Sul on endal vajaka jäämised arusaamisega. Sina teed mehed ülimaks ja naise alamaks, süüdistades naist kõigis hädades.
Ma küsin siis otse, kui mees peksab naist, kes on selles süüdi. Mees, et peksab või naine, et laseb peksta?
Kui su mees petab sind, kelle näo sa kõigepealt täis sõimad, oma mehe või tolle naise, ja millise sõnavaraga sa kostitad oma meest ja millisega seda naist?

Näita mulle, kus ma mehe ülimaks olen teinud, kas siin teemas või üldse kusagil?

Küsimustele vastates - kui mees peksab, siis on mees süüdi. Kui naine peksab, siis on naine süüdi.

Kui mu mees mind petma peaks, siis on petja tema, mitte keegi naine, kellega ta mind petnud on.

Millest sa aru ei saa, sellest et ma olen Anja poolt vihatud feminist või veel millestki?

Minu esmane sõnavõtt oli Anjast - naisest, kes "mõnitab ja peab vastikuks" feministe. Ma leian, et inimene, kes peab vastikuks neid, kes ka TEMA õiguste eest seisavad, ei ole neid õigusi väärt. Aga ka temal on õigus oma äranagemist mööda elada, antud juhul siis TEMA võrdub Anja ja TEMA ÄRANÄGEMINE võrdub maailm, kus naisel pole mehega võrdseid õigusi. Olgu õnnelik, AGA ärgu siis virisegu, kui üle küüru saab, sest ta ISE EI TAHA mehega võrdne olla. Kas pole lihtne?

Vabandust, osa jäi vastamata: "millise sõnavaraga sa kostitad oma meest ja millisega seda naist?"

Mehel aitan ma kola kokku pakkida, milleks mingi sõnavara peale energiat raisata? Naist ei kostita mitte millegagi, mul pole temaga mingit asja.

Kui juba vastamiseks läks, aga sookvoodid? Pooldad või ei? Kui äärmuslik võib võrdsus olla?
Su viimane kommentaar on üsna okei, samas su esimene pärib natsiSaksamaalt. Hirm hakkab sellist teksti lugedes, nii palju summutatud viha, mis otsib ainult ohvrit, kes mürgiga gaasitada.

Aga sa ikka neid kritseldisi ka lugesid, millele ma lõpuks vastuseks kirjutasin või see jäi mugavalt tegemata ja otsustasid lihtsalt mu sõnavõtu kontekstist välja rebida? Kui sa Anja kirjutatut ei lugenud, siis soovitan nüüd soojalt - siis saad ise ka ehk aru, miks me sinuga samalt leheküljelt pihta ei hakanud. Anja jutu uba on, et naine pole mehega võrdne. See on tema nägemus, ma soovitasin tal lihtsalt siis ka selle järgi käituda. Anja leiab, et mees on ülim, mitte mina. Mina soovitan tal lihtsalt oma uskumustele truuks jääda.

Sookvoodidega on see jama, et kui ükski naine ei taha kaevur olla, siis kunstlikult kedagi sinna toppida on keeruline. Samamoodi on ülikeeruline meestele tikkimist meeldivaks mõelda. Aga - samade eelduste ja teadmiste olemasolu korral ei peaks inimese soolisel kuuluvusel tähtsust olema.

"Hirm hakkab sellist teksti lugedes, nii palju summutatud viha, mis otsib ainult ohvrit, kes mürgiga gaasitada."

Kas sa üliemotsionaalsuse all ei kannata ehk? Ära poogi mulle tundeid külge või oma nägemust või tooni, eks.

lugedes neid tekste siin, siis ütleks- et kui keegi peaks peksa-petetud saama, ükskõik kas siis mees naisele või vastupidi (no ta võib ju teise asjad aidata kokku pakkida ja loomulikult "sigadustega" ei tohi ega saagi leppida), siis arenev inimene leiab ka endas need vead üles- millega ta sellise olukorra endale kaela tõmbas.

piirangud on inimene endale kõik ise välja mõelnud ja siis on ju vaja järjest rohkem uusi reegleid kehtestada, kohe ju ei saa teisiti, muidu oleks "igav".

