Ma ei taha enam noor olla, kuna olles juba üle keskea tunnen end paremini kui kunagi varem. Ma ei mõista neid, kes oma noorust ja värskust taga nutavad ja pidevalt ilukirurgide vahet jooksevad. Mulle meeldib olla sellisena nagu olen kui kellegile ei meeldi, ärgu siis vaadaku. Ma ei vaja seda, et mu keha ja nägu oleks 25 aastase oma, olen nagu olen. Meeste liigne tähelepanu on mind alati tüüdanud ja nüüd lõpuks olen sellest vabanenud, see on asendunud austuse ja respektiga. Vananeva naise elu on väga mõnus ja ilus, palju nauditavam min arust noore naise olemisest, mulle igatahes meeldib palju rohkem. On aega, raha ja enesekindlust teha seda, mis meeldib.

Eks see rohkem maitse asi ole. Nagu öeldakse, kellele ema, kellele tütar. Omad võlud on nii noorusel, keskeal kui vanadusel. Nagu ka omad nõrkused. Seega ei ole õiget ega vale arvamust, igaüks teeb ja mõtleb just nii nagu talle sobib. Kes tahab, naudib respekti, kes tahab, see pringi nahka.

Noorust võiks taga nutta vaid siis, kui saaks seda uuesti elada oma praeguse teadmistepagasiga. Kuna see aga pole võimalik, siis jääbki üle vaid nautida just tänast hetke. Vaadates tagasi, mis lollusi sai noorena tehtud, siis tagasi seda küll ei tahaks, seega olen ka mina selle poolt, et ei ole parimat aega elamiseks, kui just tänane päev. Elu on paigas, tunded on selged, tervis on (ptüi-ptüi-ptüi) korras ja seepärast jääb ka aega elu nautimiseks üle. Isegi nii palju jääb üle, et jõuab Delfis kommenteerimaski käia. :D

Naine=välimus
Mees=raha.

Naise välimus/väärtus lõppeb kusagil vanuses 30a. Kui meestel võimalust on, siis vahetavad nad kuni surma aastateni oma käesoleva naise alla 30a noore naise vastu. Kui võimalust/raha selleks pole, siis lepivad vanaga.

miks mulle tundub, et tegelikult sa seda kadunud noorust just taga kiunudki, muidu sa siin ei pasundaks.
See kellel on tegelikult ka kõik korras, ei lähe loosungitega vehkima.
Mina ei häbene tunnistada, et ma sooviks olla jälle noorem, ilusam ja tervem

Vaata, kulla Roobert, kui mehel on raha, siis ta valib alla 30a naise, kui ei ole, lepib van(em)aga? Aga igal juhul on tegemist naisega. Pealt 30 meest aga nagu ei paistagi enam kusagilt - kõigest rahakott? :)

Roobertile Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Vaata, kulla Roobert, kui mehel on raha, siis ta v
> alib alla 30a naise, kui ei ole, lepib van(em)aga?


Jah, nii on. Seejuures armumine kestab maksimaalselt 9 kuud, järgnevad 3a on respekt jms mugavustsoon, ja keskmine abielu kestus on ametlikult 5a kuid tegelikult vähem.


> Aga igal juhul on tegemist naisega. Pealt 30 mees
> t aga nagu ei paistagi enam kusagilt - kõigest rah
> akott? :)

mis mõttes? Meest paistab igas vanuses, erinevalt naisest. Kui mehel on 30a või 60a raha, siis selle eest vastava väärtusega naisi ka saab.

Ka mina ei nuta praegu veel midagi taga, aga vast siiski sellepärast et olen praeguseks küllalt heas ja siledas ja siredas olemises. Kes teab, mis on viie aasta pärast? Võibolla siis olen siin siruli maas, vehin käte ja jalgadega ning kaeblen, kuidas elu on sisuliselt otsas, sest vanadus on täiega kraesse karanud.
Selline äärmuslik vastandumine - noorusaega taga nutma -, on minu jaoks siiski veider. Tõsi on, et noorus on siiski imeliselt ilus aeg. Vaadates praegu neid, kes on mulle tütre(või poja) eest, siis ma tahaks kõiki neid emalikult kallistada. Ma tean, mida nad tunnevad. Ja tean ka seda, kui kiiresti asenduvad ühed väärtused teisega, kui kiiresti libiseb elu ja kui kiiresti sa hindad asjad lõpuks oma jaoks ümber. Aga nemad veel ei tea. Noorus on aeg, kus sa mõtled, et see kestab igavesti. On hoomamatu õnnetunne ja kõikepurustav tehatahtmine. On oma arvamus ja see on enamasti ka ainus õige arvamus. ; )
Vanaduse kõige õudsam asi võiks olla üksiolek. Hoolimata võimalikust toimetulekust või rahast, tervisest või maiteamillest veel, ei tahaks üksinda elada. Loodan oma lihtsameelsuses, et kui üldse, siis seda aega on väga vähe. Inimlaps võib ju midagi niisama soovida.

