Feministi nurgake
kuidas?
:-) 06. jaanuar 2003, kl 13.52 |
See, et sa ajad oma elu nässu minemise lapsepõlve ja vanemate kaela pole olukorrast väljapääs. Kas tõesti teeb su tuju paremaks foorumis nutmine. See ka nagu välja ei paista. Sa oled siin nii palju virisenud ja alati on sulle soovitusi antud. Sina aga jätkad samas vaimus. Ei jäägi muud üle, kui ema ja vanaema kiruda ja kõigis oma muredes süüdistada. Meest oma kõrvale sa sellise suhtumisega aga vaevalt, et kunagi leiad. Jõusu sulle sellegipoolest.
Lisete 06. jaanuar 2003, kl 14.32 |
Melita 07. jaanuar 2003, kl 00.10 |
Surm on üks kõige kindlamaid asju üldse, st. ta tuleb niikuinii. Ära sellepärast muretse. Iseasi on, et millal.
Kas see polnud mitte Raymond Moody, üks kaasaegne USA arst, kes küsitles suurt hulka kliinilisest surmast tagasi tulnud või toodud inimesi ja kirjutas sellest paar raamatut? Need on ka eesti keelde tõlgitud. Kuuldavasti olevat surm erakordselt meeldiv kogemus, vastupidiselt sünnile. Nii väitsid peaaegu kõik, kellega Moody rääkis. Tunnel, kehast lahkumine, imeline valgus, armastus ja soojus seal teisel pool vastas... Osad ei tahtnud vist tagasi tullagi. Ainsad erandid küsitletutest olid enesetapjad. Nende surmaelamus ei olnud meeldiv, sest esimese asjana said nad teada, et see tegu on midagi niisugust, mida mingil juhul ei oleks tohtinud teha. Nojah, kes tahab, võib Moodyt lugeda.
Tiibeti surnuteraamat, mis räägib inimese läbielamistest pärast surma on väga sarnane sellele, mida Moody sadadelt erinevatelt inimestelt kuulis. Ainus vahe, et Tiibeti surnuteraamat kirjeldab asja veel hulga kaugemale, sinnani, kust tagasi enam ei tulda. See raamat väidab, et inimene võtab kõik oma tunded suremise hetkel kaasa ja need hakkavad võtma teisel pool piiri igasuguste olendite kujusid. Halvad tunded muutuvad koletisteks, mis inimest painavad, ründavad, ahistavad ja on tal kallal niikaua kuni ta neist tugevamaks muutub. Aga seal teispoolsuses ei ole nii suur mänguruum oma tunnete muutmiseks ja elu paremaks elamiseks kui siin, reaalses elus. See tähendaks siis ikka päris hullu viletsust ja vaeva kui minna minema enesetapjana, tohutu probleemidehunniku, sisepaine ja lahendamata probleemidega. Kas see ongi see, mida Piibli omad kutsuvad Põrguks? Ülekantud tähenduses arvatavasti ongi jah. Enesehävitaja näeb teisel pool arvatavasti mingeid koletisi, kes teda pidevalt hävitavad (tema mõtted-tunded, mis on võtnud koletiste kuju) ja ometi ta ei hävi, ainult paine on koletu. Ja ega need kavalad katoliiklased muidu viimset võidmist ja pattude andeksandmist ei tee. Surija saab teise ilma rännata rahul südamega ja tal ei ole nii palju ballasti, mis teda teisel pool kollitama tuleb. Ja lõppkokkuvõttes, väidetavalt pidi inimene jah, pärast pikka praadimist ja elukäigu üle mõtisklemist sündima tõepoolest uuesti ja ikka sellesama "kapitaliga", mis tal hinges on. St. lahendamata probleemide eest põgeneja satub täpselt samade asjade otsa. Enne uude levelisse ei saa, kui eelmine korralikult läbi tehtud ja kui läbi ei tee, alustad ikka ja jälle uuesti.
