Oehh...raske on vestelda inimesega, kes kipub isiklikuks muutuma. Aga olgu siis vaatame komplimentidest mööda mis mõtte kätte saame.

Saime teada, et elu käib alati kindla skeemi järgi, sellest võiks teha Exceli tabeli. Huvi tuvastamise aeg x kuud, eesmärkide läbirääkimine y ja nii edasi kuni elu lõpuni.

Selle kohta öeldakse, et Jumal naerab kui inimene plaane teeb. Minu jaoks elu võlu selles seisnebki et sa ei tea mis ootab järgmise nurga taga.

Exceli tabel ei toimi elus ja ma oleks kurb kui toimiks.

See ei tähenda et plaane ei peaks tegema. Ikka võib ja peab. Aga need ei pruugi täide minna ja see pole tingimata plaanija süü.

Muidugi on ebarahuldav suhe parem kui üksinda olla. Muidugi kui tegu ei ole vaimselt või füüsiliselt vägivaldse inimese või ärakasutajaga.

Kui muidu klapib, siis suure armastuse puudumine ei tee veel suhet halvaks.

ma ei ole sellega nõus, et ebarahuldav suhe on parem kui üksi olla.

Aga ole siis üksi. Mitte keegi ei suru sind ei voodisse ega ebarahuldavasse suhtesse.

Tahaksin vaielda ilusa naisega.Alati ei ole ebarahuldav suhe parem kui üksi olla.Miks see teemaalgataja siis on lahutanud?Tihti ongi proleemiks see,et nii naised kui ka mehed ei teagi,mida nad suhtelt ootvad enne kui järgmisesse suhtesse tormavad-meeleheitesuhtesse nimelt.

sa vaatad asju ainult enda silmade läbi. oled sa üks naistest, kes pole üksi olnud ja tunnevad paanilist hirmu selle ees? parem surm, kui ilma suhteta elu. ei saa ju kõigi eest rääkida ja pidada naiivitarideks neid, kellel sinu arvamusest erinev arvamus on.

Suhtest suhtesse rändajad ja järjekindlad "katsetajad" tunduvad kuidagi ebastabiilsed olevat ja jäävad kindlalt valikust välja. Kuidagi narr on paari kuu või aasta pärast teada saada "oih, polnudki see õige!".
Pigem olla üksik kui kellegi kehv valik hetkel parema puudumisel.
Kummitus on juba leppinud, et ei leiagi asendust sellele, mille kunagi käest lasi.

Aga igaühel omad eelistused. Pole mõtet hukka mõista, kuigi mõistmine on kah raske.

Sellele foorumile ebatüüpiliselt ei ole siin veel andmiseks läinudki. Ennekõike tahaksin tänada siin kaasa elamast Ilusat Naist - tema vaatenurgad on mulle nii sarnased, et teda tahaksin tunda lausa päriselt. ta võiks selle idee üle mõelda.
Muus osas. Mu teema mõte oli ühtlasi selleski, kui palju olen ka mina ise aastatega muutunud. See polnud üldse ammu, kui ka mina ise võisin endale uhkelt rusikaga rinnale lüüa, et mina ei teeks seda või teist asja mitte iial. Kuid paraku elu muudab inimesi. Elukogemused vist. See tundub olevat justkui eile, kui ma väärtustasin niiii kõrgelt truudust ja ei kujutanud ettegi, kuidas üldse on võimalik suhelda lähemalt mitme inimesega paralleelselt. Kahtlemata on üks minu valusatest õppetundidest olnud see, et mees pettis mind aastaid, kuid ühiskonna, sõprade ja elu silmis väljus hoopis tema meie purunenud suhtest selge võitjana! Sest tema elab hetkel selle naisega koos, ma arvan et õnnelikult. Ja mina võin oma truuduse ja "laste nimel" pere koos hoidmise püüdluse sisse soolata. Alles tagantjärele olen esitanud endale küsimuse, et kas see kõik oli minu poolt suur viga? Et kui ka mina oleksin hakanud ise veel abielus olles kohe otsima (mis siis et väikeste laste kõrvalt) kedagi teist, siis oleksin ehk ka mina praegu õnnelikus suhtes? Sest tookord olin loomulikult ilusam ja noorem ja "turuväärtus" oluliselt kõrgem.
Raske on kellegagi teist otseselt vaielda, omajagu õigus on igaühel. Ma üritan siiski seletada. Mul ei ole mitte mingit paanikat, mul on kõik olemas tegelikult. Mulle lihtsalt ei meeldi üksiku elu. See ei kõla tegelikult üldse paaniliselt, mis siin öeldi, et parem pool muna kui tühi koor. No tuleb näiteks aastavahetus. Ikka on parem seda vastu võtta koos meeldiva kaaslasega kui iluüksi kodus lakke vahtida ja omaenese kohatu uhkuse üle uhke olla.

