Väga piinlik on vahel oma käitumise üle. Suudan enamuse ajast olla mõistlik ja oma meest toetada ning olla rõõmsameelne. Kuid vahel...ma ei saa aru, mis minuga toimub. Ma lihtsalt solvun täiesti mõttetu asja peale. Sel hetkel on see muidugi solvumist väärt, kuid tagantjärele on väga piinlik. Näiteks ütles mees üks hommik, et ärme täna hommikul söö, lähme varakult jalutama ja siis einestame mõnes söögikohas. Olin päri ja kõik oli hästi tore. Istusime siis ühes kohvikus ja mees luges tellimuse ette, et seda, seda ja seda. Ta tellis omale toidud ära ja küsis siis, et oot, kas Sa tahtsi ka. Mul sai hing täis ja ütlesin, et ei, ma ei taha midagi. Jõin kohvi ja tuju oli täiesti kadunud. Mees püüdis asja heastada ja ütles, et ma söögu tema võileiba, kui ma midagi tellida ei taha. Ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud üldse midagi ja mul polnud mingit tuju enam. Püüdsin küll teha nägu, et kõik on ok, kuid päev oli täesti rikutud nii mõttetu asja pärast? Kas ma olen imelik või juhtub ka teistel sellist asja vahel?