Teema ei ole anjas ja tema väljaütlemistes, vaid selles, et kas on mõtet vaielda inimesega, kes enesele aru ei anna. Mõni vaidleb siin lõbust, et näha kaugele tema läheb ja valab mõnuga õli tulle, sina nende hulgas.

Kas argumendid said otsa? Enam ma pole natsionaalsotsialist kolmekümnendate Saksamaalt, nüüd olen hobivaidleja? Olengi, mis siis? Ei olnud kursis, et enne peaks sinult loa soetama?

üllatus-üllatus. kahjuks ei suutnud njanja-nimeline põrsas mitte kuidagi ära seletada harimatuse ja feminismi seostamist. ilmselt läks vaene väike ajurosin suurest mõttetööst kärssama, nii et kostus vaid jõuetut ruigamist ja tasast pori pladinat.
oligi palju oodata, et üks rõngassabaga neljajalgne argumenteeritud vestluseks võimeline oleks.

Anja-Nanja argumenteerimise ootamine... Irw, enne läheb mul kolmnurga pindala valem meelest.

Iga paar on erinev ja kindlasti käituvad inimesed ka moel, mis kaaslase hetkeks sassi ajab. Vastata sain ma aga ainult enda eest. Löömisega pole midagi pikalt arutada - ükskõik, kui väga kaaslane ka närve ei sööks, inimene peaks suutma oma käsi talitseda. Kellele lahmimina ja asjade lõhkumine sobib, andku minna, mulle ei sobi. Vaatasin just oma meest - ma ei suuda ettegi kujutada, et ta oma kätt tõstaks.
Mis petmisse puutub, siis meie puhul said kokkulepped tehtud enne abiellumist ja nimelt sellised, et probleemide ilmnemisel räägitakse ning kui see ei toimi, siis minnakse lahku. Kindlasti on paare ja olukordi, kus see nii lihtne pole, aga nagu öeldud, vastus oli vaid minu eest.
Igaüks elab, nagu oskab.

see "välja elamine" ei olene küll haridusest (nojah võib siis öelda, et oleneb haritusest, aga see läheks pikale siin) on vähese haridusega inimesi, kes iial käsi ei kasuta ja on kõrgema haridusega, kus suletud uste taga antakse nii et tolmab.
ma olen tunda saanud, et sõnadega- "teatud ussitamisega" võib lausa tappa, et füüsiline valu mitte nii suur ei oleks.
Enda kohta- ma pole eestlasliku temperamendiga, et tass on lendu lõpuks läinud küll, ei salga.

mis puutub veel siinses teemas jutuks tulnud, siis minu vanaemal oli väike kooliharidus, aga tema silmaring üüratult lai, nii et suu ammuli sai teda kuulatud. lugedes siin "väga haritud" naisi, siis ei suudeta maailma näha, ammugi veel teist inimest, klapid on kuhugi nii peale jäänud, kahjuks.

Haritud ei võrdu kaua koolis käinuga. Kõrgharidus on tänapäeval nii igapäevane nähtus, et selle olemasolu on pigem loomulik kui midagi elitaarset, mida peaks igal hetkel rõhutama. Haridus peaks andma oskuse näha ja analüüsida, rohkem tundub, et ta annab kõrkuse oma nägemust läbi suruda.
Siinsest mõttevahetusest jääb vägisi mulje, et võimalikud on ainult äärmused, et kui oled feminist, siis ainult taodki oma võrdsuse ja sookvootide trummi ning kõik teisiti mõtlejad on halvimas mõttes tagurlikud mehest sõltujad ja vastupidi.
Mõistlikkuse piirides on sookvoodid täitsa head, kui see tooks näiteks kooli rohkem mehi, samas ei meeldiks mulle, kui ametikohta ei saa täita, sest selle peab andma mustanahalisele vene keelt emakeelena rääkivale naisele, kuigi on sobiva hariduse ja oskustega mees silmapiiril olemas.
Anja, alu nimetas mind feministiks, sina arvasid, et ma seda kindlasti pole. Ma pole must ega valge, olen vahepealne hall ala, kes ei tunnista mehe (jutt ei käi konkreetsest mehest, vaid üldiselt) ülemvõimu, kui ta seda selgitusteta peale surub, nagu see tihtipeale on, samas pole mul midagi selle vastu, et mina olen lapsega kodus, mitte ei jaga seda aega võrdselt kuidagi mehega.