Oeh, ma pole kindel, kas oskan teile oma mõtteid seletada. No ütleme nii, et ma tean, mis on minu ülim unistus. Kuid ma ei pruugi sellist meest mitte kunagi kohata. Võib-olla kohtan juba homme. Realistina arvan, et see oleks pigem lotovõiduga võrdne ime, kuid inimestel on loll komme ikka loota. Kui tutvun mehega mõnes tutvumisportaalis, siis on loogiline eeldada, et ka mees otsib suhet. Samas võib alles reaalselt kohtudes ilmneda, et mees on tore küll, kuid pole päris vaba - siis lõpetan ma kohe suhtlemise ära. Või selgub, et mehel on mistahes muu luukere kapis, siis ka pigem loobun ise ja kohe.
Kuid tihti satun lihtsalt vestlema kellegagi, on huvitav. Kirjutame, helistame, ükskord saame kokku ka. Igatahes praktikas ei käi asjad nii, et ma esimesel või teisel korral (teetassi taga või mitte) lükkan mehel sõrmed piltlikult öeldes sahtli vahele ja korraldan ülekuulamise stiilis: kas otsid ikka päris kooselu? Kas oled nõus kolima teisest linnast ära, loobuma oma kodust ja tööst ja seda kõike minu nimel. Kamoon. Kuulge iga normaalne mees panekski sellise küsitluse peale kohe jooksu. Sest tõenäoliselt otsivadki mõlemad midagi. Mis nende arvates teeks neid õnnelikuks. Kuid kumbki ei tea, kus see õnnennast peidab. On nii palju vastuseta küsimusi ja teadmatust.
Oma kommentaari lõpuks tahaksin teile meenutada, et see kui inimesed arvavad, et nad teavad täpselt, kes see ÕIGE on, siis ei tähenda see nende arvamus midagi, kuna oma pulmapäeval on kindlasti kõik inimesed täiesti veendunud, et just see on see inimene, keda nad on otsinud. Ometi üle poolte abieludest lahutatakse. Täpselt sama võib öelda ka mitteteadmise kohta - kui tihti ütlevad inimesed, et vot poleks arvanudki, et selle inimesega midagi välja tuleb. Nii et kõik siin elus on suhteline.

Teemaalgataja kirjeldus mehega lahkuminekust sarnaneb olukorraga, kus minagi olnud, ainult lasteta. Ka visiitsuhtlus on läbi elatud, isegi 2 korda. See on tõepoolest üsna närvesööv olukord. Nooremana pühendusin sellele "suhtele", sest minu põhimõte oli 1 mees korraga. Istusin aga telefoni juures valvel, paar korda kuus telefon helises ka. Kokkuvõttes selgus, et mehikesel oli selliseid truid valvenaisi hulgi.
Teisel juhul, juba vanemana, mõtlesin, et lahutan siis vähemalt meelt. St et suhtlen mehega edasi, ehkki harva, kuid hoian samal ajal silmad lahti ja ei loobu väljas käimast, teiste meestega suhtlemast. Arvasin, et nii ma ei maga maha võimalust leida ikkagi see, kellega õnnestuks koos elada. Ja samal ajal ei ole üksik. Aga juhtus nii, et ma ei kohanudki kedagi teist... Ning too mees võttis ka teise naise, kellega minuga paralleelselt suhtles.

"Igatahes praktikas ei käi asjad nii, et ma esimesel või teisel korral (teetassi taga või mitte) lükkan mehel sõrmed piltlikult öeldes sahtli vahele ja korraldan ülekuulamise stiilis: kas otsid ikka päris kooselu?"

Ma mõtlen, et asi peaks käima veidi teisiti. Selle asemel, et meest küsitleda, võiks talle rääkida, mida ise tahad. Sa ju ka ei tea, kas just see mees on õige, aga mida sa tahad, sa ju ometi tead.

Muidugi tekib ka see küsimus, et miks just mees peaks kolima? Miks mitte sina?

"No ütleme nii, et ma tean, mis on minu ülim unistus. Kuid ma ei pruugi sellist meest mitte kunagi kohata."

Kui viitsid, proovi asja ette kujutada teise nurga alt. Mitte, et millist meest sa tahad, vaid millist elu.

