imelik, aga vahe on ju sees. ja ikka juhtub, kõnniteed on korrast ära, puuduvad, konarlikkus.
aga kukub noor, kena sale inimene, pöörduvad kõik pilgud talle ja jälgivad selle graatsilisust nagu aegvõttes-nõtke keha kõverdub, viskleb, käsi teeb graatsilise kaare õhus, pyydes haarata, ulatades nagu käe, et pyydke nyyd mind. ja pyydjaid jagub, nii pilkudega kui ilma, appi tõttajad mõne hetke pärast kobaras ymber. ja ta tõstetakse jalule nii, et jalgu ei raatsita maha panna-ta võib ju veel kukkuda.
aga..kukub tömp keha ja nagu midagi ei toimuks. isegi aeg ei seisku seda jälgima, pilgud pööravad ära, oodatakse piinlikku mytsatust pea õlgade vahele tõmmatud ja koheselt meenuvad kõige tähtsusetumad asjad, mis kohest tegemist vajavad. nagu näiteks välja lylitatud telefoni kõnele vastamine. abi vajaja lebab maas, poris, ta silmad avanevad, vaatavad yle pea, vasakule paremale, lähevad korraks punni, seejärel tõmbuvad kitsaks ja uppuja asub ise ennast päästma. ise tehtud, hästi tehtd.
kuid mõelgem positiivselt-milline privaatsus, puutumatus. looduses, mis ei armasta tyhja kohta.
mina kah ei armasta tyhje kohti:)