Olen keskealine naine, mees samuti. Mees on mu ülemus tööl. Töötan selles firmas alles sellest aastast. Alguses olid meil suured lahkhelid kui alles õppisin seda tööd, kuid mida aeg edasi, seda vabamalt mees ennast tunneb. Jaa, ta on kõva naljamees ja minu viga on, et ma ei saa alati naljast aru. Seepärast küsingi teie arvamust. Suvel otsustas ülemus, et hakkab mu stilistiks. Soovitas tungivalt täielikult soengut muuta, seda ma tegin. Soovitas sügiseks uut riietumisstiili. Kinkis mulle lisaks firma kingitusele sünnipäevaks omalt poolt ehteid - hiljem üks naiskolleeg rääkis, kui kimbatuses mees oli esimest korda elus ehtepoodi külastades. Hiljuti läksin töölt otse arstile. Kui järgmine päev rääkisin, et seal küsiti, kas keegi lähedane saab mulle autoga järgi tulla, siis kaalusin ka ülemusele helistada. Tema naeris, et kas küsiti, et kas mul on autoga abikaasat. Ilmselt oleks ta tulnudki, kui oleksin palunud. Järjest imelikumaks asi läheb. Viimati ütles ta mulle, et ostaksin ühe põhimõtteliselt isikliku eseme, mille omamine tuleks kasuks ka tööl, kuid mis maksab mitusada eurot. Ütles, et ärgu ma kõige kallimat valigu, aga et toogu talle tsekk, ta maksab firma arvelt selle mulle kinni - sisuliselt nagu preemia või boonus, mida ei ole minu teada kellelegi teisele pakutud. Kuid mina mõtlen pidevalt, et miks ta ometi nii käitub, see tundub mulle nii imelik, neid näiteid on rohkem. Üks variant, et tal on minust kahju, ta on hea inimene ja kursis mu raske elulooga. Ma tean, et te pakute kõige loogilisemat varianti, et küllap ma meeldin talle. Kuid selle ma välistaksin. Lihtsalt põhjusel, sest minust kauem seal firmas töötanud kolleegid räägivad, et see mees elab koos hoopis ühe teise mehega. Mina küll aru ei saa, kuidas nad seda teavad. Olen neid koos näinud tööalaselt, mina küll mitte midagi isiklikku aru ei saa. Kuna puutume iga päev kokku, siis on selline teadmatus mulle painav. Otse küsida ka ei saa ometi.