Ma ei tahaks seda avalikult täpsustada, kuid minu teise linna kolimine on sisuliselt välistatud. Kõne alla tuleks ainult samas linnas mehe juurde kolimine, juhul kui mehel on suurem kodu kui minul.
Teisel ja kolmandal kohtumisel ma kindlasti väldiksin nii konkreetseks minekut, sest mulle on selgeks tehtud, et üle kõige kardavad mehed klammerduvaid naisi, kes on meeleheitel. Vähimgi nii otsene küsimus võiks mehele tunduda juba paanikana ja muidu tore kaaslane jookseb lihtsalt minema. Initsiatiiv kokku kolida võiks tulla millalgi ikka mehe poolt. OK, ma võin seda esitada läbi huumoriprisma, vaadata kuidas mees mistahes pisikesele vihjele reageerib, kuid mitte otse küsida.

Vot see oli Sul õige vaatenurk. Ma olen sellele oi kui palju mõelnud nüüd tagantjärgi. Et mul oli ikka väga hea elu teatud mõttes kui olin veel abielus. Mitmes mõttes. Ühest küljest on nii minna magama kellegi kaissu, kes Sind sinna ootab. Teisest küljest, mis on samuti oluline, on oluliselt lihtsam ja pingevabam elada kui peres on kaks palgasaajat, lihtsalt palju vähem stressi on. Kõik muud head asjad lisaks, kui suhe on korras.

Just. Nii oli. Et kujutasin endale ette abielu "kuni surm meid lahutab" ja ainult 1 partner korraga. Kuid elu ise sundis mind neid seisukohti muutma, kuna mina oma põhimõtetega ei saanud õnnelikuks. Ja tänasel päeval olen ilmselt saavtanud taseme, mille üle ma pole ka õnnelik ega uhke, kuid mul pole endal enam mingit sisemist probleemi suhelda seksuaalselt mitme partneriga vaheldumisi. Mehed seda reeglina ei tea. Mõni on teadnud ka, oleneb inimesest. Ma arvan teadvat ka, mis on selle käitumistasandi retsept. Ilmselt see, et ma kardan kohutavalt jälle kord valusalt haiget saada ja pettuda, ma ei lase enam kedagi endale ligi, hingelises mõttes, ei võta südamesse. Jah, ma võin mehele öelda, kui ma nii mõtlen, et meil oli väga tore nädalavahetus koos või et ma ootan teda külla või et me sobime voodis nii hästi. Seda küll. Kuid ma ei hakka valetama. Seetõttu ei ütle ma kunagi, et ma armastan neist kedagi või et ma ei kujuta elu ilma just selle meheta ette või muu taoline. Ma arvan isegi, et iga purunenud lootus ja uus pettumine kasvatab mulle justkui uue kaitsekihi lisaks eelmiste peale. Et oma südames olen ma ilmselt külm ja kalk, vist. Ma ei tee ka meeste ees saladust, et ma umbusaldan neid. See ei tähenda, et ma kontrolliksin salaja nende mobiiltelefone, mitte seda. Kuid see tähendab, et ka ina ei seo ennast nendega majanduslikult = ma ei anna neile laenu, ei finatseeri midagi, ei osta midagi kahasse. Jah, ilmselt võidakse seda tõlgendada ka kui kibestumist.

elukogemus. no ehk tõesti.

asjad mõjutavad inimesi erinevalt. ma võin sulle üldjoontes samasuguse loo truudusetust mehest ja haigetsaamisest oma elust siia kõrvale panna. ma sain teistsuguse impulsi.

sa kõlad küll kui kibestunud inimene. pole probleemi mitmega paralleelselt intiimsuhetes olla. usalduseks teise inimese vastu pead finantssuhteid.

ma mitte paha pärast, aga sinus ei ole hetkel ruumi armastusele. sa oled täidetud hirmu, põlguse, usaldamatuse ja enesehaletsusega. sul on kaks valikut. kas elada katkise inimese elu edasi ja mõelda, et life's a bitch või hakata ennast remontima. sa tõmbad hetkel täpselt samasuguseid usaldamatuid ja katkisi inimesi.

misiganes sinu valikud edaspidi on - ma soovin sulle kõike head.

Sulle tehti haiget ja nüüd teed sina edasi, teistele. Kirjutasid ju, et reeglina mehed ei tea, et sul on veel keegi.
Kellele pole haiget tehtud? Olen samamoodi nn ühe partneri inimene, see on jäänud ja jääb ka nii siis, kui abikaasa on haiget teinud. Kui kellegi valin, siis ta on ainuke sekspartner. Põhiline, et ise ei soovi teistmoodi ja austan oma partnerit ka nii palju.