Sinu elu, sinu hing. Ise tead, mis teed, sest sa vastutad ainult ise enda ees selle tulemuste eest. Aga mõtle enne järgi, kas tasub põõsasse pugeda või hoopis elada täiel rinnal kuniks elu antud on, kaotada pole sul midagi enam. Ja surra siis kui aeg on käes ja minna rahuga ja hulga targemane kui enne.
Kas see polnud mitte Raymond Moody, üks kaasaegne USA arst, kes küsitles suurt hulka kliinilisest surmast tagasi tulnud või toodud inimesi ja kirjutas sellest paar raamatut? Need on ka eesti keelde tõlgitud. Kuuldavasti olevat surm erakordselt meeldiv kogemus, vastupidiselt sünnile. Nii väitsid peaaegu kõik, kellega Moody rääkis. Tunnel, kehast lahkumine, imeline valgus, armastus ja soojus seal teisel pool vastas... Osad ei tahtnud vist tagasi tullagi. Ainsad erandid küsitletutest olid enesetapjad. Nende surmaelamus ei olnud meeldiv, sest esimese asjana said nad teada, et see tegu on midagi niisugust, mida mingil juhul ei oleks tohtinud teha. Nojah, kes tahab, võib Moodyt lugeda.
Tiibeti surnuteraamat, mis räägib inimese läbielamistest pärast surma on väga sarnane sellele, mida Moody sadadelt erinevatelt inimestelt kuulis. Ainus vahe, et Tiibeti surnuteraamat kirjeldab asja veel hulga kaugemale, sinnani, kust tagasi enam ei tulda. See raamat väidab, et inimene võtab kõik oma tunded suremise hetkel kaasa ja need hakkavad võtma teisel pool piiri igasuguste olendite kujusid. Halvad tunded muutuvad koletisteks, mis inimest painavad, ründavad, ahistavad ja on tal kallal niikaua kuni ta neist tugevamaks muutub. Aga seal teispoolsuses ei ole nii suur mänguruum oma tunnete muutmiseks ja elu paremaks elamiseks kui siin, reaalses elus. See tähendaks siis ikka päris hullu viletsust ja vaeva kui minna minema enesetapjana, tohutu probleemidehunniku, sisepaine ja lahendamata probleemidega. Kas see ongi see, mida Piibli omad kutsuvad Põrguks? Ülekantud tähenduses arvatavasti ongi jah. Enesehävitaja näeb teisel pool arvatavasti mingeid koletisi, kes teda pidevalt hävitavad (tema mõtted-tunded, mis on võtnud koletiste kuju) ja ometi ta ei hävi, ainult paine on koletu. Ja ega need kavalad katoliiklased muidu viimset võidmist ja pattude andeksandmist ei tee. Surija saab teise ilma rännata rahul südamega ja tal ei ole nii palju ballasti, mis teda teisel pool kollitama tuleb. Ja lõppkokkuvõttes, väidetavalt pidi inimene jah, pärast pikka praadimist ja elukäigu üle mõtisklemist sündima tõepoolest uuesti ja ikka sellesama "kapitaliga", mis tal hinges on. St. lahendamata probleemide eest põgeneja satub täpselt samade asjade otsa. Enne uude levelisse ei saa, kui eelmine korralikult läbi tehtud ja kui läbi ei tee, alustad ikka ja jälle uuesti.
Sinu elu, sinu hing. Ise tead, mis teed, sest sa vastutad ainult ise enda ees selle tulemuste eest. Aga mõtle enne järgi, kas tasub põõsasse pugeda või hoopis elada täiel rinnal kuniks elu antud on, kaotada pole sul midagi enam. Ja surra siis kui aeg on käes ja minna rahuga ja hulga targemane kui enne.
Liis 07. jaanuar 2003, kl 14.09 |
kallis L. 07. jaanuar 2003, kl 14.26 |
kallis L.
ära kunagi ise võta endalt elu!
mitte kunagi!!!
andku jumal sulle jõudu edasi elada ja sellest raskest seisust välja tulla!!!
ÄRA ANNA ALLA!
ole vapper!
p.s. kuidas teised kommenteerijad saavad siin nii kurjalt ja õelalt kirjutada?
kohutav!
te pole vist kunagi surmaga silmitsi olnud...
