tänaval nähes kollaseid hullude päevade kilekotte meenus kuidas eriti hoolikalt hoidsin oma kahte Montana kilekotti (texades tagumik oli peal) ....oli ikka kõva sõna küll kui sellega käia sai... siis meenub veel miski hõbedapulbriga segatud Mai juukselakk.....sai soengusse sellised hõbedasi/halle laike lasta...

...IRW! mõnus oli lugeda ja meenus mullegi. kui ma 83 aastal tallinnasse sugulastele külla sõitsin ja tallinna kaubamajas puukotasid müüdi, jube kallid olid 33,- rutsi ja see oli peaaegu kogu mu taskuraha, mis kaasa anti. aga ma ostsin need ära ja sain koolis kaua aega ülbitseda ja moekas olla....

ei lähe süda härdaks seda aega meenutades. naer ka ei tule peale. hulk viletsat tehnikat: mossed ja kassetmakid, kus lindid paari kuulamise peale sees vilistama hakkasid. hulk pealelaebajaid kodanikke, jäigad ja paindumatud normid "õige" kodaniku koondportree kohta, ühesõnaga - lokkav vaimuvaesus. ja kõrvale ärksama mõistusega vaimuinimeste-dissidentide peidetud pila ühiskonnas valitseva üleüldise debilismi suunas.

iial ei igatse seda aega tagasi. olgu praegu, mis on, aga see aeg oli küll rõve lihtsalt.

ja kes igatseb, need mingu Hiinasse, saavad nostalgitseda ilmselt küll ja veel!

Koolanäts. Pisikeste ratastega kogupereratas. Jäätiseputkad ja koolijäätis. Moekad kotad muidugi- punast, valget ja musta värvi. Koolivihikud, mida koolivaheajal joonisin. Päris lapsena kirjutasin tindi ja sulepeaga veel 4 klassiski. Vihikud, mille taga olid sinised, roosad või beezid kuivatuspaberid.

Koolivorm ja pioneeri kaelarätt/oktoobrilapse märk. Mäletan, et kui sain pioneeriks, siis tulin koolist koju, endal megauhke tunne, kiikusin ja laulsin kõva häälega "Pust vsegda budet...". Lehmakommid olid haruldus. Käisime Lätis neid ostmas ja pärast kutsusin enda juurde kogu klassi komme sööma :D Kolmnurksed piimapakid, millest pärast sai meisterdatud lindude toidumajake.

tulevad jah tuttavad asjad/olukorrad ette, aga mitte sugugi ei igatse neid aegu tagasi ja eriti ei viitsi meenutada ka

Kell 14.00 kukkus kell:)

Vaimuvaesust ei mäleta. Mäletan, et vanemad, kes olid lihttöölised, pealegi veel Nõukogude võimu põlu all, tellisid koju kolme ajalehte, mis loeti ikka kaanest kaaneni läbi, otsides ridade vahelt. Mingi sellist SL Õhtulehe stiilis "Seiklusi kuulsuste elust" seal sees polnud. Õhtuti mäletan, et ema ja isa lamasid voodis ja lugesid juturaamatut. Seda igal õhtul.
Ei mäleta pealekaebajaid, küll aga neid, kes kartes võimu rääkisid sosinal, kuulasid "Ameerika raadiot" ja käskisid lastel koolis keelt hammaste taga hoida.
Mäletan 80-ndatel 40 kirja, mis on kehvas käekirjas koolivihikusse kirjutatud ja mida paljundati.

Mäletan seda, kuidas padupunane kirjandusõpetaja sundis kirjutama mingit võimu ülistavat kirjandit ja Sa kirjutasid loosungitega pikitud irvitava oodi, mille eest said veel õpetajalt kiita.
Mäletan, kui müügile tulid esimesed Kalevi nätsud - Mikihiire pildiga... või olid esimesed ikka midagi muud?
Mäletan, kui hea maitsega oli pruun 10 kopikat maksev trops.
Mäletan väikelinna lihapoe tühjust ja haisu - ainult rääsunud pekitükid.
Mäletan oma esimest lintmakki ja kasettmakki ning esimest kassetmakile lindistust - Alphaville 86 ja teisel poolel Dire Straits "Brothers in Arms".
Mäletan Vanalinnas muusikatuba, kus sai raha eest käia kuulamas hea helitehnikaga muusikat plaadilt. Meenub eelkõige Pink Floydi "Atom heart mother".
Mäletan kirju klassivendadel vene sõjaväest.

