Aga ehk siiski, Anja, äkki meis on sarnaseid jooni?! Võibolla sinus on veidike sellist leebet kiisut nagu minus? ;)

-



Toimetatud 2 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.07.2014 14.17.

Oh jess, veel hullem mutt platsis, võtab minu vulgaarsuselt auru maha veits :D Olen mis ma olen, aga see eit on kolm korda hullem.

Äkki sa hakkaksid mulle nagu vanemaks õeks või nii. Veic ropp oled, aga mis siis, ma püüaks su vigu armastama hakata (selleks peab vist kogu aeg laxu all olema) :)

-



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.07.2014 14.17.

-



Toimetatud 3 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.07.2014 14.18.

Igaühele jääb tema arvamus, ilmselt siin aetakse meeldivat ja sooja südamega naist selle kõrgema pilotaaži värgiga segamini :)

Mina isiklikult oleks pigem meeldiv kui see kõrgema pilotaaži daam. Sinna aga pikk tee minusugusel :)

-



Toimetatud 2 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.07.2014 14.19.

Lõvi võin ma olla, aga endas tekitab see tühjust... Ma pole halb inimene, ei sõida kellestki üle (vähemalt teadlikult mitte), aga ma ise tunnen, et tahaksin olla parem inimene...

Ehkki ma ise üldsuse poolt roppudeks tunnistatud sõnu ei kasuta (kasvatus selline), olen asja üle mõelnud küll.
Põhjusi ropendamiseks on rohkem, kuid tooksin välja teatavat laadi protesti konventsionaalsuste vastu. Traditsioonides, kokkuleppelistes käitumisviisides pole üldjuhul miskit halba, pigem on need kogemuslikult järele proovitud raamid, mis aitavad elus kergemini hakkama saada. Kuid kui mõtlema hakata, võib nii mõnegi tava kohta küsida, aga miks just nii, kes sellised reeglid kehtestas ja milleks.
Niiöelda ropud sõnad koosnevad samasugustest tähtedest nagu viksid sõnad, enamasti on mõistegi sama, kuid üht peetakse roppuseks ja teist mitte. Mis ikkagi teeb sõna ropuks? Traditsioon? Aga millest selline traditsioon tekkis?
Kas ei peitu juured ehk seisuslikus ajaloos (taas), mil end paremaks pidajad tahtsid lihtsurelikest eristuda ning pepsilt hoidusid tavalistest sõnadest, hakates nende asemel viisakamaid mugandusi kasutama? P...st sai pepu jne.
On veel küll ja küll kokkuleppelist, mil nagu otsest põhjust polegi. Lihtsalt iga uus lastevanemate põlvkond annab selle järglastele edasi, ilma mõtlemata, miks siis nii just. Aga ühel hetkel keegi hakkab juurdlema ja selliste arusaamatute kokkulepete vastu protestima. Kõik hüüatused stiilis, issand kui labane, kui nõme jne lisavad vaid õli tulle, sest näitavad, et nende hüüatuste kuuldavale laskjad pole asja olemuse üle mõelnud. Lihtsalt nii on ja kogu lugu. Kes reeglit ei täida, on igatahes neist madalam.
Tõsi ta on, suurimad vängete väljendite kasutajad on enamasti tõesti niiöelda madalamasse klassi kuulujad. Iseenesest oleks päris huvitav jõuda põhjusteni, miks nii. On see šokeerimiseks, tähelepanu püüdmiseks, oma seisuse tunnetamisest tulenev? Ja et end mitte murust madalamana tunda, siis vähemasti ropendamine on ju ka julgustükk ja alandlikule mitteomane.
Olgu kuidas tahes, ei oska mina kunagistele voorimeestele ja turumuttidele omast kõnepruuki lahata. Seda arvan aga küll, et iga vängemaid sõnu kasutaja ei ole ei labane ega ka kasvatamatu. Protestiks imelike reeglte vastu teeksin seda isegi, kuid kasvatus on nii mõjunud, et ebamugav on. Eks ma protestin siis teistmoodi, nt daaminduse negatiivsele poolele osutades.

"Et tagantjärgi on hea targutada, aluke? Sa ei ole mind irl näinud, seega vähem möla ja rohkem villa :)"

kahekympine, olen näinud lähemalt ja kaugemalt väga ilusaid maailma tydrukuid...olen ma millestki ilma jäänud, kui näen neid veelgi? pole põhjust kahelda ega alaväärtustada su ilu iseteadlikuse juures-seda kindasti seal on koos kõigi omapärade, nyansside ja ka puudustega. minetea-vbla saab sust kord veel daamgi-a seda minu silmad ilmselt ei näe/kõrvad ei kuule:)

Tõeline naine on vastavalt olukorrale ja tahtmisele ükskõik kes, minge kukele oma raamidega :)

Miks peab kõike, mis on näidanud end elujõulisena, lõhkuma, protestist? Ei saa aru teadlikust anarhismist ning loodan, et daamilikkuse parem pool, elab veel kaua ja nii mõnigi seab oma eeskujuks pigem itaeverliku kui anusaagimliku käitumise ja ellusuhtumise.

