Lamp teema. Kui õnnelikud siinsed naised oleksid kui nende mees oma "sõbrannaga" kusagil privaatselt aega veedaks? Loomulikult tekitab selline käitumine kahtlusi!!! Minu arust on ikkagi naistel omad teemad mida omakeskis arutada ja meestel samamoodi. See meeste ja naistevaheline sõprus on ikkagi väga kahtlane asi. Ma saan aru kui see sõber on gei või mingi metroseksuaal aga mida on ühel normaalsel Eesti mehel ühe naisega privaatselt niiväga koos teha või arutada? Minu mõistus ei võta.

Pmst inimesed jagunevadki laias laastus kaheks. Ühed on kõvad suhtlejad, läbijad, läheduse otsijad ja vajajad, neil peab olema sõpru, seltskonda ja tuttavaid, kuulajaid ja toetajaid ja teised, kellele pole kogu see pööbel eriti vajalik. Mingit suhet luua on nende esimestega väga lihtne (ja lõpetada ka muidugi, irw) ja teistega suht võimatu.

alu paistab tark poiss olema. vaat kui ongi koos see esimene ja teine sinu toodud näide, et mis siis nagu teha? üks tahab suhelda, teine tirib nööbist ja joriseb "ära peta, ära peta". lahutada?

Kumb siis kumb on?

kohe saabumas 1000 omandihimulist instinkti, jätkub alu atgumikkugi. kui tänaval teda erastama hakatakse.

Mida karta tuleks? Pagulasi või eestlast, kes naabritki ei salli? Pööbel..

Üks-ühele suhtlemine - lähed mehest sõbraga kohvikusse, restosse, kinno, kellegi poole koju, reisile...

Minu meelest see normaalne, et näiteks abielus olles sellised suhted peatatakse vastassoost esindajatega. Vabasuhtes olles siis nii, nagu pooled kokku lepivad, aga asi peab mõlemapoolne olema.

Aga näiteks teiste paaridega kokkusaamine, sõprade ringis olek, kus on ka meessoost sõbrad, töökaaslasega ametikohtumine peaks igal juhul olema "lubatud"

no kuna alul sõpru pole, lohistatakse temasugune vana tohlakas ju paljalt lõbupärast kuskile meestele ära pruukimiseks. ikka juhtub ju.

no minu arust ikka väga palju oleneb olukorrast. siin ju variant, et ok, alguses öeldakse jah, et teiste meestega ei või minna, hiljem hakkab häda kui sõbrannadega lähed, kuna siis ju võivad miskid mehed ligi tulla. et lausa selline jutt enne suhte õiget algust ON veider.

näiteks minu mees ei keela meestega suhelda, aga ma ise oleks küll nõus koheselt suhtluse lõpetama, kui mees ütleks, et tal siiski halb tunne, et käin teiste meestega kuskil. ma kõige parema meelega käin ainult ja ainult oma mehega. aga kui mees ikka on väga palju ära, siis minu meelest kodus küll kükitama ei pea seetõttu. mul on meestega lihtsam käia kui naistega, sest naised minu vanuses on pereeluga hõivatud - petnud ma pole.

