Surm on üks kõige kindlamaid asju üldse, st. ta tuleb niikuinii. Ära sellepärast muretse. Iseasi on, et millal.
Kas see polnud mitte Raymond Moody, üks kaasaegne USA arst, kes küsitles suurt hulka kliinilisest surmast tagasi tulnud või toodud inimesi ja kirjutas sellest paar raamatut? Need on ka eesti keelde tõlgitud. Kuuldavasti olevat surm erakordselt meeldiv kogemus, vastupidiselt sünnile. Nii väitsid peaaegu kõik, kellega Moody rääkis. Tunnel, kehast lahkumine, imeline valgus, armastus ja soojus seal teisel pool vastas... Osad ei tahtnud vist tagasi tullagi. Ainsad erandid küsitletutest olid enesetapjad. Nende surmaelamus ei olnud meeldiv, sest esimese asjana said nad teada, et see tegu on midagi niisugust, mida mingil juhul ei oleks tohtinud teha. Nojah, kes tahab, võib Moodyt lugeda.
Tiibeti surnuteraamat, mis räägib inimese läbielamistest pärast surma on väga sarnane sellele, mida Moody sadadelt erinevatelt inimestelt kuulis. Ainus vahe, et Tiibeti surnuteraamat kirjeldab asja veel hulga kaugemale, sinnani, kust tagasi enam ei tulda. See raamat väidab, et inimene võtab kõik oma tunded suremise hetkel kaasa ja need hakkavad võtma teisel pool piiri igasuguste olendite kujusid. Halvad tunded muutuvad koletisteks, mis inimest painavad, ründavad, ahistavad ja on tal kallal niikaua kuni ta neist tugevamaks muutub. Aga seal teispoolsuses ei ole nii suur mänguruum oma tunnete muutmiseks ja elu paremaks elamiseks kui siin, reaalses elus. See tähendaks siis ikka päris hullu viletsust ja vaeva kui minna minema enesetapjana, tohutu probleemidehunniku, sisepaine ja lahendamata probleemidega. Kas see ongi see, mida Piibli omad kutsuvad Põrguks? Ülekantud tähenduses arvatavasti ongi jah. Enesehävitaja näeb teisel pool arvatavasti mingeid koletisi, kes teda pidevalt hävitavad (tema mõtted-tunded, mis on võtnud koletiste kuju) ja ometi ta ei hävi, ainult paine on koletu. Ja ega need kavalad katoliiklased muidu viimset võidmist ja pattude andeksandmist ei tee. Surija saab teise ilma rännata rahul südamega ja tal ei ole nii palju ballasti, mis teda teisel pool kollitama tuleb. Ja lõppkokkuvõttes, väidetavalt pidi inimene jah, pärast pikka praadimist ja elukäigu üle mõtisklemist sündima tõepoolest uuesti ja ikka sellesama "kapitaliga", mis tal hinges on. St. lahendamata probleemide eest põgeneja satub täpselt samade asjade otsa. Enne uude levelisse ei saa, kui eelmine korralikult läbi tehtud ja kui läbi ei tee, alustad ikka ja jälle uuesti.
Sinu elu, sinu hing. Ise tead, mis teed, sest sa vastutad ainult ise enda ees selle tulemuste eest. Aga mõtle enne järgi, kas tasub põõsasse pugeda või hoopis elada täiel rinnal kuniks elu antud on, kaotada pole sul midagi enam. Ja surra siis kui aeg on käes ja minna rahuga ja hulga targemane kui enne.