Anja kirjutas elementaarsest viisakusest, mis pidada feminismi vajaduse tühistama. Isiklikult ei pea Anja põhilist väljendusviisi, sõimlemist, küll mingil moel viisakusega seotuks, aga see selleks.
Feminism on üks osa inimõiguste eest seismisest. On ka meesõiguslus, lastekaitse, šovinismi vastasus jne jne.
Kõike seda viisakusreeglitega reguleerida? Eriti, kui eelarvamustel on suur jõud. Kui suht hiljutist valgete inimeste arusaama, et muuvärvilised on alamast rassist, meenutada, on selge, et viisakus ei aita.
Eelarvamuste murdmiseks tuleb võidelda. Iseküsimus, kas äärmuslikke vahendeid kasutades või tasa ja targu. Vastavalt situatsioonile on tulemuslikud mõlemad. Rusikaga rinnale taguvad oma õiguste eest võitlejad pole just meeldiv kontingent, kuid oma roll on neilgi.
Sookvoodid on ajutine abinõu kiirendamaks aeglaselt kulgevat protsessi. Selles on nii hea kui ka halb külg, kuid tähtis on kaugem eesmärk.
Arusaamatuks jäi to angi pahameel angi iroonilisele kirjutisele.
Täpitriin näib kartvat olla feministiks kutsutu või peetu. Ilmselt põhjustab seda ka eelarvamuslik feminismist arusaam.
Need ajad, mil feministid keeldusid endale üleriiete selga aitamisest, esimesena uksest sisenemast ja võtsid üle meeste negatiivsemaid käitumisviise (ropendamine, joomine, ...) on möödanik. Ja tegelikult ega me täpselt tea, kuidas asjad olid. Öeldakse, et tõhusaim viis millegi vastu seismiseks on selle naeruvääristamine. See, mis feministlikust liikumisest üldsuseni jõudis, oli ehk just see naeruvääristatud osa. Praeguseks on enam-jaolt siiski kõigini jõudnud feminismi tõeline mõte ja eesmärgid. Aga muidugi on ka erandeid, nagu siingi teemas näha.