Ära otsi teist meest aseaineks või unustust pakkuvaks uimastiks. See oleks inimese alatu ärakasutamine. Teeksid teise sama õnnetuks, kui sa praegu ise oled.
Ega muu ei aita jah, kui et tuleb oodata, kuni aeg kõik paika loksutab. Inimene on õnneks selliseks loodud, et ei jaksa lõpematuseni põdeda. Looduslik kaitsemehhanism vist. Katsu keskenduda millelegi muule (kuigi esialgu tundub see võimatu), leida elule uus pidepunkt või veel parem, kui neid on mitu - töö, hobid, sõbrad...
Ja pole vaja kramplikult püüda unustada. Sa olid mingi aja ju õnnelik, eks? Ilusad mälestused on väärt säilitamist. Ilusad mälestused ei muutu sellest koledaks, et nad ei ole enam olevik, vaid minevik. Püüa parem tagantjärele rõõmu tunda sellest, mis oli, mitte ahastada selle pärast, mis tulemata jäi. Ma tean, et seda on kerge öelda ja pagana raske teostada, aga see toimib. Võib-olla mitte kohe, aga anna endale aega.