Raamatutes mäletan Nõukogude stiilis romantismi s.o. tegelased olid lihtsad, aga äärmiselt ausad ja õiglased inimesed. Tegelikult palju meeldivamad, kui praeguste kollaste seriaalide rikkad ja ilusad.

ahh ära tüüdanud need heietajad, ohh siis oli nii ja nii.
no eks kõigile tundub noorus ilus aeg...see selleks, aga harja ajavad punaseks kes kaagutavad, et küll nõukogude aeg oli üllas, ilus ja õiglane. propaganda teeb imet. eks venelased praegu usuvad samamoodi oma lehtede ajupesu kui hirmsad loomad on eestlased ja kuidas nad tahavad venemaale kalle tungida.

daah,
Nõukogude aeg ei olnud üllas, ilus ja õiglane, aga seal oli mõndagi, mida oleks saanud üle võtta, et kapitalismi paremaks muuta. Paraku oli see hea idee ainult alguseks - praegu tundub, et ma sukeldusime kohe ja kiiresti kõige räigemasse padukapitalismi. Nõukogude aja pärandina kaasas laiskus, kapitalismist soov saada kiiresti rikkaks. Lastehaigus.
Kindlasti ei tahaks kella tagasi keerata.

Neljas võim on see, mis eriti kurvaks teeb. Kui nõukogude ajal oli kord paha, siis oli see õigluse teenistuses. Nüüd, kui selle järgi enam vajadust pole, siis on see toru mõeldud põhiliselt kuulujuttude levitamiseks.

Noorusest rääkides - jah, miks ei võiks meenutada noorust? Sina kindlasti ei kogu fotosid ja elad vanana samuti nagu praegu ning rokid koos noortega, aga mina tunnen, et noorus ja sealsed mõjutused on elus kõige tähtsamad.

nõukaajal oli tuhat puudust, aga vaimuvaesust küll mitte. praegu tundub enamike lemmiklektüürideks olevat kollane ajakirjandus st. rämps. ja uudistesaatedki on kollased. aina huvitab inimesi see, mis kellelgi "võileiva vahel". mõttetud, ülespuhutud ja lausa väljamõeldud "uudised".

a kes käsib sul neid kollaseid kirju lugeda. mine õigesse kohta ja hari ennast. võimalusi on miljoneid. keegi ei sunni sind neid tarbimiskonkse alla neelama.

muidugi oli nõukaaeg vaimuvaene: jahused makaronid poeriiulitel, ainus õige karjäär läbi piuneeri ja komsomoli, defitsiidijaht kõige järele, "õiged" sõnad ja "õiged" mõtted, nälgiv intelligents jne.

no ehk ei olnud nii palju julmust kui praegu, aga ikkagi oli nõme.

to no: kuule kullake, mina küll nälgivat intelligenti ei näinid 1961-1991 aastani, aga 1992 aastal nägin küll, kuidas üks endine eesti keele õpiku autor tegi hommikuti tuuri prügikatides!!

no eks neid joodikuks hakanud endiseid õpetajaid, kirjanikke jne ole teisigi. kindlasti ei ajanud nälga ühtegi korralikku inimest prügikasti.
See, et suisa näljas ei elanud, pole mingi näitaja. Selle taseme inimesed, tuntud j aharitud kirnaikud, insenerid, arstid jne Läänes ei elanud teps mitte Lasnamägedel, Annelinnades ega kasvatanud aialapil kartuleid nagu Nõukaagne kõrgharidusega inimene. Traktorist ja lüpsja elasid priskesi, aga ülikooli professor (isiklikult tean), elas oma perega küll suht näljapiiril ja ühiselamus.

Lapsed korjasid iga välismaise kommipaberi üles ja säilitasid hoolega. Meenutab küll mingit Aafrika neegriküla.

meenus, kuidas kunagi mingi õppejõud kusagil rääkis, et kui kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses välismaa ülikoolidest kolleegid hakkasid siin käima, siis oma koju külla ta neid viia ei julgenud. Sest poleks suutnud neile selgeks teha, et miks ta elab mingis slummis jubedas paneelmajas, millesarnastest Läänes elavad töötud immigrandid. Ei julgenud näitada kui "hästi" N. Liidus üks ülikooli õppejõud elab. Kui tema välismaal neid külas käis, siis alati kutsuti lahkelt koju lõunale ja neil olid ilusad elamised.