Ka mina ei nuta taga noorust, kui, siis vaid seda et lapsi ei saanud muretsetud. Panin rõhku õppimisele ja kui ülikool lõpetatud siis hakkas aeg veerema tööö, töö, töö. Kogu aeg arvasin, et veel jõuab aga ei jõudnud. rong on läinud nüüd igaveseks. Olen hästi säilinud, endaga rahul ja ei ela puuduses, võin kõike lubada endale. Ainus, millest puudust tunnen, et lapsi pole, peret pole. Aga ka üksi võib elada, iseasi, kas see elu on täisväärtuslik.

Mehed on erinevad. On täiesti olemas varakaid mehi, kellele meeldivad enda vanused naised, kuigi vahetamise koha pealt on enam-vähem õige. Need mehed vahetavad siis välja oma vanuseid naisi, et oleks kogu aeg uus ja värske.
Ja siis on veel olemas mehi, kellele meeldivad vanemad naised. Mitte küll elukaaslastena aga sellise kergema suhtena.
Nii et 50sel atraktiivsel naisel pole selle poole pealt veel midagi nutta.
Kuigi ma ootan ka aega, kui mehed ükskõiksust tekitaksid :)

Aga tehke küsitlus, et mitu % meestest vahetaks välja noorema vastu. Mis te arvate mis tulemuse saate? :)

Asi vist selles ongi asi, et mind ei huvita suvaliste meeste tähelepanu, mees või mehed üldisemalt pole minu jaoks olnud kunagi eesmärk omaette, pigem on nad olnud lõbustuseks. Seepärast ei nuta taga prinki nahka ja saledat pihta, minu jaoks on need väga kaduvad ja tühised väärtused. Kahju kohe nendest, kes mingitesse noorusaastatesse kinni jäävad ja ei suuda vananemise võlu nautida. Aga eks ta ole, kui seest oled tühi on ka üksi enesega olla kole. Minul pole omaette olemise vastu mitte kui midagi.

no nagu öeldi, siis naise väärtus on kõige kõrgem kuni 30a. See on parim aeg nagu ka juurvilja parim aeg on siis kui ta on küps. Naiivne on vanana madala väärtuse juures öelda, et noorus oli halvem kui praegune vanadus.
Psühholoogiliselt tasub ennast muidugi petta, roosad prillid näiteks on väga tervislikud. Kui hakkaksime igapäev reaalsuse peale mõtlema ratsionaalselt, ilma prillideta, siis oleks trauma ja stress. Näiteks reaalsus on see, et igapäev sünnib maailmas rohkelt koledusi ja ka see, et naise väärtus kaob peale 30 eluaastat.

Naise eneseväärtus ei sõltu tavaliselt meeste arvamusest, ikka enesetundest ja rahulolust eluga. Mehed pole seega mingid väärtuse määrajad ja mõjutajad kui nende arvamus pole esmatähtis. Valige naisi kuidas ise tahate, mind see ei puuduta, kuna see teie valik jätab mind üpris külmaks. Hoopis mehed ise satuvad kriisi kui need nende arust parimad palad neid enam ei taha. Naise vananemine on ikka palju ilusam ja rahulikum ja mõnusam, pole vaja end kogu aeg tõestada ja potentsiga ka probleeme pole ega tule.

Potentsiga tänapäeval probleeme pole kuna hormoonteraapia on tavaline nähtus, Viagraga eesotsas.

Naise väärtus sõltub ja on tema välimus. Kui on inetu, ja alates 30a ollakse inetud, siis pole väärtust ja varem või hiljem hangitakse võimaluse korral kõrgema väärtusega noor naine.

Jumala eest, hangi endale mida iganes tahad, minu heaolu sa sellega ei puudtuta, mehe hinnang minu välimusele ja vanusele ei määra minu jaoks mitte midagi. Sinu arvamus on tühi koht. Mingil hetkel oled aga sina alla 30-te naiste jaoks tühi koht, vat siis on sul kurb, kurb olla.

naene Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Jumala eest, hangi endale mida iganes tahad,

Mina ei puutu asjasse, rääkisin lahti kuidas elu käib.

