Tere.

Tükk aega mõtlesin, et kuidas kirja üldse alustada. Siin oleks vist targem alustada lõpust ja puzle niimoodi kokku panna. Püüan algusest.

Abiellusime 7 aastat tagasi. Kõik oli nii meeletult ilus, ainult see rahavärk ei ole teab mis kena meie vahel. Pulmad toimusid ka väga säästureziimil, aga siis ma ei teinud sellest numbrit. Panin ärevuse arvele ja ega ma nõudnudki limusiini. Elasime üürikorterites ja ikka on vaja nipet-näpet osta, et võõras kodu omasemaks muuta. Siis nagu asi viltu vedama hakkaski.

Koos me midagi ei tee. Kõik ettepanekud nullitakse juba eos ära, kuna need võtavad raha. Ei tohi midagi võtta kontolt. Siis käis pauk ja võitsime päris ilusa summa, et saime hoobilt korteri osta ja raha jäi veel alles 10 000 eurot. Plaanisime hakata remonti tegema ja mees ütles: ma olen rahul, kui pärast remonti jääb meil alles nii 4-5 tuhat.

Looda Sa... Säästusid me ei puutu.

Remondiasju ostetakse nii, et joostakse terve linn läbi, et ikka seda kõige odavamat saada. Igasugused mõtted, mis peas keerlesid - need unusta ära, raha ju meil ei ole. Raha peab hoidma. Äkki läheb külmkapp katki, kus Sa siis võtad? On jah saada neid 6 ja 7-me tuhandesi vidinaid, aga ta teab, et mina ju selliseid ei osta. Seinaplaate vaadatakse ka kuskilt portaalist, olgu või katki, aga vähemalt odav. Võiks olla lausa teiste kasutatud. Sama asi on diivani/voodiga. Läbikustud, närakas, haisev - see on ju odav. Ostamegi selle. No kas tõesti oli kraanikauss nii lookas, et vaja oli kööki uut mööblit? Kusjuures oli kraanikauss toigastega üleval... Tema arust võiks elada nii, et istume siis ilusti keset parketti ja lürbime teed. Parkett on tema ostetud ja ma ei jõua ära kuulata seda hala stiilis: minu parkett. Vaata, et ühtegi kriimu MINU parketile ei tee. Väljas me ei käi. Alkoholi ei joo. Pidusid ei pea. Nohistab oma arvutis uudiseid lugeda ja kui juhtub nägema, et mina kuskil oki-dokis plaate/mööblit/asju vahin, siis teatab tähtsalt: "Mis Sul siin kodus puudu on? Ega Sa ei kavatse seda uhket ja kallit asja ära osta"? Oletame, et diivan maksab 70 euri, aga tema jaoks oleks see maailmalõpp. Päevast päeva saan mööda kodaraid. Lilli ta mulle ei too. Poes uurib tsut ne luubiga hindu, et ikka see kõige odavam saada. Armastust pole ta mulle, issand, ma ei mäletagi enam seda aega, millal ta armastust avaldas. Koos me midagi ei osta, sest siis on tal üks sõna: "Hiljem". Seda "hiljem" ei tule mitte kunagi. Toimetan ja tegutsen üks kordki elus oma korteri jaoks, kus oleks mõnus pesa, et ei pea üüri maksma, aga ka siin istu nagu tropp tühjas toas. Ma olen lihtsalt asjade hindu valetanud. Mul on tunne, et leian juba meelelahutuse sellest. Tihtipeale, kui vaja kuskil maksta ja juhtun küsima natuke, siis alati on rahakott kodus, mitte kunagi kaasas. Alati leiab ta vabandusi, miks mitte midagi soetada.


Mida rohkem tema hõõrub, seda isepäisem ma olen... Seda rohkem ma teen. Seda hullemaks asi läheb. Ma olen juba loobunud rääkimast oma mõtetest, missugune võiks olla vannituba. Seda niikuinii ei saa. Mina ju oskan välja valida kõige kallimad plaadid, või siis kolmnurkse kraanikausi või isegi torujupid. Ma olen sellest nii tüdinenud. Ei julge enam kojugi varsti tulla, kuna tean, et alati kui uksest sisse sajan ja olgu mul käes kas või kotitäis kruve, siis saan ikkagi mööda kuppu nii, et tolmab. See maksis nii palju, tema peab nüüd kaks tundi tööl käima, et see kruvikoti raha tagasi teenida. Tema? Me mõlemad käime tööl. Kui lähtuda ainult tema soovist ja oma mõtted maha matta, siis meil olekski ainult neli seina, aga äkki me siis olekski maru õnnelikud. Riided tuleb ka osta kaltsukast. Kui neid üldse osta tohib... Mädanegu selga ära. Ma pole kunagi nõudnud mingeid ehteid/kõrvarõngaid/parfüüme. Kosmeetikat ei kasuta. Käekotte ka ei osta. Praktiline inimene olen. Ma olen nõus vähesega, aga nelja seina vahel olla nii, et kõik vastu kajab, on ka nagu veits nõme... Või...?