no muidugi tegi uus aeg kohutavaid uperpalle inimeste elukorralduses: prügikastidesse suunati ka paljud muukeelsed vanad töölismehed, kes nõukaajal olid olnud ausad ja hinnatud töömehed. nõukaaegsetele tehastele tõmmati vesi peale, neil polnud enam kuskile mujale minna. jah, kortereid, maid ja maju ärastati uute seaduste valguses, ida - virumaast kujundati teadlikult sotsiaalprobleemide lipulaev, sest kõik kraanid keerati selle piirkonna suunas kinni, igasuguseid muid meelevaldseid maastikukujundusi tehti. tean, tean, olen kursis.

ja ikkagi, kui panna kaalukausile nõukaaeg ja praegune aeg, siis valiksin praeguse. ei tule mul ühtki nostalgiapisarat silma sellele ajale mõeldes.

eesti keele edendajad ei suple praegugi veel kullas, vaid töötavad enamalt jaolt kõik idealismist ja missioonitundest. aga vaadates praeguse põlvkonna koolilapsi jõuan ainult veendumusele, et neist pirtspartsudest ja ainult nõudmisi esitavatelt hellikutelt küll mingit riigi ega rahvuse edendajat ei tule. lisaks on neil kaelas purunenud perekondade taak ja teadmine, et perekond ja pereelu pole tuhkagi väärt. ainult hetkele elamine, naudingud ja meelelahutus.

Enamus endisaegsetest kuulsatest lauljatest, näitlejatest, kirjanikest jne elavad praegu suht tagasihoidlikult. Nad said küll tuntuks, aga nõukaajal polnud võimalik teenida mingeid miljoneid ega maju ja kindlustada majandilikult ülejäänud elu. Läänes oleks sama suure tuntusega päris päratu rikas inimene olnud.
Preagune Eesti on ju nii noor ja peab seda nõukaaegset suppi ju helpima. Ei saa aru inimestest kes hädaldavad, et miks meil siis pole preagu sama hea nagu näiteks Rootsis. Et miks me pole oma aastakümnete pikkust arengupeetust lips-lops kolme sammuga tasa teinud.
Prügikastides on siiski peamiselt need, kes pole viitsinud tööd teha või ise end napakaks joonud. Enam ei saa üle otsa ja varastades ja juues prisket palka nagu nõukaajal. Kunstlikult mingeid amortiseerunud ja terve liidu varustamiseks mõeldud tootmismahuga tehaseid üleval hoida? Tere hommikust, mina küll oma maksuraha selliste asjade peale kulutada ei tahaks. Sellised immigrantide töölisasulad on nõukaaegne absurdne kunstlik leitus ja mõeldud olid eestlaste väljasuretamiseks omal maal.

kaugem eesmärk oli see, et eesti ema laulab oma lapsele hällilaulu vene keeles. oleks see aeg edasi kestnud, oleks siia veel vabrikud, kaevandusi tehtud ja venelasi oleks olnud rohkmem kui eestlasi. arvatavasti suhtleksite preagu omavahel delfis vene keeles ja enne kommentaari ilmumist läbiks need tsensuuri.

no,
küsimus ei ole selles, et kes käsib. Tegelikult on inimene loomult laisk ja võtab esimesena ette selle, mis on kergemini seeditav. Kui me ütleksime lapsele näiteks, et matemaatika on raske, ära õpi seda. Või kuidas saaks armastama panna tõsist kirjandust, kui koolis varakult ei õpetataks?
Keegi ei sunni, aga see läbinämmutatud asi ja kui Sa just ei suuda elada silmaklappidega, siis saadetakse see Sulle otse vereringesse.
Lisaks on tekkinud ilkuv ajakirjandus, mis ilgub kollase ajakirjanduse üle. Ega ausalt öeldes see midagi vaimset ei anna, aga ikka tekib tahtmine vaadata.

Mõtlen, et nõukogude ajal ei saanud me enamikku väärtkirjandusest kätte, aga samas tänu sellele valiti hoolega, mida tõlkida ja tõlked oli korralikud. Kui kerget meelelahutust polnud, siis lugesid seda väärtuslikku, mis oli ja leidsid selle hulgast palju huvitavat.
Mul tuleb pähe äärmiselt ränk idee - keelata ära igasuguste Cartlandide ja Brownide tõlkimine. Ehk siis inimeste kirjanduslikud eelistused muutuksid. See on muidugi musta huumori sarjast idee, aga ...

uutele tehastele eesti omanikega anti roheline tuli: leidsid investorid, läksid edasi oma ettevõttega, vahetasid vanad seadmed uute vastu välja. a venelastest direktorid erastamisluba ei saanudki. sügisel jooksis etv-st läbi saade selle kohta. väga huvitav oli. loomulikult tehti muudatustega seoses paljudele liiga.