Mul oli selline nõudlik naisuke, kes nõudis palju vabadust. Tore oli, täiesti armas neiu muidu - siiani saame hästi läbi. Eriti lahe oli see, kui mina kodust ära ja autot hoovis polnud, siis käisid tihti naabrimehed külas, kui auto hoovis, siis ei tulnud keegi. Mis see siis oli? Kas mina polnud mees? Oma territooriumi hoidsin puhta, kui mind ei olnud nägid liigikaaslased kohe võimalust ligi hüpata ja kaaslane ei teinud mingeid katseid territooriumi puhta hoida - isegi kui jutt oli kreissae mootorist:) Väljas käis tihti üksi, seejuures selgitas alati detailselt kus oli, kellega oli, kus magas jne. Ega mind väga ei huvitanudki, aga muudkui seletas. Ilma küsimatagi. Kõik normaalne, tänapäeval nii ehk ongi - aga kurat milleks koos elada, sellest ma aru ei saa. Kõik oleneb signaalidest mida saadame. Suhtes on võrdsuseprintsiip - mul lihtsalt ei olnud vajadust kellegi teise järele, mul oli alati muud teha ja enda sees olevatele küsimustele leidsin ise vastused. Kui on tõepoolest vajadus erinevate "sõprade" ja tähelepanu järele ja seda tähelepanu on kindlasti vaja väljastpoolt iseennast ja oma peret, siis on see nii ja sellised inimesed ei sobi kooseluks. Tähelepanu on võimalik hankida ka teistsugust. Teed midagi, saavutad midagi, valmistad midagi, aga kui aga kiimakottide erinevad ihuliikmed on vajadus, milleta elada ei saa, siis võib selline inimene paarisuhte üldse oma tulevikukavast maha kriipsutada. Sellel ei ole mõtet. Üks teine tuttav naisuke väitis kindlalt, et Temale meeldib flirtida - ka suhtes olles. Küsimus on see, mis flirt iseenesest on? Milleks ee vajalik on? Milleks on mul vaja tähelepanu, mis iseenesest niigi juba nõrkadel alustel püsivat suhet veelgi nõrgestada võib? Milleks õõnestada midagi, mis niigi on õõnes? Ilmselt otsitakse lihtsalt väljapääsu sellest, mis alateadlikult ei tundu endale õige asi olevat. Tean paljusid mehi ja naisi, kes on oma suhtes tõesti õnnlikud, nad ei otsi tähelepanu, neil ei ole vajadust flirdi, kiimlemise, sõprade, sõbrannade jne. järele. On erinevaid inimesi? Ilmselt on! Paarisuhe on vastutus, austus, usaldus, armastus, soov jagada ja pühenduda, tõmmata kott pähe oma ihadele ja leppida sellega, kus sa oled. Kui inimene leiab, et talle on vaja tegelikult palju inimesi enda ümber, kellest igaühega mõnda saladust jagada, siis ei ole väga mõtet paarisuhtes olla, eriti, kui paariline samaväärset vajadust ei tunne. Pidev möönduste tegemine ei vii kuskile. Ühe asi on möönduste tegemine, teise asi on need mööndused välja pressida, kavaldada, nõuda. Ei usu nüüd, et üks on haigem kui teine, üks nõuab tähelepanu ühelt inimeselt, kelle ta on paljude teiste seast välja valinud, sellelt, keda armastab, teine nõuab et seda tähelepanu oleks vähem ja ta saab või vajab seda ka mujalt.

On vahe paarisuhtel ja sõprusel. Tean, et armastan oma sõpru ja mul ei ole neile tingimusi, kellega aega veeta, kes kui palju kellega magab, kas magab kaisus või mitte - kui mulle ka aega jagub. Mõne puhul pole seegi oluline. See on sõprus, sama sisuliselt mis armastus, aga ilma armukadeduseta. Armastuse eeldus on armukadedus, kui seda pole, või see tuleb maha suruda, on see sama, mis armastuse puudumine või selle maha surumine.

Omanditundest rääkides - kui meil seda poleks, siis elaksime kõik freelove kommuunides, ühikates, praeksime terve elu koos kartuleid, küsiksime teineteiselt soola ja laenu. Kooselu ja armastatu välja valimine ongi omanditundest tingitud valik, kellega me tahame koos olla, kellega rohkem jagada ja kellele pühenduda. Kui on soov, et sinu ümber oleks 10 inimest kellega samu asju teha, mida oma armastatuga, siis puudub vajadus ka koos elamiseks - sisimas sa tead, et see, kus sa oled pole päriselt sinu oma ja sa ei taha seda ja paljudega ennast jagades tegeled sa alati plaaniga B - siis kui midagi juhtub on back-up olemas. See on ebakindlus - mul peab olema alternatiiv, kui see praegune tuksi läheb. Ma ei ole endas kindel. Kõik algab endast. Kui ma olen kindel endas, et see inimene, kellega ma tahan olla tahab ka ainult minuga olla, siis ei ole armukadeduseks ja möönduste tegemiseks mingit vajadust - need küsimused lihtsalt ei kerki üles.