> minu
> heaolu sa sellega ei puudtuta,

Sinu heaolu sõltub sinu väärtusest. Kui ikka oled inetu või vana, ja mehel natukenegi nutsu jätkub, siis vahetab su välja peagi.

> Mingil hetkel ole
> d aga sina alla 30-te naiste jaoks tühi koht, vat
> siis on sul kurb, kurb olla.

Mehe väärtus seisneb rahas ja kui seda pole, siis jah on tühi koht.

Sa vaene rumaluke robikene. Kas on raske aru saada, et meeste arvamus minust ei kõiguta mu heaolu ega väärtust? Arvaku, mida tahavad, mul on ilma nendeta mõnus, mind ei morjenda nende soov noore naise järgi, see on ebakindlate meeste probleem. Vananev naine, eriti kui tal on lapsed, lapselapsed ja tore kaaslane on täitsa immuunne igasugu suvaliste meeste arvamuste osas ja naudib oma elu iga päevaga aina rohkem ja rohkem.

naene Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Sa vaene rumaluke robikene. Kas on raske aru saada
> , et meeste arvamus minust ei kõiguta mu heaolu eg
> a väärtust?

Kuna sinu elukaaslane on mees, siis sinu väärtus ja heaolu sõltub tema arvamusest, kõigi meeste arvamusest. Sind vahetatakse lihtsalt välja varem või hiljem, kuna omad madalat väärtust. Varem või hiljem oled vana.

Kas see hirmuäratavalt külluslik teadmistepagas ajendab taolisi teemasid tegema ja kaasa mõtlema või?:-)

Täitsa Bond Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kas see hirmuäratavalt külluslik teadmistepagas aj
> endab taolisi teemasid tegema ja kaasa mõtlema või
> ?:-)

Ei tea, miks nii naiivseid teemasid tehakse.

See oli nüüd retooriline küsimus, sina ka ju siin loed ja kommentaarid.

Naise enesehinnag, mõtlen küpse naise enesehinnang ei sõltu ammu enam meestest, selles suhtes on vananeva naise elu ikka väga lihtne. Kui sellele lisaks ka ei sõltu su majanduslik heaolu mehest, oledki täiesti sõltumatu mehe arvamusest. Läheb ära, siis läheb, mis see minu elus muudab? Ma pole end sõltuvaks teinud oma kaaslasest, lihtsalt lõbu. Küpsel naisel on nii palju teisi toredaid valikuid, mille peale noor naine ei tulegi. Vana naine on väga tore olla, noortel muresid ja tõestamisvajadust palju rohkem.

On ikka häda mõnel pasundada, sind vahetatakse välja, vahetatakse välja.... väääväääväääää! Mehed nagu ei olekski igaüks erinev indiviid vaid kõik mingid programmeeritud robotid, kes teevad ainult selliseid otsuseid nagu Delfis ette kirjutatud. No mida lollust.
Mina olen 35 ja tahan küll noorem olla. Õigupoolest mitte ise noorem olla, vaid oma nooremat keha tahaks tagasi. U 10-15 a tagasi oli mul tervis hea ja seda ma taga nutangi. Kui oma varasema keha tagasi saaksin, oleksin targem ja ei kurnaks teda nii palju pabistamise, stressi ja muretsemisega. Ma polnud nooremana oma kehaga kunagi rahul, ikka arvasin, et olen liiga paks. Ma olen 173 pikk ja kaalusin 63 kilo, arvasin, et peaks ikka mitte rohkem kui 60 olema ja jätsin seepärast tihti ka mitmed riided ostmata, sest arvasin, et minu figuuriga selliseid kanda ei kõlba. Nüüd kaalun 73 kilo ja tean, et sel ajal oleks võinud igasugu asju kanda ja nautida seda, et hea välja näen. Kui tol ajal haigeks jäin, olin haige ära ja sain njäuhti terveks tagasi. Kui nüüd haigeks jään, siis ainult pabistan, et ometi hullemaks ei läheks. Nooremana polnud mul ärevust, masendust ega erilisi hirme, elasin oma elu ja ootasin põnevusega tulevikku. Nüüd on 10 a stressi selga korjatud, iga aasta kohta üks kilo tagumikule ja kõhule kogutud ja see ahvatlev põnev tunne, et midagi ägedat võiks juhtuda või et ma tahaks mingeid huvitavaid asju kogeda ja läbi elada on kadunud. Selle asemel on hirm uute asjade ees ja pidev mure enda ja lähedaste tervise pärast. Alatine hirm, et midagi halba võib juhtuda. Mul tervisehädad, mida ma varem ainult vanainimestega seostasin - seljavalud, refluks vist vms maohäda, mis põhjustab valusid rinnus, nahal jooned kohtades, kus enne ei olnud (nii need kortsud algavad) jne jne. Mäletan seda hetke, kui avastasin, et ma ei saa enam eriti pikalt põlvedel istuda (teate küll, nii nagu lapsed istuvad, tagumik kandadel) ja mõtlesin, et johhaidii, ma vist olen vana... Järsku muutusid aktuaalseks rinnavähi sõeluuring, pap-test ja arstid hakkasid küsima, et kas on ikka plaan lapsi ka juba saama hakata või?
Nii et teil siis veab, kui kohe üldse ikka noorust taga ei igatse. Mina küll võtaks oma praegused teadmised ja elukogemuse ja kobiks sellega 25-a kehasse tagasi. Kui see bioloogiliselt võimalik oleks, siis võiks minu arust vabalt u 25 a vananemispotsessi seisma panna ja oma ülejäänud elu elaksin ma ära terves ja tugevas kehas.