aga sõnavabadus oli nõukaajal küll olematu. praegu on see meil olemas, see on hindamisväärne.

nostalgikutele,
ei usu mina, et oleks eesti keelt praeguseks suudetud tappa. Tuletan meelde jälle seda 40 kirja. Tol ajal ei võetud vene keelt üldse kergesti omaks. Praegu on hirm, et inglise keel hakkab eesti keelt välja sööma.
Aga nostalgik ma ei ole, vähemalt mitte nõukogude aja tagasiigatsemise mõttes. Kooliajas on ikka midagi nostalgiat tekitavat. Aga leian, et ka nõukogude ajas olid omad head ideed, mida oleks võinud sealt kaasa võtta ja maha jätta kõik sealne vale. Miskipärast me eitame seda, kust me oleme tulnud, tegelikult tuleks auga kaasas kanda, sest ilma selle ajata poleks me need, kes me praegu oleme.

Hullem mineviku idealiseerimisest on kindlasti nostalgia teemal, kes me oleksime võinud olla (ilma nõukogude ajata). Kuidas selle nimi ongi - minevikuplaanid

mina töötasin poes müüja õpilasena. ja joogiletil olid sellised väikese kraaniga suured kolonkad, kust kallati 7-kopikalistesse klaasidesse mahla ja veini... nii uhke tunne oli kui hommikul mehed tulid, pead haiged, ostsid klaasi veini, jõid ühe lonksuga ära ja... läksid tööle!

Tõesti, seda nõuka aega tagasi küll ei taha,kuigi sel olid mingid kõvad plussid ka. Näiteks needsamad prügi-inimesed! Töö- ja elukoht PIDI igal inimesel olema, selleks ju ühiselamud tehtigi, tööle aga lausa saadeti pool sundkorras. Teine asi muidugi selles, mida saadud rahaga teha- osta polnud tuhkagi, isegi alkoholi mitte

Hommikuti enne kooli ärkasid raadio saatel, mis kõmatas:" говорить Mосква. Bремя 7 часов". Õhtul vaatasid Vremjat ja kuulasid ilusat meloodiat, kui näidati ilmateadet üle Venemaa. Isegi Arhangelskist. Eesti oli küll viimaste seas, aga ikka ilusti olemas.

meenutusi EV alguspäevilt:

kääridega, keel suunurgas,lõikad välja makaroni ja seebitalongid. Oot, leib ka otsas. Nii, talongid on, raha on, nüüd poodi, ehk näkkab.

Jõuan koju, naerunägu peas. Jah, sain head Fa seepi ja makaronid olid ka täitsa olemas. Nii, nüüd võib makarone keeta.....kui vesi keeb, avad makaronipaki ja...ahsaraisk, ussid sees.....:(

Aga tore oli, sain tutvuse kaudu lapsele kohupiima, seda kakaokreemi. Väga hea oli, laps sõi kõik ära, mina limpsisin lusika puhtaks.

Ooo, läbi tuttava-tuttava-tuttava sain Leegist lahtist suitsu, üks oli nii pikk, et viis korda sai suitsu tõmmata....aga kuupalga eest sai kolm pudelit viina osta...

Niipalju, kui ma olen aru saanud, siis NL aega peavad halvaks toonase intelligentsi esindajad. Paraku oligi tegemist töölisklassi võimuga riigiga ja tööline oli au sees, sest tööline tegelikult ju toodab ja teeb midagi reaalset ära. Samas ei saa öelda, et keegi oleks sundinud inimesi töötama väikesepalgalistel intelligendikeste töökohtadel. Oma valik. Kui oma maja tahtsid, siis oleks pidanud kusagile tootvale tööle minema.

Kuna paljudel puudub ettekujutus, millest nad räägivad, siis ma illustreeriks oma sõnu natuke kaasaegsemate näidetega.
Kes oleksid need intelligendid tänases elus, kes omal ajal oleks tahtnud mega palka ja pidasid ennast intelligentideks?
1) Kindlasti raadio, tele ja kirjutav press. Ehk siis täna peaks me tunnistama eliidiks ja vastavalt ka raha maksma Nikile, Saagimile, Ruitlasele, Murutarile, Liis Lassile jne.
2) Raamatukogu töötajad. See nohik, kes sulle riiulist raamatu toob, saaks 100 000 palka.
3) Jätkake ise.

Polnud siis kellegil kahju, et sellised ei saa unelmate palkasid ja pole ka tänastel inimestel kahju.

:) No sul ju siis veab koledasti, et sa pole olnud, pole praegu ega saa sinust kunagi intelligentset inimest!