need armukese teemad on kohati keerukad ja sugugi mitte nii lihtsad-labased mustvalged.
ilma igasuguse iroonia ja bravuuritsemiseta arutleks.
tean hetkel ikka veel kestvat olukorda, kus noor naine on väga raskelt haige (agressiivne, suitsiidne), peres on 2 väikest last ja mehel on armuke. kui sel mehel armukest ei oleks, siis ma soovitaksin ise tal see võtta. mulle tundub liialt raske koorem olevat mehe õlgadel, et laveerida päevast päeva tütarde ja haige naise vahel, oodates lootes, et see kuidagi kunagi laheneb. milles on süüdi haige naine? ega olegi, kuid kui tal vähekenegi oidu on, siis mõistab, et mees on mees ja kasvõi hetkekski tahab aja maha võtta. mehe õnn, et keegi tahab teist viiulit mängida (II viilu võib tihtipeale olla kordades tähtsam, kui I)
see on äärmuslik juhtum.
kui minu mehel on armuke, siis eelkõige vaataksin mina enda sisse ja analüüsiksin oma tegusid ja iseennast. armukest ma süüdlaseks ei pea, ega meestki, sest küllap mingu tegemata tegemised on andnud oma tõuke. oma südames ma mehele iial andeks ei anna, kuid hukka ma ka ei mõista.
tegelikult on väga palju neid mehi, kes elavad koos laste pärast ja heast südamest. ma ei tahaks olla selle mehe naine, kes püsib minu kõrval puhtalt kohusetundest.
ükski mees ei taha siin sõna võtta. ju nad pole teemaga kursis. pole neil kogemust ei petja, ega petetu rollis :) delfi mees on korralik (truu!) mees :)