Minu lugu siis selline. Elasin Inglismaal üle seitsme aasta, kuid otsustasin tagasi Eestisse kolida. Plaan tehtud, lennupiletid ka juba olemas, kuid siis paar kuud enne kolimispäeva kohtusin seal uue ja sümpaatse meesterahvaga. Järgmised paar kuud olid imelised, kuid mina jäin otsusele kindlaks, astusin lennukisse ja lennukilt maha Eestis. Siis tuli raskem aeg.
Mees tuli ja käis mul korduvalt külas poole aasta jooksul ja mina ka temal, kuid kaugsuhe polnud lõbus. Ta nentis, et Eesti talle meeldib ja lubas siia kolida. Kuna kolimise organiseerimine võttis aega, siis kolisin ise veel pooleks aastaks tagasi tema juurde Inglismaale. Et aitan nõu ja jõuga kolimisprotsessi. Ta võttiski kätte ja müüs oma seal oleva korteri maha (mina ja ka tema sõbrad soovitasid, et üürigu korter välja, aga ta otsustas müüa) ning kolis siia.
Nüüd oleme koos olnud peaaegu 1,5 aastat. Eesti elu on tema jaoks uus. Alguses oli tal vist kultuurišokk, kurtis kõige üle, alates WC-paberist kuni mu sõprade ja sugulasteni. Eks tal endiselt on keelebarjäär, nt poes raske käia, kuna ei räägi eesti keelt, kuigi õpib seda vaikselt. Aga üldiselt hakkab vist natuke sisse elama.
Inglismaal meie pooleaastane kooselu sujus hästi, kuid siin ei kipu sujuma. Seal ma olin kodune, siin mul on pere ja muid vanu sõpru-tuttavaid kellega suhelda, tal aga ei kedagi. Selles osas meil on rollid vahetunud. Ainult, et tema tujud ja armukadedus ja mossitamine on hullemad kui mul kunagi on olnud. Usun, et see on veel tingitud elumuutusest ja loodan, et läheb lihtsamaks. Kuid mõnikord tekib hirm... mis siis kui see suhe ei tööta ja ei hakkagi töötama? Ma kardan, et ma oleksin väga halb inimene kui ta nüüd pärast kolimist maha jätaksin. Kuid kooselu kui mõlemad on õnnetud ju ka ei ole mõtet jätkata. Mis teha?

Kannatada või lahku minna. Ega muud suurt selles olukorras teha ei olegi. Eks mees pidi ju ise teadma, millega riskib, kui seal sillad põletas. Ja kui ei teadnud, siis on loll mees ja loll saab teadupärast kirikus ka peksa.

Omavahel suhtlete ikka vene keeles või?

Minu arvates normaalne, et kui sa armastad kedagi, siis oleks valmis ka tema kodumaale kolima, kui see just päris pommiauk ei ole. Aga tõepoolest Eestis on väjast tulnul väga raske ja seda ette näha on raske või suisa võimatu. Aga kas ta on otsinud kontakti teiste välismaalstega Eestis? Neil peaks täitsa oma kogukond olema ja kuulu järgi regulaarsed kohviku kohtumised.

wc-paber? mis siidlinad siis inglismaal on, meil kallimad paberid ikka väga kvaliteetsed ja pehmed. ostad mingeid ukraina omi? siis muidugi. ja mis mõttes poes keelebarjäär, eestis leidub praktiliselt igal pool inglise keele oskajaid, pole vaja mööda maximaid kolada. selle asemel, et kallile inimesele toeks olla, vingud siisn, imelik armastus küll.

Omavahel suhtleme inglise keeles.

Ta suhtleb siin küll teiste välismaalastega, aga see on rohkem niisama baaris käimisega seotud. Kas oskad öelda, mis kohvikus see kogukond kohtub ja mis aegadel või kuidas muudmoodi nendega ühendust saaks?

See on ju ette teada, et eestlastega sõbrunemist toimuma ei hakka ja tuleb omasuguseid kamraade leida, kes võõrsilt pärit. Aga mis keeleoskust seal poes nii väga vaja? Pigem ei saa kultuuri ja igapäevaste uudistega kursis olla, mis omakorda lõikab kohalikust elust ära.

Ma alguses jah valisin ilmselt vale wc-paberi kogemata (ise olen ka ju Eestist eemal olnud ja ei tea kõike nii hästi valida) ja selle üle nuriseti. Järgmine kord valisin paremini, nüüd ollakse rahul sellega.

Ning ega ta mind 24/7 ka kogu aeg oma kõrvale vaja :)

No üks variant on, et kolite koos Inglismaale tagasi. Sulle, paistab, sobis sealne elu paremini kui sinu kallimale siinne elu. Aga kui see ei sobi, egas siis nüüd vägisi koos olemine ka lahendus pole.