Siis selline arvamus vilksatas siin:
"Ja kui uue ning huvitava inimesega tutvutakse ning peale paari- ehk mõnekordset kokkusaamist huvi mõlemapoolne on, siis räägitakse justnimelt sellest eesmärgist. Näiteks, naine ütleb, "tahan püsisuhet." Mees selle peale kostab, "mina mitte." "
Kas te päris elus ikka olete proovinud mõne mehega eesmärgist rääkida?:D Mehed ei taha sellest rääkida, nad on suisa shokeeritud, kuna nende arust polegi veel mingit suhet ja naine juba tahab rääkida, neid enda külge kinni köita, ära kodustada jms
Mina ka üritasin küsida, et mis eesmärk mehel on, kas kerge suhe või siis ikkagi ta mõtleb ka kaugemale tulevikule. Mõtetu vaev. Kuigi selle saab selgeks jah, et kui mees üldse ei taha rääkida, siis pole tal ka soovi end kunagi hiljem siduda.
Aga nüüd ma käitun nagu mehed. Mul on mitu erinevat armukest, olen aru saanud, et üldse pole raske end mitme mehe vahel jagada, hoopis pure fun.
Loen siin neid naisi, kes leiavad, et pigem on üksi, kui mitu mees ...eks ma mõtlesin ka kunagi nii, enam mitte. Ja ma olen rahul.

OFF!;))

See, et finantsiliselt pea külma hoiad, on loomulikult tark. Mina olen rahaliselt vastu pükse (seelikut?) saanud paar korda, kui mehed on end minu kulul mõnusalt tundnud ja lahku minnes teatanud, et tegelikult on kõik materiaalne neile kuuluv. Keegi on enne meid ka öelnud, et "ära panusta suhtesse rohkem, kui oled valmis kaotama". Kõlab vbl küüniliselt, aga materiaalsest seisukohast on see üsna mõistlik. Tegelikult emotsionaalsest ka, aga paljudel inimestel on väga keeruline oma emotsioone kontrollida. Nii öeldakse ka tihti, et see on "liigne enesepiiramine", tundekülmus jne. No eks tunnetesse saab ka mõistuse abil investeerida, muidu ongi neid suhete vahel hüplemisi ja haigetsaamisi kole palju.

Aga mida siis selle konkreetse tüübiga teha. Ega keegi meist Sulle seda siin tegelikult ju öelda ei saa. Sa ise tunned ennast kõige paremini ja sedagi, milliste tagajärgedega oled suuteline leppima.
Mina Sinu asemel ilmselt siiski teeksin asjast juttu, kui suhtlus ikkagi juba mõnda aega kestnud on ja me teineteist piisavalt tunneme. Räägiksin ausalt ära, et tunnen end vahepeal üksinda. Et sooviksin selle mehega rohkem koos olla. Tunnistaks, et ei oskaks midagi peale hakata, kui keegi teine peaks ette jääma. Küsiks, mida mees olukorrast arvab.
Teeksin seda kõike, kuna tean, et olen valmis leppima mehe paaniliselt vilavate silmadega ja kiirete jooksujalgadega ning enda edasise "vabadusega". Teine võimalus, et mees (kui ta tõesti hoolib) mõtleb ootamatu surve all järele ja on valmis rohkem panustama.

võimalus.

kui armastad siis anna uus Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> võimalus.

Suhteliselt naiselik lähenemine asjale. Pigem on nii, et kaks korda samasse ämbrisse ei maksa astuda ja hoolimata tunnetest tasub mõistus alati selge hoida.

Mis aga visiitsuhtesse puutub, siis mulle sobib. Ei kipu ise kellegi juurde elama ja enda juurde ka hea meelega kedagi juurde ei tahaks võtta. Külaskäimised on aga OK.

"Kas te päris elus ikka olete proovinud mõne mehega eesmärgist rääkida?:D Mehed ei taha sellest rääkida, nad on suisa shokeeritud, kuna nende arust polegi veel mingit suhet ja naine juba tahab rääkida, neid enda külge kinni köita, ära kodustada jms"

Aga loomulikult. Sinu jutus "nende arust polegi veel mingit suhet" näitab ära, et sa ei saa teemale pihta. Inimesed reeglina siiski teavad, mida nad otsivad - seiklust, lühiajalist suhet, kooselu. Kui sa küsid endaga seoses, siis muidugi ei oska keegi nii varakult midagi vastata. Küsi mehe soove ja plaane tema enda elu kohta.

Või millest sa ise nagu suhte algul räägid? Ei räägigi, et äkki peletad mehe ära, kui midagi küsida julged?