Kahekümpiselt õige tähelepanek. Tõelise daami defineerimise asemel võiks defineerida tõelist naist. Tulemused oleksid elulähedasemad ja arvan, et tõelise daami otsingutega mittekattuvad.
Mis raamidesse puutub, siis u. 15 aastat tagasi oli üks küpsuskirjandi teemadest "Raamid meie sees ja meie ümber" (täpset sõnastust ei mäleta). Kuna lähedane inimene sel teemal kirjutas, sai isegi selle üle mõtteid mõlgutatud, ka filosoofide öeldut pisut uuritud.
Lühikokkuvõte sellest: Ilma raamideta ei saa, absoluutset vabadust pole olemas. Igat raami siiski ilma vajaduseta, lihtsalt kombe pärast, pole mingit põhjust üle võtta. End raamidesse sobitades võiks säilida, õieti peaks säilima mõtestatud loomingulisus. Vabameelse raamidesse suhtumise juures tuleb siiski arvestada ka teistega, samas ennast mitte ära kaotada.

Eks ta ole päris keeruline värk. Daamindus on alu sõnul kõrgem pilotaaž, ehk siis mitte südamest tulev ja loomulik nähtus. Tõelise naise (miks mitte ka mehe)otsinguil omab loomulik olemus, siirus ja õiglust hindav südametunnistus märksa suuremat kaalu. Iseküsimus on, paljudele see omane on või kas üldse. Igal juhul eesmärgina on see parem kui võltsi ja välise poole püüdlemine.

Leena, siin on võimalikud variatsioonid:
* Tõeline naine, keda tunnen;
* tõeline naine minu kujutluses;
* tõelise naise portree delfi kommentaaride põhjal;
* naine nagu ta on ja nagu ta tahab näida ...
(võite jätkata)

Eks enam-vähem samu teemasid võib teha ka meeste kohta. Kusjuures mõlema puhul oleks üsna erinev, kas kommenteerijad on mehed või naised.

kahekümpine, palju rõõmustavam oleks diskuteerida argumendivõimelise inimesega. aga ju said isegi aru, et ropendamine pole mingi uhkuseasi või suure vabameelsuse märk. vähemalt mingigi kasu:)

kahekümpine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Võid nüüd rõõmustades kilgata, et nä
> e kahekümpisel said argumendid otsa ja annab alla.
> Las siis olla nii :)

Defineerime daami...kommentaar kommentaari järel tekivad ekraanile näited, milline daam kohe päris kindlasti e i o l e!
Jah, palun, defineerige naist :) Pooled kommenteerijad saavad tõdeda, et pole nad sedagi ;) ...igaks juhuks mainitakse muuhulgas, et ega tema seda ei ole, ega tahagi olla.

Loll, kes oma ropendamisele ja manipuleerivale käitumisele vabandust ei leia. Tühine ajaraisk ja aju surm see siin ei ole. Vahest tuleb ajusid ragistada ja oma kaotusseisu kukkunud positsioon haleda lapsepõlve või kaastunde kerjamisega üles upitada :)

Tõelise daamina tituleerituks saada on märksa kergem, vähemasti mõnede või rohkemate jaoks. Tõelise naise formuleerimisega on tõesti keerulisemad lood, variante on rohkem. Siinkohal võiks meenutada Johannes Aaviku 1909.a. ilmunud teost "Ruth", milles Aavik oma soovunelmaid talle ideaalse naise kohta avaldas. Teost peetakse utoopiliseks, sest kõik soovitu ühe naise sisse ei mahu.
Kuid eesmärgina on tõeline naine parem kui tõeline daam. Esimesel juhul pööratakse sisule enam tähelepanu, samas mõeldes ka välisele. Teisel juhul on väline külg määravam ja kõrget pilotaaži valdav daam suudab paljutki seemiselt mitteväärtuslikku varjata.
Millisena keegi tõelist naist näeb, on erinev ja reedab üht-teist ka nägija kohta.
Delfi kommentaaride põhjal pole kedagi võimalik hinnata. Mingi aimduse muidugi saab, kuid vahetu kontakt näitab rohkem.

"Delfi kommentaaride põhjal pole kedagi võimalik hinnata"

Delfi kommentaaride põhjal on vägagi võimalik hinnata.
Palju räägitud, et reaalses elus olen teistsugune ja kodus lolli ei mängi, näitab kahepalgelisust.

