kunagi õrnas nooruses käisin kutiga kes hakkas suhte lagunemise ajal innukalt oma suitsiidplaane kirjeldama...oi ta tegi mulle sellist näitemängu,et naera ribadeks,kuid tollal elasin kuude kauppa närvivapustuse piiril.enne kui tema haige aju vastu võttis,et kõigest hoolimata ma ei taha temaga enam edasi suhelda.muuseas-aastaid hiljem nägin teda:rõõmus nagu hernes,lapse isa,naine,elu korras nagu norras.
praegu läheksin vist sellise jutu peale mõnusalt närvi-suruksin ziletid,köied,tabletid talle pihku ja käseksin asja ära teha,mis ta ähvardab ja hirmutab mind kogu aeg.
just-selline asi ju HIRMUTAB ja näitab et ega mees sinust tegelikult ei hooligi:teda ei koti kuidas sa peaksid end tundma leides ühel päeval koju tulles eest laiba või teadvuseta inimese.ja kuidas sa end hiljem tunned.
okei-mees vajab tähelepanu,kuulamist,valudele leevendust-,aga kui sa püüad rääkida,kuulata,aidata,nõu anda ja miski ei aita...ei kuula su nõuandeid,ei lähe arstile jne.no kaua üks naisterahvas seda terrorit taluma peakski?
üks asi on kembelda nt.jonni ajava ja "ei tea isegi mida tahtva" väikelapsega,teine asi on ikka siis kui tegu täismehega kes suudaks oma probleemidele veel lahendust leida küll:leppida tõsiasjaga et valude põhjust saab leida ja ravida jne.