Ma omal ajal ütlesin küll rahulikult otse välja, et ma seiklusi ei harrasta ning sellega lõppesidki mitmedki esmakohtumised viimastena. Normaalne seiklust otsiv mees austab reeglina ka võõrast niipalju, et ei hakka teda "ära rääkida" üritamagi. Kas hirm on sellest, et kui konkreetne olla, siis ei saagi uut lühiajalist ja ebarahuldavat suhet nimistusse juurde? On neid siis vaja?

Aga siiski, igale oma. Kes midagi püsivat ei otsigi, neil on ka õigus. Aga aus võiks siiski olla. Ma ise leian, et juba puht tervise huvides oleks hea teada, kui see, kellega sina magad, veel kellegagi magab.

Teemaalgataja aga vist täpselt ei teagi veel mida ta tahab. Sest kui ta tõesti kooselu tahaks, siis on sellised ajaviitesuhted, "peaasi, et üksi ei oleks," sellele vastutöötamine. Ehk hiljem loksub paika. Peaasi, et inimene ise rahul on ja kellelegi liiga ei tee.

Vabanda mu otsekohesust, kas su mees ei läinud teise juurde just sellel samal põhjusel-sa ei osanud siis ega oska siiamaani tegelikult oma elu sättida. Just pereelu?
Valus on lugeda täiskasvanud naise sellist eluolu.

Hea on lugeda terve mõttemaailmaga inimese seisukohti.

Mansion, vot sellised mehed ma ka välistan tõsisema suhte loomisel, kes ikka veel ei ole üle saanud oma kunagisest Elu Armastusest ja ilmselt ei saa ka sellest üle. Ma ei räägi seda üldse paha pärast, lihtsalt ma ei tahaks elu lõpuni olla kellelegi vaid number kaks.
Teistele. See tulevikuootustest rääkimine ei ole üldse nii lihtne kui tundub. Tunnen näiteks ühte 50-aastast vanapoissi, kes elu seeski pole kellegagi kooselus olnud, aga kui küsida, siis vastab ta täiesti veendunult, et tema küll tahab kodu ja perekonda ja lapsi ja ta ise vist usubki, et "kunagi" ta selle unelmate printsessi leiab ka. Mina muidugi arvan, et pigem järgmises elus.
Eks ma olen nende mõne aastaga pärast lahutust ikka väga palju muutunud ka, sest enne olin ikka väga naiivne ja optimistlik. Arvan, et ma ei ole mitte lihtsalt lambist kibestunud. Loomulikult sooviksin ma VÄGA leida tõeliselt toredat inimest enda ellu - kellega koos vananeda, nagu öeldakse. Kuid realistina ma üritan olukorda adekvaatselt hinnata ja pean selle unistuse täitumise võimalikkust sisuliselt nullilähedaseks. Muidugi ma loodan. Miks ma muidu üldse rapsin. Kuid see tunne on täpselt see, millega inimesed ostavad - nad ikka loodavad, et võidavad, kuid reaalselt on miljonivõit uskumatu erand.
Ma leian, et suhet luua on mõtet ainult siis kui tõesti on objektiivne suur tõenäosus, et see jääb kestma. Emotsioonid võivad olukorra kainet hindamist ainult kahjustada. Ei ole mõtet endale probleeme juurde tekitada ennast vale inimesega sidudes.

"Ma ei räägi seda üldse paha pärast, lihtsalt ma ei tahaks elu lõpuni olla kellelegi vaid number kaks."

Olla paljude hoopis teadmata number on muidugi suurejoonelisem. Ei, see pole isklik torge. Kummitus ei leia selles enda jaoks mingit võlu, olla kellegi neljakümne kuues juhuslik asjatäide.

*



Toimetatud 1 kord(a). Viimati mansion ghost 11.11.2014 01.30.

Pakun, et kui mansion ghost veel kunagi oma elu ühe naisega seob, saab see naine olema samuti number üks. Mitte eelnenu kohatäide, vaid hoopis teine maailm, ning kumbki ei võta kummaltki midagi ära.

Vaevalt, et Sa kunagi abiellud noore tütarlapsega, kes on veel süütu, tõenäolisemalt naisega, kes seda ei ole. Enda ega tema minevikku Sa muuta ei saa, teie ühine elu algab sellest hetkest, kus olete teineteisele pühendunud.
Ma olen elanud VÄGA pikalt abielus, kus ma kõigi nende aastate jooksul isegi mitte ei suudelnud kellegi teisega, muust rääkimata. Ma ei kujutanud ettegi, et võiksin kunagi veel kellegi teisega üldse voodit jagada. Kuid kõik need põhimõtted ja väärtushinnangud ei teinud mind ometi õnnelikuks. Järelikult ei olnud see valitud tee ometi õige.