Mul oli selline nõudlik naisuke, kes nõudis palju vabadust. Tore oli, täiesti armas neiu muidu - siiani saame hästi läbi. Eriti lahe oli see, kui mina kodust ära ja autot hoovis polnud, siis käisid tihti naabrimehed külas, kui auto hoovis, siis ei tulnud keegi. Mis see siis oli? Kas mina polnud mees? Oma territooriumi hoidsin puhta, kui mind ei olnud nägid liigikaaslased kohe võimalust ligi hüpata ja kaaslane ei teinud mingeid katseid territooriumi puhta hoida - isegi kui jutt oli kreissae mootorist:) Väljas käis tihti üksi, seejuures selgitas alati detailselt kus oli, kellega oli, kus magas jne. Ega mind väga ei huvitanudki, aga muudkui seletas. Ilma küsimatagi. Kõik normaalne, tänapäeval nii ehk ongi - aga kurat milleks koos elada, sellest ma aru ei saa. Kõik oleneb signaalidest mida saadame. Suhtes on võrdsuseprintsiip - mul lihtsalt ei olnud vajadust kellegi teise järele, mul oli alati muud teha ja enda sees olevatele küsimustele leidsin ise vastused. Kui on tõepoolest vajadus erinevate "sõprade" ja tähelepanu järele ja seda tähelepanu on kindlasti vaja väljastpoolt iseennast ja oma peret, siis on see nii ja sellised inimesed ei sobi kooseluks. Tähelepanu on võimalik hankida ka teistsugust. Teed midagi, saavutad midagi, valmistad midagi, aga kui aga kiimakottide erinevad ihuliikmed on vajadus, milleta elada ei saa, siis võib selline inimene paarisuhte üldse oma tulevikukavast maha kriipsutada. Sellel ei ole mõtet. Üks teine tuttav naisuke väitis kindlalt, et Temale meeldib flirtida - ka suhtes olles. Küsimus on see, mis flirt iseenesest on? Milleks ee vajalik on? Milleks on mul vaja tähelepanu, mis iseenesest niigi juba nõrkadel alustel püsivat suhet veelgi nõrgestada võib? Milleks õõnestada midagi, mis niigi on õõnes? Ilmselt otsitakse lihtsalt väljapääsu sellest, mis alateadlikult ei tundu endale õige asi olevat. Tean paljusid mehi ja naisi, kes on oma suhtes tõesti õnnlikud, nad ei otsi tähelepanu, neil ei ole vajadust flirdi, kiimlemise, sõprade, sõbrannade jne. järele. On erinevaid inimesi? Ilmselt on! Paarisuhe on vastutus, austus, usaldus, armastus, soov jagada ja pühenduda, tõmmata kott pähe oma ihadele ja leppida sellega, kus sa oled. Kui inimene leiab, et talle on vaja tegelikult palju inimesi enda ümber, kellest igaühega mõnda saladust jagada, siis ei ole väga mõtet paarisuhtes olla, eriti, kui paariline samaväärset vajadust ei tunne. Pidev möönduste tegemine ei vii kuskile. Ühe asi on möönduste tegemine, teise asi on need mööndused välja pressida, kavaldada, nõuda. Ei usu nüüd, et üks on haigem kui teine, üks nõuab tähelepanu ühelt inimeselt, kelle ta on paljude teiste seast välja valinud, sellelt, keda armastab, teine nõuab et seda tähelepanu oleks vähem ja ta saab või vajab seda ka mujalt.
On vahe paarisuhtel ja sõprusel. Tean, et armastan oma sõpru ja mul ei ole neile tingimusi, kellega aega veeta, kes kui palju kellega magab, kas magab kaisus või mitte - kui mulle ka aega jagub. Mõne puhul pole seegi oluline. See on sõprus, sama sisuliselt mis armastus, aga ilma armukadeduseta. Armastuse eeldus on armukadedus, kui seda pole, või see tuleb maha suruda, on see sama, mis armastuse puudumine või selle maha surumine.
Omanditundest rääkides - kui meil seda poleks, siis elaksime kõik freelove kommuunides, ühikates, praeksime terve elu koos kartuleid, küsiksime teineteiselt soola ja laenu. Kooselu ja armastatu välja valimine ongi omanditundest tingitud valik, kellega me tahame koos olla, kellega rohkem jagada ja kellele pühenduda. Kui on soov, et sinu ümber oleks 10 inimest kellega samu asju teha, mida oma armastatuga, siis puudub vajadus ka koos elamiseks - sisimas sa tead, et see, kus sa oled pole päriselt sinu oma ja sa ei taha seda ja paljudega ennast jagades tegeled sa alati plaaniga B - siis kui midagi juhtub on back-up olemas. See on ebakindlus - mul peab olema alternatiiv, kui see praegune tuksi läheb. Ma ei ole endas kindel. Kõik algab endast. Kui ma olen kindel endas, et see inimene, kellega ma tahan olla tahab ka ainult minuga olla, siis ei ole armukadeduseks ja möönduste tegemiseks mingit vajadust - need küsimused lihtsalt ei kerki üles.
See omanditunde argument on nende inimeste argument, kes elavad õnnetus suhtes või seisneb nende õnn selles, et saavad olla need, kes nad enda arust päriselt on. Nende hedonistlik mina on nii oluline ja see nõuab tohutult vabadust ja nad ei ole võimelised(hirm, usladamatus) iseendast loobuma, mis on armastuse alus. See on omanditunne ja nende jaoks, kes on endast võimelised loobuma, ei ela kiima ja kõvastuvate ihuliimete ajel - on see täiesti loomulik. Nimetagem seda siis armukadeduseks või armastuse puudumiseks - vahet pole. Iseenda kahtlused nuheldakse omanditunde arvele - ma pean saama elada mitut elu, sest see üks on liiga igav ja vähe pakkuv. Kui su kaaslane on sinu jaoks igav või hõivatud, siis ei ole mingit vajadust ju koos elada - ühisosa on ju nii vähe. Tõesti, armastada saab ka seda pakutavat vabadust - aga milleks siis üldse koos olla. Ei pea koos olema, kui tegelikult tahad vaba olla, vaba olemisega peaks ju iga üks ise hakkama saama, milleks peaks keegi seda veel eraldi pakkuma, eriti kui on tehtud kokkulepe, et ollakse koos. Vale kokkulepe, vale inimesega.