Oi ma kahjuks ei ole enam viimatel aastatel kuris. Kunagi sai ka ühega suheldud ja tema käest ma kuulsin, et midagi sellist toimub. Otsi facebookist vast mingi komuun neil, kus üritustele registeerimine käib.

Inglise keele tönkajaid võib olla, aga eestlane ligi ikka ei lase küll. Peamiselt nooremad naisterahvad, kes mehele tahavad, aga nohh jahh.

Minu eks, kes saabus siia töö tõttu, ütles, et algul oli isegi väga rahul, et keegi ei tülita ja lastakse omaette rahus olla. Kuid vaid seetõttu, et ta oli emotsionaalselt raske periood parajasti. Aga kui leinaperiood üle hakkas minema, siis märkas, et kuidagi jube üksildane ja külm õhkkond siin. Hakkas rohkem suhtlema, tutvus teiste välismaalastega ja kui aastaid hiljem tuli jälle töö tõttu ära kolida, siis läks suht vastumeelselt. Eesti keelt tönkas vaevaliselt, aga hakkama sai. Talle Tallinn istus hästi.

Aitäh, seep, eks ma uurin seda seega.

Mis poodidesse puutub, siis ei ole ingliskeelseid silte kõigel ja pildi pealt ka alati aru ei saa, mis asi miski on. Ka puuduvad tuttavad kaubamärgid paljuski, mis vihjeid annaks. Eks inimestelt saab ka küsida, aga kui iga väikse asja kohta peab küsima, siis see võib frustreeriv olla küll. Et ma nüüd käingi temaga poes nagu giid ja räägin mis miski on. Aga no iga kord ka ei saa koos poodi minna.

Ehk kõlab karmilt aga ütleks, et möku mees.
Olen ka ise pikalt USA s elanud erinevates piirkondades, ok minu pluss oli see, et juba oskasin inglise keetl. Aga mida imet, tal sel poest kogu aeg vaja, et giidita ei saa. Lihtsamad ostud saab ise ostetud kui hakkaja oled. Mõnda aega elasin Hispaanias, kui sinna läksin keelt ei osanud, aga no poes saad ikka vajalikud asjad kätte. Ei ole nüüd nii, et sai ja piim või muu söök näeb totaalselt erinev või mingid esmased riided.
No kurjam kui mees ikka joriseb, et WC paber ei sobi. Anna kannatust.
Räägi mehega, mis teda tegelikult vaevab.
Või ongi lihtsalt möku, kes ei suud auute olukordadega kohaneda. Aga eks sa ise pead siis teadma, kas leppida sellise mitte väga hakkama saavaga või liikuda elus edasi.

Miks ainult välismaalasel on Eestis raske?

Ka eestlasel on välismaal raske. Olin 2 päeva Hispaanias ja tundsin, kui õudne, masendav ja igav oleks seal elada.
Mitte kedagi ei tunne, keelt ei oska, igavuse kätte võib seal ära surra.
Ei jõudnud ära oodata, millal koju saan.

Arvad, et näiteks kreeklased või itaallased lasevad endale nii ligi? Ega ikka ei lase küll.
Kui just mehed välja arvata, kes sind voodisse tahavad, aga selleks pead ka olema hästi noor ja nägus.

Ei ole eestlased mitte mingid erandid.

Aga millega ta tegeleb? Elab rantjee-elu? Otsigu tööd, see on parim abimees - leiab ehk sõpru, aitab kergemini keskkonda sulanduda ja õpib ehk keeltki.

Eks eesti naistega välismaal on sama lugu. Kui liblikad enam ei lenda, leiad järsku end võõras kultuuris, võõraste inimeste ja keele keskel.

Mees vingub WC paberi pärast - See on jälle kultuurišhokk meile eestlastele. Pole sellist asja veel siinsete meeste käest kuulnud. Tõid mingi Pampersi poisi siia. Ja mismoodi ei leia toitu poest? Tean rännumehi kes on ristipõiki hiinad, indiad ja muu säärase läbi rännanud ja pole ükski neist nälga surnud. Dont be a wuss - on need sõnad mis peaksid talle ütlema. Eriline printsess ikka, wc paber haha...

Armukadedus ja mossitamine - ma olen päris kindel, et ajaga see asi paremaks ei lähe, pigem hullemaks. Kahjuks. Olen seda kõrvalt näinud. Seega, nagu keegi juba eespool ütles, siis kas kannatad ära või lähed lahku. Lahku tasub minna enne, kui lapsed sünnivad.
Sellegipoolest soovin sulle parimat.
Ehk leiad isegi Eestist mehe, kellel Eestis elamine kultuurišokki ei tekita;)

Paar kuud enne kolimist...
Pooleaastane kooselu ...
?