Ääretult tõsine mees on ta eluaeg olnud, naeratust temalt ei tule. Ka ei suhtle ta teistega, kui vaid niipalju, kui tööl on vaja. Pingeid vist maandabki minu seljas sõites ja mind ruineerides. Vaine stress on tegelikult meeletu. Sendiveeretamine pakub talle rõõmu. Polnud meil varem raha, olime õnnelikud. Vähemalt mulle nii tundus. Mind ei tee raha õnnelikuks. Pidevalt küsin endalt, et kui konto oleks tühi, kas mees käituks ikka nii külmalt, julmalt ja ükskõikselt. Vihaga. Tunneteta. Ei oska vastata... Tunnen, et see kõik on tunded lämmatanud. Teatab ainult tähtsalt, et tema ei maksa sentigi ja kui minu osa peaks otsas olema, siis tema käest ärgu lootku ma midagi. Küll tema ellu ka tulevat kord naine, kes teda mõistab ja raha oskab hoida. :/ Paneb nagu kukalt kratsima. Ma ju teen MEIE kodu jaoks. Fakt on see, et kusist madratsit ma osta ei kavatse. Pahtlit osta ei tohi, maksab nii palju, ometi läheb seda ikka piisavalt. Tema ütleb nii: "Raha on ju nii lihtne letile laduda". Ma ei tea, mida sellest hunnikust seal kontol vahtida? Elu on nautimata. Hakkan ka siis sente veeretama ja igapäevaselt üle lugema. Äkki ongi marupõnev tegevus õhtuti...

Remont aga seisab... Seisab.... Seisab. Raha on vaja koguda. Olemasolevast ei piisa.
Kahjuks.

Maarika.

valisid, nägid juba alguses tema vigu, võtsid ikka. pole mõtet kurta. ela koos või mine lahku.

Kuidas saite koos raha võita? Kes ikkagi selle võitis?

Ära anna paar nädalat kätte ja vaata siis, et mis toimuma hakkab.

Kui lapsi pole, siis soovitan mitte saada ka selle mehega ja üritada juba hakata vaikselt minema mineku peale mõtlema, kui ei taha oma alles jäänud noorust (ei tea küll, vana oled) ära raista sellise mehe peale!!

Ei olnud ju kohe alguses. Need hakkasid ajaga tekkima ja mida päev edasi, seda hullemaks läheb. Päevad läbi ei kuulegi muud, kui "Minu" ja "minu". Minu auto, ina sõidan, mina panen bena. Minu parkett. Minu raha. Mitte üks kord meie.

n25 19. oktoober 2014, kl 21.01
Kui lapsi pole, siis soovitan mitte saada ka selle mehega ja üritada juba hakata vaikselt minema mineku peale mõtlema, kui ei taha oma alles jäänud noorust (ei tea küll, vana oled) ära raista sellise mehe peale!!

----

Lapsi ei ole, vast sellepärast panengi kogu rõhu meie elamise peale. Ma olen elus ühe korra juba mehe juurest läinud nii, et jätsin korteri ja kõik sinnapaika. Ei saa ju olla, et lähen jälle. Mitu korda siis elus seda teha tuleb? Üle 30-ne olen. Peale rahasaamist hakkaski see asi pihta. See pole kohe alguses niimoodi olnud ju... Vastasel juhul a ikka nii pime ei oleks olnud, et ikkagi ennast seon. Ma tean, et mitte midagi ei muutu enam. uutub, aga hullemaks. Pidin vastik rott olema, et elatun tema turjal. :(

ilmselt võitis tema siis selle rahasumma?

10 eurtsi ütleb, et see kiri siin läheb naistekas.delfi.ee leheküljele ülesse kui "lugeja kirjutab" vms.

Olime koos. Ega tema ju ei raatsi ka sellisele asjale raha kulutada. Konkreetselt võtsin mina pileti, aga tema kraapis. Koos, noh. Mina näen seda asja ikka nii. :)

Sa paned selle siis sinna üles või? Ma küll ei taha seda teha. Vastasel juhul oleks juba tehtud.

kle noorik sa peris kena inime tegelt juuu ;)
aaaga ega sellest sendiveeretajast änam õiget asja ei saa, see täis pljuhkam juba. saada kus kolmkümmend ja hakka elama.
raha pidi osad inimesed ogaraks ajama, suur raha aga puhta lolliks. seega valik on sinu--------

Ei, mina ei pane midagi ülesse. Lihtsalt praktika on näidanud, et pikad kirjad kus puistatakse muret, pannakse see moderaatori või delfi naisteka toimetaja poolt ülesse. Kas seda siis mõne tunni või mõne nädala möödudes, aga see pannakse kindlasti ülesse. Ja kas sina tahad seda või mitte, see neid ei huvita.

