Feministi nurgake
kuidas unustada?
Anja 14. märts 2003, kl 16.53 |
Kuidas visata keegi oma südamest välja, unustada kuivõrd suurepärane ja armas üks mees minu jaoks on olnud ja maha matta kõik lootused, et ehk ta ühel päeval siiski võtab ühendust, otsib kontakti?
Situatsioon lihtsalt selline, et omasin väga põgusat suhet ühe inimesega, kellesse olin juba varem salamisi armunud. Pärast asja konkreetsemaks minemist armusin aga veelgi enam. Kahjuks pole meie tunded aga vastastikused. Mina suudan mõelda aga ainult talle, oma isiklikud huvid on täiesti tagaplaanil. Lihtsalt mitte midagi ei huvita, see on täiesti haige. Samas elukogemust ja vanust peaks nagu kuigipalju olema. Lihtsalt ei suuda ennast kätte võtta. Leiaks siis vähemalt kellegi teise, võibolla see aitaks asjast üle saada, kuid silmi jätkub ainult ühe jaoks...
On kellelgi sarnast kogemust, kuidas olete elurõõmu leidnud?
Situatsioon lihtsalt selline, et omasin väga põgusat suhet ühe inimesega, kellesse olin juba varem salamisi armunud. Pärast asja konkreetsemaks minemist armusin aga veelgi enam. Kahjuks pole meie tunded aga vastastikused. Mina suudan mõelda aga ainult talle, oma isiklikud huvid on täiesti tagaplaanil. Lihtsalt mitte midagi ei huvita, see on täiesti haige. Samas elukogemust ja vanust peaks nagu kuigipalju olema. Lihtsalt ei suuda ennast kätte võtta. Leiaks siis vähemalt kellegi teise, võibolla see aitaks asjast üle saada, kuid silmi jätkub ainult ühe jaoks...
On kellelgi sarnast kogemust, kuidas olete elurõõmu leidnud?
Merill 14. märts 2003, kl 16.56 |
Anja 14. märts 2003, kl 16.58 |
Musike 14. märts 2003, kl 17.01 |
aeg parandab haavad -ainuke soovitus. teise leidmine on üks halb lahendus-parem ole mõne väga hea sõbrannaga ja võta elult, mis tal anda on. küll siis mõne aja pärast naerad. ise leidsin abi õppimisest, töökohast ja muidugi sõpradest ja perekonnast.soovin sulle jõudu ja proovi üle saada, ta ei ole kindlasti see õige, kelle sa varsti leiad.
Merill 14. märts 2003, kl 17.10 |
Eks enamusel meist on see üle elatud. Ise olin paar kuud nagu koomas, ei mõtelnud millestki muust kui sellest, kui et elu armastus niimoodi luhta läks. Nutsin koleda häälega kohe. Läks üle. Alles aastate möödudes leidsin uue armastuse. Ja haavatud enesearmastus paranes tasapisi. Elad üle, kullake ja saad elutarkust juurde.
madu 14. märts 2003, kl 17.26 |
kallikene 14. märts 2003, kl 21.42 |
Kevadine kurbus 14. märts 2003, kl 22.09 |
mattheson 15. märts 2003, kl 11.57 |
töllmokk 15. märts 2003, kl 12.18 |
Ära otsi teist meest aseaineks või unustust pakkuvaks uimastiks. See oleks inimese alatu ärakasutamine. Teeksid teise sama õnnetuks, kui sa praegu ise oled.
Ega muu ei aita jah, kui et tuleb oodata, kuni aeg kõik paika loksutab. Inimene on õnneks selliseks loodud, et ei jaksa lõpematuseni põdeda. Looduslik kaitsemehhanism vist. Katsu keskenduda millelegi muule (kuigi esialgu tundub see võimatu), leida elule uus pidepunkt või veel parem, kui neid on mitu - töö, hobid, sõbrad...
