Uskumatu. Ma arvasin, et ainult minul on selline mees, aga selgub, et teistelgi veel. Esimesed aastad olid tõesti kenad, käitumine minu suhtes oli hoolitsev ja kuigi oli n-ö ohumärke, saime need rääkimisega lahendatud. Olin rahul, abiellusin. Meil tuli üsna kiire muutus peale lapse sündi. Talle oli lapse saamine hästi tähtis ja mulle on tunduma hakanud, et ainult selleks mind vaja oligi. Kogu aeg vingub, karjub pisiasjade pärast. Ei mingeid kallistusi, hellitusi. Jah, ma olen proovinud igat moodi suhet n-ö elavdada. Eks kindlasti talle meeldib, et kodu on korras, pere tore ja kodune elu näiliselt idülliline, aga abikaasana ei ole meid üksteisena justkui enam olemas. Ma olen nii tavaline. Must ei peeta enam lugu. Täna enne magamaminekut nurrusin ennast talle kaissu ja tahtsin kalli, mis ta vastas: mul ei ole aega mingite lolluste jaoks (ja millise üleoleva hääletooniga!). Jah, me kõik tuleme lapsepõlvest, tema peres käituti küllalt külmalt ja viriseti palju, täpselt sinna me ka läheme. Tõesti, ma olen täiesti väsinud sellest. Ma ei jaksa enam kõike koos hoida. Ma tunnen ennast üksi. Üksikemana oleks mul emotsionaalselt kindlasti rahulikum, aga kavatsen mõned aastad veel oodata, kuni laps iseseisvamaks saab ja ma täiskohaga tööle saan hakata, praegu lööks äraminek rahakotile väga valusa põntsu. Kannatan edasi selle nimel, et lapsel oleks mugavused olemas, aga samas ei ole kindel, kas see on väärt närvilist õhkkonda. Plahvatused hoian ära, aga ennast pingesse minemast on raske hoida. Teine on nagunii peaaegu kogu aeg pinges, oma tööpingeid elab ka koju tulles aktiivselt välja, sest "tööl peab ju endast hea mulje jätma".
Ausalt, ma saan aru, et armastus, aga väga-väga kaalu temaga abiellumist. Hea küll, abielu veel. Aga arvesta selle võimalusega, et ühel hetkel, kui teil on näiteks laps või mitu, kui te olete palju väsinumad ja ärrituvamad kui praegu, siis kas Sa tahaksid, et Su lapsed oleksid pidevate vaidluste, vingumiste, nääklemiste sees? Kindlasti mitte. Mina abiellusin armastusest ja lapse sain ka armastusest, aga lapse isa tuleb küll ülikriitiliselt ja mõistusega valida. Lapsel on hea siis, kui ema-isa vahel on kõik korras. Vastastikusest lugupidamisest kõik algabki, siis on peres rahu ja kodus hea.