ära kunagi ise võta endalt elu!
mitte kunagi!!!
andku jumal sulle jõudu edasi elada ja sellest raskest seisust välja tulla!!!
ÄRA ANNA ALLA!
ole vapper!
p.s. kuidas teised kommenteerijad saavad siin nii kurjalt ja õelalt kirjutada?
kohutav!
te pole vist kunagi surmaga silmitsi olnud...
marioni 01. veebruar 2019, kl 23.22 |
ph. 22. august 2019, kl 01.24 |
elu on nii ilus ja nii mitmekesine, et pigem keskenduks sellele, mida pole veel jõudnud näha ja kogeda.
surm tuleb kunagi nagunii, keegi pole ilmasambaks jäänud. internet pole reaalsus, astuge ometi õue ja nautige elu.
see on ikka ebanormaalne, mis nutiseadmed inimeste ajudega korda saadavad. te ei sünni ega sure seal. ka väljaspool väikest ekraani on elu.
surm tuleb kunagi nagunii, keegi pole ilmasambaks jäänud. internet pole reaalsus, astuge ometi õue ja nautige elu.
see on ikka ebanormaalne, mis nutiseadmed inimeste ajudega korda saadavad. te ei sünni ega sure seal. ka väljaspool väikest ekraani on elu.
Kurb inimene 17. oktoober 2019, kl 13.22 |
mmm 12. november 2019, kl 00.18 |
kaneelisai 16. aprill 2020, kl 19.36 |
Analgebqbwaggs 03. august 2020, kl 18.40 |
Agneke 04. august 2020, kl 15.24 |
Mind ikka huvitab, mis edasi Saab, mida avastatakse, kas sooja ka Saab jne, uued lapsed sünnivad jne...Ikkagi elu huvitab, kuigi algul jah panin noa veenidele, kui, teada sain , et lapsi ei saa, aga kindlasti oleks see kole olnud, et kõik läheb mustaks ja kes koristab ja kas tagasi Saab jne Ikkagi elu huvitab !Olin siis 15 . Ma selline körrapunn, kuum teetseremoonia huvitab jne ..Ikkagi elu,kuigi teasin, et Mingit armastust ei tule!! Kõik muudkui laulsid armastusest!
heimvelg kilmbe 20. jaanuar 2021, kl 15.20 |
loll laps 27. aprill 2021, kl 12.17 |
Valikud 05. mai 2021, kl 07.51 |
Vaimne tõsiasi on see, et need kes ise enda tee lõpetavad sattuvad tuhat korda hullemasse vaimsesse seisundisse. Ja võivad viibivad sellises jubedas meeleseisundis väga kaua, sajandeid. Seetõttu on igati soovitatav maise elu raskustega silmitsi seistes proovida leida abi või muid lahendusi. Sest kui raske ka ei oleks, on ise enda tee lõpetamise järel koheselt tuhat korda hullem. Tihti oleks aga maises elus raskused mõnede aastate jooksul natuke kergendatavad, talutavamaks muudetavad, vahel isegi lahendatavad!
Õnne ellu!
Õnne ellu!
Leedi Eve 18. veebruar 2022, kl 22.59 | Registreerus: 9 aastat tagasi Postitusi: 4 |
Agneke 19. veebruar 2022, kl 02.14 |
Minule mõjus lause mitte olemas olla, enesetapuks pole ma suuteline, aga sõnad mitte olemas olla, See jah mõjus, aga me Ei saa ennast olematuks muuta, ma pole suuteline, lihtsalt, enne sündi jälle Tunduks, nagu igav oleks sündida, jälle, kui siin midagi Ei toimu! Elu poolt võib ju olla, vanemate kulul elada, kuni 30-40, aga ka 50 ja mis siis edasi? Lõputu vanaduseks valmistumine! Noored soovivad midagi huvitavamat! Meelierutavamat! Elamistingimusi! Armastust! Jne Saavutada tööga midagi!
Tiia-Liia 05. november 2022, kl 17.30 |
agneke ja teised vaimuhiiglased 06. november 2022, kl 09.50 |
Lisa postitus