Kui tervis kehv on ka noorus jama. Ja vananedes hoopis suhtud paljudesse asjadesse suurema rahuga, kogemusi ju kuhjaga, kuidas asjadega hakkama saada. Eks igaüks vananeb vist erinevalt. Minul oli pigem nooruses rohkem sellist ärevustunnet, nüüd mõnus rahulolu. See huvitab küll kõige vähem, et nabapluusi enam selga ei pane, nii tühine mure.

Jah, mina mõistan seda rahu. Rob ei mõista (veel?), seepärast see mantra: 30 ja 30. Aga kõik on suhteline ja kõik on suhtumise küsimus. Konkreetselt mille või kelle jaoks see 30 parim on? Kellegi teise väärtushinnangute järgi või? Elame ju siiski iseenda jaoks. Ja õnneks ei ole mingit rumalat meest enda kõrvale valinud, kes ainult välisele keskenduks. Mehed teatavasti vananevad niisamuti, kui mõni seda veel märganud pole :)
Kui ennast mitte millestki heast ilma ei ole jätnud, aga siiski n-ö mõõdukust pidanud (alkoholi, suitsu jms-ga), siis ei olegi ju midagi kahetseda. Tervis on ka ikka väga paljuski iseenda kätes.
Elu läheb ju ikka edasi, mitte tagasi ja vooluga kaasa minna on tunduvalt mõistlikum ja rahuldustpakkuvam kui selle vastu võidelda või minevikku klammerduda. Kui päevapealt kortsu kukuks, see oleks ilmselt paras šokk igaühele, aga õnneks tuleb kõik kenasti vaikselt ja igati väljateenitult :)

Tohib ehk üks küsimus veel. Et kui meestest pole küpse naise elu enam sõltuv, siis miks neist niipalju juttu selles teemas?:-)

Robert tuli feministe paika panema, tragi laps. Kahju ainult, et nii rumal.

Paraku tänapäeva küps naine ei sõltu mehe rahakotist. Kui naine tahab, siis ta ''ostab'' endale kergete elukommetega poisikesi, selliseid odavaid on kõik kohad täis, Robisuguseid. Enamasti naine siiski ei taha odavat ebakvaliteetset kraami.

Parem üks korralik ehtne mees, kes terve eluraja vastu peab, mitte selline, kes vajab iga kümne aasta tagant oma isasuse tõestamiseks naise apdeitimist noorema ja kallima mudeli vastu kuni raha, tervis ja viimanegi väärikus läinud.

moosimadu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Parem üks korralik
> ehtne mees, kes terve eluraja vastu peab, mitte s
> elline, kes vajab iga kümne aasta tagant oma

Paraku sinu teooria läheb vastuollu reaalsusega ja statistikaga. Kas pole mitte nii, et kõik mis on statistikaga vastuolus, on roosa unistus?

Mulle meeldib mu sinu kolme inimese põhjal koostatud statistikaga vastuolev elu, Robs. Reaalsus on see, milles ma elan :)
Ela sina rahulikult oma roosas udus edasi.