Kuhu ma lähen? Kuhu? Paljud inimesed elavadki koos, hambad ristis puhtalt sellepärast, et pole kuhugi minna. Kogu palga panen jälle üüri peale, praegu on ses mõttes kergem. Ma ei taha vastu vaielda, aga käin erinevad variandid peas läbi. Ma tõesti saaks aru, kui laaberdaks linna vahel, käiks meestes, ostaks asju kokku nii, et toas käi karkudega ringi, aga ma ei tee seda. Pole need kapid punnis kaltsudest, mitte midagi ripakil toolileenil ei ole. Äärmiselt puhas ja korras elamine. Rabelen ju meie pesa pärast. Ütles, et teeme väga korraliku remondi 5 aasta pärast. Lubage naerda. Kui seda praegu tehtud ei saa, kuidas see 5 aasta pärast võimalik on? Vastuseid ma ei saa. Kehitab ainult õlgu. Tekib küll juba tunne, et mul on kõigest poogen. Teen mis pähe tuleb ja las mees leierdab oma sendisaagimise kallal. Paks nahk kasvatada ja valmis. Ise õitseb küll puhtas kodus. Pole ka ööbel nii, et asju peab liigutama, kui kuhugi jõuda tahad. Nõuan ju ainult kodu, aga seda ka tavalist. Korralikku. Puhast.

te olete ju abielus? mis üürikast sa räägid? ühisvara on teil ju.

Abielus jah. Mul ei ole sellest ühisvarast mingit tolku. Istun siin toas edasi ja kuulen seda vingumist. Mis see lahutus mulle annab? Vabaduse? Kodu mul ikka ei ole...

pool korterirahast ja pool mehe kontol olevast summast. ühisvara puhul läheb kõik pooleks ju.

tundub väljamõeldis, vahepeal paned puusse.

aga kui tõsi on, siis sellistel puhkudel ma alati mõtlen, et kui inetu ja rumal see naine peab olema, et ta elab koos kirjeldatud mehega, kes teda rotiks nimetab. minu jaoks müstika! pealegi koos võitsite, aga kelle nimel siis korter? mehe? no siis ma naeran kõveras, no vot nii loll ei saa olla lihtsalt. siis ela tõesti edasi selle idioodiga.

p.s. mis sõna on kruve? KRUVE? koolis? ei käinud?

siin kuulevad kõik ainult sinu lolli vingumist. ega meie ei saa sulle mõistust kopsikugaga juurde tõsta. istu siis aga edasi ja vingu, va libalehm.

Mõlemad oleme omanikud. Ühisomand.

Sul ongi valida, kas jätkata nii ja jäädagi õnnetuks või üritada uuesti oma uue elu alustamisega 3.korda, nagu ma aru sain. Ja tõhjade kätega sa ju jääda ei saa, kui pool varast lahutuse korral sulle jääb?
Olin ise 2 aastat koos mehega, kes teenis minust enam kui poole vähem palka ja mu elu ka seisis paigal, sest kuskile minna ei saanud, kuna temal polnud raha. Algul ma muidugi suurest armutuhinast tegin talle palju väljagi, ostsin riideid jne (eriti tore elu ikka mõnel mehel, kui pea 10a noorem naine ülal peab!), aga mingi hetk viskas lõplikult üle, sest näha oli, et nii vana inimene ei muutugi. Erimeelsused majanduslikul tasapinnal head ei tõota pikemas perspektiivis niikuinii.
Oled veel üle 30-ne, seega üldse mitte vana ja lapsi ka pole, nii et elu veel vabalt ees, võib öelda!
Ja see, et mees juba ütles sulle, et sa oled rott tema kukil?? Ei tõota head ju!

Palju tahad,vähe saad.Vähe tahad,üldse ei saa.Kõigile teada käibefraas.On aeg ikka selg sirgu lüüa .Viimane aeg.Nii,et elu oleks elamist väärt,mis iganes vahenditega.

No aga mis su probleem on, Maarika? Et kuidas meest muuta v? :)

100% kindel, et see lugu homme Naisteka pealehel. :D :D Liba värk.

pole kuskile minna? Lahuta, enne kui päris sassis veel pole ja jagage ühisvara pooleks. Korter müüki - raha pooleks, panagas olev raha ka pooleks ja adjöö.
Tööl sa ju ikka käid, kui on head palgad, saad omale ise üksinda korteri osta. Pangad annavad laenu, ise maksad 20% korteri hinnast sisse ja ülejäänud panga laenuga. Ära vingu, ära haletse ennast, hakka elama enne kui hilja.

Ma arvan, et just halise edasi, sest algul oli kõik ju nii "meeletult ilus" :)

Uskumatu kui see tõsi on :(((

et selle 10-ne tonni pärast, mis tüübi kontol nagu peaks olema, eladki koos mingi jopskiga? ühtki teist väärtust sa mehe puhul ju ära ei maininud. kui see liba pole, siis päris hale küll.

vöitsite?

uskumatult igav mees tundub-ju siis ikka midagi ühist teil oli et lausa abiellusite.

Kas sa sellest oma mehega oled rääkinud? Mõnikord inimesed ei saa ise aru, mis nendega toimub ja kuidas see nende lähedasi mõjutab. Kui rääkida ei saa, siis kirjuta kiri. Aga mitte süüdistav, etteheitev vaid katsu olla nii objektiivne ja neutraalne kui vähegi suudad.