See omanditunde argument on nende inimeste argument, kes elavad õnnetus suhtes või seisneb nende õnn selles, et saavad olla need, kes nad enda arust päriselt on. Nende hedonistlik mina on nii oluline ja see nõuab tohutult vabadust ja nad ei ole võimelised(hirm, usladamatus) iseendast loobuma, mis on armastuse alus. See on omanditunne ja nende jaoks, kes on endast võimelised loobuma, ei ela kiima ja kõvastuvate ihuliimete ajel - on see täiesti loomulik. Nimetagem seda siis armukadeduseks või armastuse puudumiseks - vahet pole. Iseenda kahtlused nuheldakse omanditunde arvele - ma pean saama elada mitut elu, sest see üks on liiga igav ja vähe pakkuv. Kui su kaaslane on sinu jaoks igav või hõivatud, siis ei ole mingit vajadust ju koos elada - ühisosa on ju nii vähe. Tõesti, armastada saab ka seda pakutavat vabadust - aga milleks siis üldse koos olla. Ei pea koos olema, kui tegelikult tahad vaba olla, vaba olemisega peaks ju iga üks ise hakkama saama, milleks peaks keegi seda veel eraldi pakkuma, eriti kui on tehtud kokkulepe, et ollakse koos. Vale kokkulepe, vale inimesega.

Ilusasti kirjutasid.

sõpradeta Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> no kuna alul sõpru pole, lohistatakse temasugune v
> ana tohlakas ju paljalt lõbupärast kuskile meestel
> e ära pruukimiseks. ikka juhtub ju.

nii käidki järel ja nutad taga, ei saa üle?

Enrico, asjalik arutelu.

Oli kunagi naine, kes otsis ja leidis sõbra internetist. No las suhtleb kui soovib, kuid see suhtlus võttis ära meie koos tegemise aja ehk siis eelistas ta sõpra nii mulle, kui kodustele toimetamistele. Läks nii nagu pidi minema, naine lahkus ja kahjuks elab ta nüüd üksinda. Minul on aga uus naine, kelle sõbraks ja elukaaslaseks olen siiski mina

ma ei näe Enrico jutus erilist asjalikkust. enda tegemiste õigustamine ja teiste tegemiste halvustamine pigem. eriti hakkas silma lause "Armastuse eeldus on armukadedus jne", peale seda katkestasin lugemise. mees ei tea miks ja mida räägib...

"Kui su kaaslane on sinu jaoks igav või hõivatud, siis ei ole mingit vajadust ju koos elada - ühisosa on ju nii vähe. Tõesti, armastada saab ka seda pakutavat vabadust - aga milleks siis üldse koos olla. Ei pea koos olema, kui tegelikult tahad vaba olla, vaba olemisega peaks ju iga üks ise hakkama saama, milleks peaks keegi seda veel eraldi pakkuma, eriti kui on tehtud kokkulepe, et ollakse koos. Vale kokkulepe, vale inimesega"

Siin on olemas üks tegur-vaba olemise õigustuseks või kinnituseks on vaja olla tahetud. Kui pole neid, kes sooviks omanditundest vabadust hõivata või piirata, võib väga kergelt murduda see vabaks olemise vajadus:-)
Tegelikult paljud ei tea, mida nad üldse tahavad. On erinevaid meeleolusid kõige võimaliku kohta, poolt ja vastu kaalutlusi ja siis kõigutakse enda valikute parima valiku lummuses. Sooviks elada nagu virtuaalselt, kus ka kõik korraga võib olla kättesaadav, käesirutuse ulatuses.

Veel üks mõte-kui paarisuhteks ihaldusväärsel kodanikul on olemas ülitäiuslik, regulaarselt täiendamisel olev, endast kõike jagav FB konto, siis on see esimene märk sellest, et selle inimesega mingile kestvale püsisuhtele loota pole mõtet.

öökuu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ma ei näe Enrico jutus erilist asjalikkust. enda t
> egemiste õigustamine ja teiste tegemiste halvustam
> ine pigem. eriti hakkas silma lause "Armastuse eel
> dus on armukadedus jne", peale seda katkestasin lu
> gemise. mees ei tea miks ja mida räägib...

