minu elukaaslane jäi kraabitud seljaga lihtsalt vahele. Asi oli nii ilmselge, et õnneks ta ei hakanudkii tagasi ajama. Sain kuulda suurest "eluarmastusest" mis neljandat kuud salaja kuju võttis. Jälk mõelda, et mees magas kahe teki all korraga. Uus kallike aitas meie suhte lõpetamisele väga aktiivselt kaasa- äkki pelgas, et mees muidu oma peaga jääb siiski minuga. Ja sihikindlus viiski nende võiduni.
Jälestan oma exi selle pika vale eest. Jälestan seda, et ta terve see aeg mängis edasi siirast ja armastavat meest- et ma mingil juhul midagi ei kahtlustaks. Jälestan ka seda naist, kes suhte kujunemisel aktiivsem pool oli.
Kui saaks, keeraks mehele suure s.ita kokku, et see loll naeratus ta näolt kaoks. Kuna tal meie kodus (juriidiliselt minu kodu) veel omi asju ajada, siis näen teda vahel siin õitsemas. Tuleb ja musutab nagu varem. Korrutab, et ei rääkinud mulle, sest ei tahtnud haiget teha. Idioot!
Mõtlen, et huvitav, kas uus kallike teab ka, et mees endiselt mind "lohutamas" käib?
Mehed, kes seljataga oma elukaaslast petmisega alandavad, pole mehe nime väärt. Nad on tavalised sussid ja mökud, eelkõige argpüksid.
Julge mees lõpetab suhte enne ära, kui uut tekitama hakkab. Kui tunded kadunud, siis tuleb sellest rääkida, mitte järgmise naise moosimisega oma ego ja haledust poputada.
Minu ex-elukaaslane saab raudselt veel suurt pasalaviini tunda- niisama lihtsalt ta minust üle ei sõida.