Tõelise naise ja daami vahe algab sealt, et tõeline naine, kui ta soovib ropendada, siis ta teeb seda ilma piirangute ja süütundeta, kui ta soovib nutta ja näidata oma nõrkust, siis ta teeb seda ja teda ei huvita, mida arvavad ülejäänud, daami piirab teadmine, et nii ei tehta, see pole ilus või kui ta oma nõrkust demonstreerib, siis ta teeb seda heas mõttes meeldejäävalt. See aga ei muuda daami igandiks või igavaks, ka daam võib oma väärikuses olla huvitav ja salapärane, kõrkus on pigem, ma ei taha öelda et orjarahva, külgepoogitud arusaam daamilikkusest kui millestki kaugest, kättesaamatust, et kui ma selleni ei küündi, siis pigem halvustan.
Tõelisi naisi leiab siit võrratult rohkem kui daame.

Jään Agnese viimase väitega eriarvamusele. Ma küll ei julge väita, et siin keegi olles siiski anonüümne mingit kindlat rolli ei mängi või käitub uhke, julge ja vabameelsena, aga tegelikkuses ei ole ta sugugi selline oma arvamuse igas olukorras väljaütleja. See pole silmakirjalikkus, see on väljaelamisviis, mida võib ju taunida või kiita selle võimaluse loojat, aga ...
Ma võin mürki võtta, et umbes kolmveerand siinsest rahvast siluks vägagi oma sõnavõtte kui ta peaks ütlema neid silmast silma.

Vestlesin äsja ühe lugupeetud vanaprouaga olümpiateemadel. Ta ütles, et ei tahtnudki lõputseremooniat vaadata, kuna osalised naersid ja käitusid muidu vabalt, et kuhu on jäänud korrektsus ja väljapeetus.
See haakub ka daaminduse ja härrasmehelikkuse teemaga. Väljapeetus ja korrektsus on vanema põlvkonna jaoks oluline. Põhjust otsides tuleb pähe, et kui kultuursus oli vaid haritute pärusmaa ja harimatust oli palju, püüeldi hariduse ja kultuursuse poole. Oli ju eestlaste sünonüümgi maarahvas. Mõisnikest kõrgem kiht tundis ennast kõrgemana. Teenijatüdrukud, sulaspoisid tutvusid ka teistsuguse eluga, võtsid sest midagi üle, viisid uusi kombeid lihtrahva hulka. Nii ta läks, järjest enam need kombed juurdusid.
Ohvitseride aupaklik käitumislaad, korrektsus; daamide vaoshoitus, omandatud käitumisjuhiste range täitmine oli eeskjuks. Ja väga hea, nii omandati kultuursuse kiht. Paraku ekstreemsituatsioonides tuleb pahatihti välja, et kultuurikiht on armetult õhuke. Parem muidugi, et üldse midagi on, kuid veelgi parem oleks, kui see kiht oleks paksem ja seeläbi ka sisulisem, mitte vaid välist klantspilti näitav.
Ütelda, et nt olüpialaste avalad naerunäod ning rivitult liikumine kultuuritust näitaksid, ei saa ju. Elu on edasi läinud ja läheb veelgi. Uusi kriteeriume on lisandunud, vanu ära kadunud. Kultuursus on laiematesse massidesse jõudnud (siin võib muidugi ka vaielda) ning seetõttu pole vaja välist enam niipalju rõhutada, et tunda end kultuuriliselt samaväärsena. Julgetakse olla loomulikud, kartmata seeläbi näida mittekultuursetena.
Ega polegi tarvis, et kõik vana hoobilt kõlbmatuks tunnistataks, kuid revideerimine kulub siiski ära.

mismõttes tõeline naine...et osad on nagu mängunaised, vaatamata sellele, et tissid on kyljes, stringid kannika vahel ja meeltesegadus peas? halloo, teema on ju sellest, et kes on väärikas naine (igas eas) ehk daam ja mitte naisem naine, kui mõni teine kellegi arust on..liiga lihtne oleks ju väita, et vot kahekympine on tõeline naine, kel suured pallid ja ropp suu (by case).

Kiitus Täpitriinule, kes erinevalt paljudest ütleb kenasti ja viiskalt, et jääb eriarvamusele. Ja tegelikult olen isegi sinu öelduga nõus.

Justnimelt alu, teema on daamidest, naistest, aga sina räägid stringidest ja tissidest.
Mehed näevad heas naises erinevaid jooni, need jooned teevadki (tema silmis) naisest naise.
Sinu arvamust me tõelisest naisest juba teame, ehk arvab mõni mees veel midagi.