Anja kirjutas elementaarsest viisakusest, mis pidada feminismi vajaduse tühistama. Isiklikult ei pea Anja põhilist väljendusviisi, sõimlemist, küll mingil moel viisakusega seotuks, aga see selleks.
Feminism on üks osa inimõiguste eest seismisest. On ka meesõiguslus, lastekaitse, šovinismi vastasus jne jne.
Kõike seda viisakusreeglitega reguleerida? Eriti, kui eelarvamustel on suur jõud. Kui suht hiljutist valgete inimeste arusaama, et muuvärvilised on alamast rassist, meenutada, on selge, et viisakus ei aita.
Eelarvamuste murdmiseks tuleb võidelda. Iseküsimus, kas äärmuslikke vahendeid kasutades või tasa ja targu. Vastavalt situatsioonile on tulemuslikud mõlemad. Rusikaga rinnale taguvad oma õiguste eest võitlejad pole just meeldiv kontingent, kuid oma roll on neilgi.
Sookvoodid on ajutine abinõu kiirendamaks aeglaselt kulgevat protsessi. Selles on nii hea kui ka halb külg, kuid tähtis on kaugem eesmärk.

Arusaamatuks jäi to angi pahameel angi iroonilisele kirjutisele.

Täpitriin näib kartvat olla feministiks kutsutu või peetu. Ilmselt põhjustab seda ka eelarvamuslik feminismist arusaam.
Need ajad, mil feministid keeldusid endale üleriiete selga aitamisest, esimesena uksest sisenemast ja võtsid üle meeste negatiivsemaid käitumisviise (ropendamine, joomine, ...) on möödanik. Ja tegelikult ega me täpselt tea, kuidas asjad olid. Öeldakse, et tõhusaim viis millegi vastu seismiseks on selle naeruvääristamine. See, mis feministlikust liikumisest üldsuseni jõudis, oli ehk just see naeruvääristatud osa. Praeguseks on enam-jaolt siiski kõigini jõudnud feminismi tõeline mõte ja eesmärgid. Aga muidugi on ka erandeid, nagu siingi teemas näha.

Ei karda, aga kindlasti pole ma mingi padufeminist, kes mehe peale solvub ja pika loengu peab, kui too mulle ukse avab või mind esimesena lifti lubab. Kindlasti ma tänan ja naeratan, sest leian, et mehi võiks julgustada rohkem olema mehed, et naised saaksid olla naised.
Ma ei naeruväärista feministe, aga ma pelgan küll neid, kes sookvoote pühaks peavad, võrdse töö eest võrdne palk, on minu jaoks loomulik asi, kui selle peab suhtumise muutumiseks seaduseks vormima, siis minugipärast. Rahumeelne ja kestev lobitöö iganenud arusaamade muutmiseks on teretulnud, kuid lipp käes barrikaadidele minek pole minu pärusmaa.

väärtõlgendamise pärast (see nüüd lühidalt ja umbkaudne) tulebki järjest rohkem juurde kesksooli inimesi, naised on mehelikumad ja mehed naiselikumad. see on selline pikaaegne protsess, aga tagajärg on olemas.

ma ei peagi kõigega hakkama saama, ma olen kõigest inimene, mis sest et naine ;) :D

