ma ei või kuulda ka seda sõna "kasvatamine".
mida sa kasvatad. lase lapsel lihtsalt kasvada ja kogeda ja mõista, koos sinu endaga, koos tehes, avastades, mõtiskledes ja elutarkust kogudes...
mingi kassiema ei seleta oma pojakestele, et nääd, seal on söögikauss, seal on rott ja seal isakass, kes sulle, mu tupsununnuke, kord taha keerab, sest eluseadused on sellised..samas see kassiema teeb tuusta-tuusta oma pojakesele, kui on vaja kiirelt reageerida või oht ähvardab, aga see lolluke pojake ei oska veel märgata ohtusid ja muid elus ettetulevaid asju.
laps kasvagu koos perega, omandagu kogu inimeseks olemise tarkus, ja sinna ei kuulu mitte koolis pähetuubitu, vaid elutarkus ja eluks vajalikud oskused.
kui tütar ema kõrval õpib süüa tegema, õmblema, kuduma, koristama, hoidma, halastama, kaasatundma, märkama, armastama.... siis
pole ta edasises elus hädas oma esimese lapsega ja oskab majast/korterist luua koduse pesakese, kust ei jookse minema mees ega kipu ülekäte lapsed.
poiss kasvab isa tarkuste ja oskuste najal olema valmis kaitsma oma peret, lapsi ja nõrgemaid.....
see oleks ideaalis nii, aga kes keelab seda rakendada, vähemalt proovida ja lasta elul vabalt voolata...
pole arukas sõrmega järge ajades aina uurida kellegi kirjapandud kasvatuse keeldusid ja käske.
elu on loomulik ja lihtne.
inimesed ise on selle keerukaks teaduseks ajanud, justkui eksperimendiks inimese muunadmisel mingiks uueks imeloomaks.