Ja pole vaja kramplikult püüda unustada. Sa olid mingi aja ju õnnelik, eks? Ilusad mälestused on väärt säilitamist. Ilusad mälestused ei muutu sellest koledaks, et nad ei ole enam olevik, vaid minevik. Püüa parem tagantjärele rõõmu tunda sellest, mis oli, mitte ahastada selle pärast, mis tulemata jäi. Ma tean, et seda on kerge öelda ja pagana raske teostada, aga see toimib. Võib-olla mitte kohe, aga anna endale aega.
Ega muu ei aita jah, kui et tuleb oodata, kuni aeg kõik paika loksutab. Inimene on õnneks selliseks loodud, et ei jaksa lõpematuseni põdeda. Looduslik kaitsemehhanism vist. Katsu keskenduda millelegi muule (kuigi esialgu tundub see võimatu), leida elule uus pidepunkt või veel parem, kui neid on mitu - töö, hobid, sõbrad...
Ja pole vaja kramplikult püüda unustada. Sa olid mingi aja ju õnnelik, eks? Ilusad mälestused on väärt säilitamist. Ilusad mälestused ei muutu sellest koledaks, et nad ei ole enam olevik, vaid minevik. Püüa parem tagantjärele rõõmu tunda sellest, mis oli, mitte ahastada selle pärast, mis tulemata jäi. Ma tean, et seda on kerge öelda ja pagana raske teostada, aga see toimib. Võib-olla mitte kohe, aga anna endale aega.
ei unusta 15. märts 2003, kl 15.20 |
mul on nii kurb...jälle läks ta ära...kuigi ma pole talle otseselt oma tundeid avaldanud, ta tõenäoliselt aimab. iga kord, kui kohtume, loodan, et ta ütleb, mida olen nii kaua kuulda soovinud. nii tore on temaga ühes seltskonnas olla. kuid kui ta läheb ja tagasi ei vaata, olen nii õnnetu. mitte miski ei aita selle vastu. ja ei lohuta see, et aeg parandab haavad. tahax ainult nutta ja nutta...pole iialgi tundnud sellist igatsust. ma ei tea, mis see on, äkki armastus ise?
kass 15. märts 2003, kl 15.21 |
Kogemusi nii 30 a., kuid paremat retsepti pole leidnud, kui kasutada see hingevalu ära oma trotsi ja uhkuse kasvatamiseks ning võtta tekkinud energiat kui hüppelauda muutumaks kõige kiuste ilusamaks, atraktiivsemaks ja teha midagi sellist, mida enne pole suutnud või viitsinud- minna kasvõi teist kõrgharidust omandama. Uue kallima leidmine haavatuna tõstab enesehinnangut küll, kuid millegipärast kipuvad suhted minema samasse surnud punkti ja kannatused korduma.Enamasti läheb nende meeste elu, kes seiklevad ja siiratest tunnetest ei hooli hiljem puntrasse ja siis hakkavad nad taga igatsema seda, millest loobusid.
Armastus on investeering, mida pole põhjust kahetseda!
Armastus on investeering, mida pole põhjust kahetseda!
? 15. märts 2003, kl 21.27 |
ei unusta 15. märts 2003, kl 22.12 |
kardan isegi, et mis siis, kui ei unustagi teda kunagi? jäängi siis nutma-halama-masenduma-kurvastama? lõpetan ju hullumajas...vähemalt praegu selline tunne. ja kui ka natukeseks saan rahulikuma tempo elule, näen teda ning kõik kordub taas. ühesõnaga, täiesti mõttetu tundub see elu. ei taha enam muud teha, kui kõik sinnapaika jätta ning üxi kuskil pimedas nurgas nutta.
Krista 16. märts 2003, kl 09.50 |
Laila 16. märts 2003, kl 10.34 |
Anja 17. märts 2003, kl 09.10 |
kairi 17. märts 2003, kl 15.05 |
melisandra 12. detsember 2015, kl 23.03 |
Lisa postitus