Võõras kultuuris viibimine muudab ta haavatavaks ja nõrgemaks. See aga ei käi mehe olemusega kokku ja sellest ka see tusatsemine. Andke kahuripauk eesti keele õppimisele. Kui suhtlemistasandi kätte saab, siis tuleb ka enesekindlus, laieneb tutvusringkond ja võimalused paremat tööd leida.

Täpselt nii. Olen terve elu Eestis elanud, aga reisil olen tundnud küll, et kui külm, kõle, igav ja üksildane oleks elu võõrsil.
Seepärast ei saagi aru noorte naiste välismaaeluga praalimisest.

Noortel naistel võib elu välismaal põnev tunduda jah, kui liblikad kõhus, aga kui ei ole, võib väga tühi, kurb ja üksildane tunne olla.

Paar korda on tahetud abielluda, et Euroopasse hea elu peale saada ja ma kohe mõtlesin, et mida nad küll siin tegema hakkavad, nad ei sobi siia.
Täpselt nii, nagu mina ei sobi nende riiki.

mida kohanemisvõimelisem, seda intelligentsem inimene- paraku nii see on. harjumuspärasest geograafilisest punktist eemaldudes hakkab kurb, igav ja tühi ikka piiratud mõtlemisega äpudel.
vetsupaberi asemel oleksid võinud oma britil soovitada käega pühkida, vana hea kombe kohaselt:D
saada tüüp keelekursusele. seal õpib nii keeled kui keeleka kiiresti selgeks, kuna alati on taolistel kursustel suhtlemisaldis kiimaseid üksikuid tibisid.
ja poes võiksite ju koos käia, et suuremad ostud ära teha.
kui läksin Lõuna-Hispaaniasse elama, oskasin 2 sõna hispaania keelt, aga hakkama sain igal pool. kuigi kohalikud seal inglise keelt kohe üldse ei taha rääkida. asusin aktiivselt igapäevaseid vajalikke sõnu õppima ning kurb, igav ja tühi ei hakanud isegi aasta möödudes. fantastiliselt ilus ja põnev aeg oli.

Võõrsil elades tuleb tutvuda põhjalikult ajaloo, kultuuri, poliitikaga jne. Õppida nii intensiivselt kui võimalik keelt, et iseseisvalt asjad aetud saaks. Tühi ja külm, lausa vaenulik tunne tekib, kui ei viitsita ega taheta sellest maast midagi teada. Ise ehitad omale kilbi ümber, siis virised, et kõik on paha.

Oleneb väga palju vanusest. Kui oled ALLA 30, siis on lihtsam kohaneda.

Aga 30+, eriti 35+ ja 40+ on juba palju - palju raskem kohaneda. Esiteks 35+ inimestest ei ole välismaal mitte keegi huvitatud, üksinda omaette võid ajalugu uurida, aga tutvusi selles vanuses välismaal enam ei leia ja omaks sind ei võeta.

Üksinda võid jah intelligentne olla, maa ajalugu uurida jne. Ega siis see välismaal olles kõledusest ja üksindusest ei päästa.

Kui sa oled 20a pesumodell, on hoopis teine asi.

Kui aga oled juba 30+, eriti juba 35 on asi keerulisem, sind lihtsalt ei võeta omaks, sind ei ole kellelegi seal välismaal vaja.

Aga see ei takista sul uhkes üksinduses intelligentne olla ja maa ajalugu uurida.

ei olene absoluutselt vanusest. kohanemisvõimeline inimene ei muutu ju päevapealt vigisevaks äpuks kui 31 ette lööb. vastupidi, mida rohkem kogemusi ja elu jooksul lihvitud suhtlemisoskust, seda kergem kohaneda ja uusi tutvusi leida.
muidugi kui oled paks lambalokkidega vinguv mutt, on raskem läbi lüüa, aga hea tahtmise korral kõik võimalik.

miks sa arvad, et kõik pesumodellid on 2-kümbised? on ka 4-kümbiseid ja kindlasti vanemaidki;)
aga vaja on neid inimesi, kes oskavad end vajalikuks teha. kas professionaalselt või lihtsalt meeldiva suhtluse ja karismaatilise väljanägemise abil.

See 4-kümbine võib üritada välismaal tutvusi leida, aga teda ei võeta enam omaks.
Kedagi EI huvita seal suhtlus karismaatilise 4-kümbisega, kui sis viisakusest natuke räägitakse vastu ja see on ka kõik.

NOORUS RUULIB ja välismaal võõras riigis veel eriti.
Ei ole mitte mingit vahet, oled paks või kõhn, see ei tähenda küll mitte midagi.

Suhtes välismaalasega on alati nõrgem pool, kes hakkab ruttu keelt ja kombeid õppima ning teine on kunn ja valguskiir, kes andis talle hea võimaluse rahvuslikust rikkusest osa saada. Nõrgem pool võib ka mees olla, näiteks mõni soome naisega naituv kalevipoeg.