nimelt igas situatsioonis, kui ma ei tee parajasti nii nagu tema arvab, et peaks tegema, ütleb halvasti- nt sa ikka ei oska, või siis kõrgendatud hääletoonil, miks sa nii teed, mis sul viga on, sa ka ei kuule jne. täna näiteks hüüdsin alt köögist teda, et ta tuleks appi ja ta karjus väga ebameeldival toonil vastu, et mis sa tahad??? kui ma tema hääletoonile tähelepanu pöörasin, siis ta ütles, et ma kujutan asju ette ja et tema ütles väga rahulikult. näiteid on lugematul arvul ja iga kord jään mina justkui süüdi, kui julgen nendele tähelepanu pöörata. Ometi toob ta oma ema kogu aeg näiteks, et kuidas tema ei oska ennast rahulikult väljendada ja et tema hääletoon ajab juba närvi, kui ütlesin talle, et sa ise käitud ju samamoodi, siis ta jälle solvus.
Ta ei ole iseenesest halb inimene, aga ilmselt teiste halvustamine ja iga asja peale ärritumine on tal vist lapsest kaasa antud.
Kas on võimalik kuidagi selliseid inimesi muuta, olen üritanud rahulikult situatsiooni analüüsida, et teada, kas ta saab aru üldse, et on võimalik muud moodi käituda, aga iga kord, kui teema tõstatan, siis ta jälle solvub
oehh.. praegu just jooksis uksest välja, sest ma polnud nõus tema koeraga jalutama minema, kuna ta oli eelnevalt mu peale jälle kuri olnud.