Kas keegi on päris elus kohanud seda müütilist feministi, kes solvub ukse avamise peale? Ma pole ise tähele pannudki, et keegi soo pärast ust avaks, vaid ikka seetõttu, et teist inimest aidata. Samuti olen kohanud mitmeid "äärmuslikke" feministe, aktiviste, anarhiste, lesbisid, ülikoolis soouuringuid õppinud jms inimesi, kelle puhul võiks arvata, et nad vastavad sellele ukseavaja stereotüübile, aga millegipärast pole kedagi kuulnud sel teemal isegi arvamust avaldamas, sest inimestel on tõelisemad põhjused, millega igapäevaelus kokku puutuvad. Näiteks mehe käest peksa saav sõber, vägistav ülemus, läbipekstud transseksuaalist sõber, pere meesliikmete poolt tagakiusatav moslemist naaber jms. Ukse avamine on täielik pseudoteema, need inimesed, kes sellest räägivad, pole ise millegi reaalsega kokku puutunud. See on umbes samasugune eelarvamus, nagu oodata suvaliselt naistöötajalt vastavust Porno-Pammy stereotüübile, sest meesteajakirjas on kõik naised suure dekolteega, kunstrindadega, pandavas asendis ja teevad suuga "ooooh" ja "äääääh".

Ma olen ise kohanud neid naisi, kes hulluvad, kui neile restos tool alla lükata või uks avada, aga feministideks pole ma neid iialgi pidanud. Samas, kogu oma padufeminismiga tükkis ei ole ma iialgi ise, hambad ristis, raskusi tassinud, sest ma midagi kusagil tõestama pean, samas kui mu suur ja tugev mees, käed taskus, kõrval kõnnib. Ma teen ka kuus päeva nädalas süüa ja samas ei eelda mu mees, et see peakski olema minu koht, töö ja kohustus. Mees saab sellega samuti hakkama, aga no ma ei jaksa iga päev tundide kaupa ootada ja selle kaose nägemine, mille ta omletti valmistades suudab korraldada, ajab ahastusse. Valikute ja kokkulepete küsimus, ma ütleks. Ja siiski pole minu jaoks meeste- ja naistetöid, on aga tööd, millega üks partner ehk paremini-kiiremini hakkama saab või need, mis talle vähem ebameeldivad on. Aga seetõttu vanni küürida või triikida, et ma olen naine ja see on naiste töö? Ei, aitäh!

Nõukaajal üleskasvanuna, kus pea kõik naised käisid tööl, haridus oli kõigile kättesaadav, kus upitati naistraktoriste jne, oli ühelt poolt naisõiguslus kuidagi arusaamtu ja teisalt oli vaid kodule pühendumine paljude naiste jaoks kättesaamatu unistus. Sestap need muust maailmast pärinevad jutud panid õlgu kehitama ja üldse olid kuidagi kohatud. Feministe kujutati mehelikena, traditsiooniliselt naistele omase vastu võitlejatena. Naeruvääristavad kirjeldused ei lasknudki asju objektiivselt näha. Otsapidi kestab see mõju siiani.
Ometi on feministlik maailmavaade levinud, kõigele vaatamata. Seda maailmavaadet tunnistavad needki, kes end feministi staatusega mingil juhul ei seoks. Sõnasse feminist suhtutakse ikka veel eelarvamusega, või siis vähemalt ettevaatusega. Ometi ei tähenda see ju muud, et naistel oleks võrdsed võimalused. (Nii nagu kõik mehed ei lähe kaevuriks, ei pea seda ka naised tegema).
Võrdsed võimalused vastavalt isiksusest tulenevatele eeldustele, võimetele ja soovidele peavad olema tagatud.
Kui võimalused puuduvad, siis puuduvad need nii mehe kui ka naise jaoks. Kui võimalusi on vähe, ei saa neist ainuosa vaid üks või siis teine, sest soost lähtuvalt on nii kombeks olnud. Kui võimalusi on, saab takistuseks olla muu mõjuv põhjus, kuid mitte sugu.
Vabalt võivad mees ja naine, kelle kodused rollijaotused on traditsioonilisele väga lähedased, olla hingelt feministid. Nad lihtsalt ei arva, et nende moodi peaks teisteki peredes olema. Neile sobib nii, teistele naa.
Kokkuvõtvalt on feministliku liikumise eesmärgiks - sugu ainunäitajana ei tohi olla takistuseks või põhjuseks millegi mitteteostamisel. Takistuseks võivad olla soolised iseärasused ja palju muud, kuid mitte sugu üksi.

