, sest elus praegu olukord mis ei elaks seda põntsu üle. Tean et paari kuu pärast ei saa enam asjad olla nii, kahjuks. Tunnen, et armastan, kuid tean et pean ta vabaks laskma. Eks südames ikka loodan, et tuleb tagasi, kui aru saab, et mina olen see kõige kõige, aga kui ei saa siis ei saa :( Ju siis temale polegi mind vaja. Hetkelgi, kuigi muidud hea olla koos, mõtlen et ei suuda :( Jälle on tekkinud tal omad uued tutvused, käigud mis mind häirivad, sõbrad kelle käitumine on mulle vastuvõetamatu ...miskipärast mees toetab rohkem neid "teisi" tegusid kuid meid...

kahju, sest tean et tema jääb mulle kõige tähtsamaks väga kauaks, isegi kui ta läinud on, tean et ta on mulle kallis ja oluline... saatus vist et teistmoodi nii ei ole...

on olnud palju situatsioone elukaaslasega, kui lahkuminek tundunud ainus valik. Kuid õnneks pole see nii läinud. siis ongi aeg maha võetud ja läbi räägitud rahulikult, miks ja kuidas? Mis maalt keegi miskit valesti tegi. ja vot ei miskit muud..
Lülita telefon välja...

ma arvan, et su tunded on tema vastu väga sügavad. sa oled küll pettunud temas, aga ilma temata ka ei suuda. ma arvan, et sul on temast sõltuvus, ja see tekib siis kui sa oled sunnitud temast lahus olema ja sinu elutingimused on kehvemad kui koos olles, või siis oled täiesti läbi ja lõhki temasse armunud.

Suur kunst on elada nii, et kuulata mõistust mitte südant, reeglina saame ise vähem haiget siis. Kogemusi on küll et partner ringi mõtleb või midagi sinnapoole vähemalt.. abix on olnud alati see et end üles lüüa, näidata elurõõmsa ja ükskõiksena tema vastu.. saad sellest ise hingerahu ja näitad talle millest ta ilma jäi.. Kõige rohkem aga soovitan ikka mõistust kuulata :) Olen isegi klubis olles oma telefoni sõbranna kätte andnud, kuna kui paar kokteili hinge all ei taha näpud telefonist eemal püsida :P

To Rosin
Aga kuidas sellest kõigest üle-lahti-vabaks saada?

Teate, mida teha? Mina avastasin samas olukorras endalala ühe loo >>Sugababes - Hole In The Head

Sõnad..kuula ja sa saad jõudu juurde :D Kahjuks ma ei oska linki aktiveerida.

http://www.lap.ttu.ee/~muhw/lyrics.php?action=show&id=51280

Minagi sain teada ,et minu mees on oma valiku teinud minu kahjuks.meeletu igatsus ja valu on ,aga ma ei või talle helistada ja sellel ei ole mõtet.elu on ju nii lühike,miks peab elus nii pikalt kurbust ja valu taluma.tunnen ,et minu elu on tühi ja mõtetu.tahan päikest

Ma arvan et tegid õieti kuna tunned,et oled saanud hingerahu tagasi- see ongi pealmine. Algul on raske,aga võib-olla kuu aja pärast mõtled,et hea,et nii läks, nii pidigi minema. Näppe saad telefonist nii eemal hoida,et lylitad välja ja lubad endale,et nädal aega sisse ei lylita.
Mul on elukaaslane vahel teises riigis, kuna ta ise helistab mulle nii harva, nädalas korra ( mõne meelest on see ok) olen ma ka õppinud vähem helistama ja ei elista pea-aegu kunagi esimesena,kuigi tahax õhtuti ta häält kuulda ja kysida,kuidas on päev möödunud.
soovitan minna välja, kursustele, trenni, kus tutvud uute inimestega,kes aitavad sul kaaslast ära unustada.

nii palju murtud südameid! sama siin, ei hoidnud näppe klahvidest eemal ja toitsin sellega ainult mehe EGO, ise sain veel rohkem haiget. hulluks võib minna tõesti, mina ostsin täna terve portsu eneseabi raamatuid, kavatsen lugemisse sukelduda. arvan, et kõik juhtub mingi põhjusega, parem siis sellest õppust võtta ja kogu vaba aeg enese taasleidmiseks kulutada. proovi sinagi ennast leida ja uus suhe tuleb hoopis teisel tasandil, sa oled ju ilus ja hea ;)

Kui näpud väga sügelevad võib ju valida ka mõne lähedasema sõbranna numbri ntx, sellise kes on nõus sinuga kasvõi öösel suhtlema...;)

Ma ei tea, ma millegipärast ei taha sõbrannadele kurta. Imelik, sest alati olen seda teinud. Nagu kohe ei kisu neile helistama. Ma ei kannata neid kurbi pilke, mis ütlevad, et vaeseke :S Täitsa ummikus olen ikka endaga. Samas mu süda ütleb, et see ei ole läbi, kuigi mõistus kisendab, et on. Ma ei tea mida teha. Tean, et see toidab tema ego, aga ma tunnen, et pean seda tegema. Eks vaatab, mis saab. Jõulude ajal pidime kokku saama, ehk siis saan kinnitust, kumb räägib tõtt - kas süda või mõistus.

vana suppi yles ei soojendata aga samas võib see soojendatud supp ikkagi pärast väga hea olla....surnud ring...olen ise ka seda suppi soojendanud,olen saanud õnnelike hetki mida iialgi ei unusta aga samas on see toonud ka jube palju jama....nii et......

Mehed on nagu trammid + ootad vähe, tuleb uus, ootad kauem, tuleb vana tagasi.
Arvan, et autoril !!! on õigus, vana supp ei kõlba süüa, ükskõik kui hea ta uuena oli, hapuks läinult võib palju jama oodata. Mis läinud, see läinud, aja selg sirgeks ja vaata, mis eespool tulemas on.

Minul vastupidine lugu. Armastasin kedagi väga palju ja me teed läksid lahku. Ta armastas napsitada ja sõbrad olid tähtsamad.Mina soovisin aga eluga edasi minna tahtsin,et olek pere ja lapsed,kodu jne. Üritasin teda veenda,et ta loobuks alkoholist sest see oli suur pahe miks kõik temaga allamäge veeres. Aga vaatamata ta suurtele vigadele armastasin teda meeletult. Nüüd kui on möödunud juba 5a ja mul 2 last uue mehega ja kodu ja super hea ja hooliv mees ...kõik ,et olla rahul oma eluga aga ei siiani ikka veel tunnen,et armastan teda ja meeletult igatsen. Se kõik piinab mind küll unenägudes ja ilmsi. Miks küll :( kogemata peale 5a möödumist sattusin temaga tänava nurgal kokku....ei me ei teretanud vaid olime krampis kui soolasambad ja lihtsalt vahtisime üksteisele otsa. See tema pilk ei unune iial :(

meeletult igatsev , iial...tola

Ütleb see süda nii, et "kao minema" .Nii teengi ja tahaks ometi rahu .