Esmalt tuleb defineerida tõeline naine, kulla vanameister, ei ole mängunaisi või vähemalt tõelise naise vastand ei ole mängunaine, vaid naine, kes kas elukogemuse või ajastu tõttu on omandanud iseseisvuse sel määral, et ta ei vaja oma ellu tasakaalustajaks enam meest seda eelkõige hingeliselt.

azoo. et esmalt lapime nähtust kuuldust kokku tõelise naise ja seejärel viimistleme ta daamiks ning ongi valmis. teoorias ju võiks proovida, juttu jaguks kauemaks, vastu argumenteerimine oleks keeruline kui mitte võimatu...aga äkki läheb praktikas hoopis litziks kätte ära (tundes tunnustavat yleolekut ylejäänd naistest)?

täpitriin "daami piirab teadmine, et nii ei tehta, see pole ilus"

pigem puudub daamil sisemine vajadus ropendada, vaidlustes enesevalitsust kaotada või muul viisil inetult, piinlikkusttekitavalt käituda. just see väärikuse teema, mida alugi puudutas.
seega tõeline daam jääb igas olukorras teatud piiridesse, mitte sellepärast, et räuskav ja labane maneer teiste arvates "pole ilus". vaid see tema loomulik vaoshoitus ja diskreetsus.

täpitriin, irl peadki end pidevalt kontrollima, ole siis daam või aam. eks ole ju hirmus hea foorumis auru mühinal välja lasta. anja nanja on tegelikult vaikne kui suukorviga hiireke ja päriselus võõraid inimesi ilmselt väärakateks ei tituleeri. alu suvalisi naisi pakkjalgadeks ka vist mitte. "vabameelne" roppsuu kahekümpine on tunnistanud, et tegelikult põeb sisemise ebakindluse pärast. netis uljalt ropendamine ja rõhutatult pubekalik tekst annab kõva doosi enesekindlust- virtuaalset muidugi.

täpitriin, see tõelise naise definitsioon on huvitav. seega kui suudaksin ka üksinda, s.t. ilma meheta hingelist tasakaalu leida, poleks ma enam tõeline naine?
kummalisel kombel tuli praegune mees mu ellu just siis kui olin igas mõttes iseseisev ja kõik tasakaalud enda sees paika saanud. sinu arust on tõeline naine nõrkuse, abituse, tasakaalutuse sulam?
eespool mainiti, et töötav naine ei saa olla daam. kas ka tugev naine ei ole tõeliselt naiselik?

ehk võiks daami ja ka tõelist naist iseloomustada lisaks väärikusele ka leppimine enesega. just see, millest siin paksukesed aegajalt hõiskavad. umbes et kyll on ikka lahe olla trullakas rõõmupall. ilmselt tõeline daam ja naine ka teavad, et kus on nende gabariitide piirid ja millises osas need on säilitatavad/muudetavad. ning ei vaja ei kanakarja toetust ega mehe õlga nutta, kus saaks endale lohutusi selliseid, mis aitavad sisemist vastuolu enda väljanägemisega lepitada. ilmselt pr Kallast ei murra ka nt kunagi pead, et kas ta ikka paistab noorem välja, kelle silmis ja kui palju. sama kaaluga-tal ilmselt on välja kujunenud toitumisharjumused ja puudub vajadus lohutustele õgida sokolaaditahvleid jälgides tagumiku kasvu. ilmselt pole ka tarvis alla kulistada veine ja siidreid, et võidelda ahistava yksildustunde või ymberkasvatatava teispoole puudumisega. ehk siis rahulik ja tasakaalustatud, kuid miks mitte raudse arvamusega leedi, keda ei koti see, mida teised arvavad või mõtlevad. loomulikult võib siia juurde kuuluda mingi tagarääkimise või klatsi huvi, kuid ka see võib olla seotud pigem teadmisega, et ta ikkagi on teistest yle. tehakse ju sarnases "info vahetuses" ka eneseanalyyse, tõsi kyll, daam või tõeline naine ei hakka teisi selja taga maha tegema vaid hoiab selle enesele avaldades arvamust vähe peenemalt. nii, et igasugu kriipsusuud iu teevad ja end puudutatud tunnevad otse väljaytlemata:)

Tuttav naisterahvas, kes oma mehest tutvustavalt rääkis, teatas, et see on ikka üks tõeline mees, nagu vanasti olevat öeldud: must, ropp ja karvane.
See oli kergelt vabandava hääletooniga öeldud.
Pidas üksjagu paika.

Kas "tõeline naine" käib samasse sahtlisse, et kui miski tundub liiga raamides, iganenud ja lihtsalt kättesaamatu, siis selle vastandiks on "tõeline" (nii nagu torust tuleb või sülg suhu toob)?