Ma arvan samuti, et uued naised kardavad, et vana naine mõtleb samuti nagu nemad oma peakoluga. Seda sellisel juhul , kui on niiöelda abielu vahele trügitud. Ütlen ausalt, et ei sorgi kuidagi nende ellu, aga räägitakse ikka sama juttu halvast exist, nagu eespool kirjeldati. Samuti ei kavatse oma elu seada selle järgi, kus või kellega minuexmees oma uue nauisega kläib. Nõuda kellegi käest, et ta arvestaks nüüd selle uue naisega ja kaoks kusagile ära , on minu meelest naeruväärne. Iga inimene elab ja käib seaöl kus tahab. Mina küll ei hakka sellepärast oma vanu sõpru maha jätma, et minuex ja uus ka nendega suhtlevad. Seda enam, et tunnen neid inimesi peaaegu 20 aastat. Ka nemad ei ole mind ja lapsi unustanud. Ma arvan küll, et neil uutel on kompleksid ja pidev hirm. Ei ole siis vaja trügida elama mehega , kellel on pere, kui hiljem sellega hakkama ei saada. Arvatakse, et saadakse mees endale ja siis endine pere on olematu, selle nimel ka nähakse vaeva, sellest ka see pidev exide kirumine. Olen aru saanud, et naised, kes jäävad oma lastega üksi on palju tugevamad ja palju arukamad ning ka palju kaastundlikumad inimesed, kui uued naised, kes ei saa arum, et ka nendel exidel ja lastel on süda ja hing, mis on kannatada saanud kogu selle lahutuse ja lahkukolimise pärast. Arvan, et tänapäeval puudub inimestel empaatiavõime, oskamatus ennast teiste inimeste olukorda asetada ning nad ei saa aru, kui palju haiget saavad lapsed sellises situatsioonis. Ollakse egoistid ning nähakse kõike oma mätta otsast. Pelaegi, kas keegi teab lapsi, kes ei sooviks oma isaga koos elada. Sellest ei saada ka aru.Ei viitsigi tegelikult sellest rohkem rääkida, see on nii mõttetu teema, aru nagunii need uued ei saa, et nemad ei ole maailma nabad ja peale nende on maailmas ka veel teisi inimesi, kes samuti sellest inmesest, kellega nad nüüd elavad, hoolivad. keegi ei saa keelata lapsi oma isa armastamst, ega ka exnaist oma endist meest armastamast. Keegi ei ole kellegi omand.