-



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Anja-Nanja 29.10.2012 13.12.

Kuid siiski, feministil valikuid ei ole - ta on kõlbmatu nii naiseks kui ka meheks.



Toimetatud 2 kord(a). Viimati Anja-Nanja 29.10.2012 13.13.

nanjal segi kõik nagu Pörtli Kärtli särk või ei oska adekvaatselt järeldusi teha.

ainus, kes siin foorumis läbinisti räpane ja mehelik tüüp tundub olevat, on anja-nanja ise.

Anja-Nanja viimsed postitused väärivad tunnustust - täitsa mõtestatud arutlus, kusjuures ilma sõimuta. Aga siiski vaidlen sellele vastu. Feministid ei kuulu halli tsooni. Mõned muidugi võivad ka kuuluda, kuid enamus naisi evib naiselikke jooni vastava skaala igalt astmelt ning mehi samamoodi mehelikke jooni. Igapäevaselt ja vb üldse mitte ei peeta end feministideks, kuid feministlikud vaated on neile omased. Võrdseid võimalusi peetakse elementaarseks.
Hulk inimesi ei samasta oma vaateid, arusaamu feministliku liikumise (võitluse) tulemustega. Ometi on need seda, sest kui võrrelda neid vaateid kasvõi 50 või 100 aastat tagasi olnud vaadetega, on muutus selgelt nähtav.
Ükski võitlus pole mõeldav ilma äärmusteta. Inimesed on selleks liialt erinevad, et vaid ühte nägemust, ettekujutust omada. Nii ka feministide hulka on kuulunud igasugu karvaseid ja sulelisi. Üldine eesmärk pole aga kuhugi kadunud, vastupidi, palju on saavutatud. Siiski on seda, millele tähelepanu juhtida, mille nimel võidelda, veel küll ja küll.
Mulle näib, et tänapäeval on inimõiguslus tervikuna suurema tähelepanu all kui üksikud osad sellest. See sõltub suuresti paikkondadest ja paljust muust.

-



Toimetatud 2 kord(a). Viimati Anja-Nanja 29.10.2012 13.14.

Kui inimest võtta inimesena, mitte hulluna, kes ei väärigi paremat kohtlemist, siis suhtleb ta ka sinuga inimesena. Mõnele on puude taga metsa nägemine liigne vaimne pingutus ja teisele osale on siinne meelelahutus, millest nopitakse üles mugavam osa.

aga kui puude taga polegi metsa vaid haisev mülkasoo? kas peaks siis ikka pingutatult metsa taga ajama, et endast võimalikult nunnut ja tolerantset muljet jätta?

aga vähemalt iseenda iseloomustamisega saab anja kenasti hakkama:
"mõistus on puudulik, kombed labased ja käitumine ja see räuskamine (loe kommentaare) on võigas"
:p

Täpitriin Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Mõnele on puude taga metsa nägemin
> e liigne vaimne pingutus ja teisele osale on siinn
> e meelelahutus, millest nopitakse üles mugavam osa
> .

Sinu puhul pole vaja pingutadagi, mülgas on kõigile näha ja kohutav hais tunda.

Jälle on mõne meelest ainult 2 äärmust, kas olla ääretumalt tolerantne või halvustav ja paikapanev, saab asjast rääkida ka ilma ühest kraavist teise käimata, ilusasti keset teed.