Palun jagage arvamusi/kogemusi, kuidas saaks aastatepikkuses suhtes panna meest mõistma, et naine on natukene rohkem pingutust väärt. See on muidugi arusaadav, et peale mitmeid aastaid ei ole suhe enam selline ninnu-nännutamine, kus igal võimalusel ollakse ninapidi koos, ega ei soovigi seda saavutada. Asi on pigem selles, et kõik on muutunud nii tavaliseks-käime nt söömas, siis mees istub ninapidi telefonis, isegi kui palun tal selle vaid hetkeks eemale panna, tekitatakse draama, et miks ma selliste asjade peale nagu kanaema ärritun. Minu arust peaks see olema elementaarne viisakus.või üleüldse taolised asjad, et tema tekitab minule kurbameelt, ei arvesta minuga, tihtipeale pole just kõige usaldusväärsem, kui on mind kusagile kutsunud, siis pean alati arvestama, et ta viimsel hetkel võib jälle teatada, et unustas öelda, et lubas mingi sõbraga hoopis kohtuda vms..kuid tema ei ole kunagi see pool, kes näitaks ülesse initsiatiivi, et ta soovib asju selgeks rääkida või korda saada. Isegi kui üritan talle öelda, et tema mingi tegu mind kurvaks muudab ja selgitust küsin, siis keeraks ta meelsamini magama, solvab pigem, et kuidas ma jõuan jahvatada, et tema tahaks rahu ja õnne meie vahel ja ta vihkab mingeid tülisid ja vaidlusi, kuid kui üritan selgeks teha, et tema enda käitumise pärast need tülid ongi, siis keeratakse vaid teine külg ja jäädakse magama. Olen toonud ka lahkumineku jutuks, kuid ta ei taha seda.
Mina aga tunnen, et mind ei väärtustata piisavalt. Ta on harjunud, et kõik laheneb iseenesest mõistetavana, kuna mina üritan asjaga alati tegeleda ja olen valmis vanaviisi üsna pea jätkama. Arvan, et kui mina seda ei teeks, ei teeks tema ka. Ma ei tea kuidas sellises suhtes käituda, et ta minust rohkem lugu peaks ning mõistaks, et ma ei lepi ka igavesti vaid halvimaga ning olen pisutki pingutust väärt.