Eitamine on selle nimi - ära lase teistsuguseid mõtteid endale pähe, katkesta lugemine, vihasta delfi foorumi debiilikute peale, jookse tuntud ja turvalisse... Kellegi ei saa olla õigus minu elu kritiseerida - kanaema "sündroom", mis igal juhul toob kaasa enesekaitse ja süüdistused teisitimõtlejate aadressil. Kõige parem oleks, kui saaks põletada - tuleriidal. Igaks juhuks - äkki kirjutab veel :) Ei kirjuta rohkem - ütlesin oma mõtte välja. See on nagu valimisreklaam - loe, mõtle, kaalu, või viska kohe prügikasti...kokkuvõtteks vahet polegi, elu läheb ikka omasoodu edasi ja see, mida kirjutasin on lihtsalt see, mida ma ehk mõnele inimesele kirjutada ei saa enam kunagi - ei sobinud lihtsalt inimesed. Ilmselt oleks pidanud saatmata kirjade rubriiki kirjutama :)

Ehk tõesti ei tea mida ja miks räägin - aga ma tean, et ma saan teada. Oluline on protsess, avastamine ja areng - armastus ja kooselu on ka protsess, avastamine ja areng. Eraldi avastavad inimesed võivad sama hästi eraldi elada.

Kivinenud arusaamad asjadest on peavoolumeedias nii kenasti esindatud, et ise ei pea midagi mõtlema - selline vastus(öökuu) oli täiesti oodatav. Kaks eelnevat olid isegi üllatavamad.

Selles olen ma öökuuga ühel meelel, et armastuse eelduseks ei ole armukadedus. Pigem isegi vastupidi - armukadedus on märk armastuse surmast. Koos võiks ikka elada muudel, kui ainult majanduslikel põhjustel.
FB-s ja mujal netis (ka siin foorumis) elamine aga ei ole suhtele kuidagi kasuks. Inimestel peaks ikka eelkõige koos olema huvitav ja hea olla, mitte et peaks põgenema kuskile netiavarustesse või sõprade-sõbrannade kaissu.

võiksin su kirjapandut pikemaltki kommenteerida, aga ei näe sel mõtet. ma ei ole mõni maailmamuutja. küllap saad tõesti ise mingil ajal teada mis ja milleks. üht tahan küll nüüd ja kohe sulle öelda - et armastus on just vabadus (mitte armukadedus vms). inimesed "ei sobi kokku" eelkõige seetõttu, et nad ei ole valmis ise vabad olema ja ka teisele vabadust jätma

On siin mõeldud mingit vabal tahtel koos vegeteermist või mingit imelist vabaduse usku, mis inimesi lihtsalt koos hoiab või kokku viib?

no need defika meesiludused, kaupo- tom, alu ja gõust on ju nii ilusateks osutunud nii päraku kui kere kui südame poolest, et pole nagu keegi neid tahtnud..
isegi mehed mitte, vähemalt mitte korrapäraselt. naistest nagu ei räägigi.

lihtsalt pole niisuguseid naisi,mehi, kes vanades, 60-ndates meestes lisaväärtust näeks.

kirjutad ehk pikemalt enda lisaväärtusest ja tahetavusest?

kuidas see enda lisaväärtusest rääkimine nagu muudaks vanu 60-seid püstikusejaid apetiitsemaks nii meestele kui naistele?
et mis seos nagu on avasataud eelmise popkorni poolt?

Aga mis sul sellest on?

sul oli nagu mure, et vanad tohlakad 60-sed püstikusehjad kuidagi apetiitsemaks muuta.

hädas olijat peab ju ikka aitama, nagu eeslane eestlast, on ju? popkorn?

miks nad sind eelmiseks popkorniks kutsuvad, naine48?

...armastuse eelduseks ei ole armukadedus, armastuse paratamatus on armukadedus ja soov piirata vabadust. Kooselu iseenesest kehtestab juba reeglid, ilma nendeta kooselu ei ole. Armastada saab ka ilma koos olemata. Sisuliselt on see sama, et vanemad piiravad oma laste liikumisi, tegevusi, kujundavad hoiakuid jne. ning üritavad neid selles suunas liikuma panna, mida nad paremaks peavad. Et järeltulijal paremini läheks. Ehk, vabaduseinstinkt ja omandiinstinkt on mõlemad olemas - üks ei saa olla teisest parem. Ühel on vaja rohkem vabadust, teisel rohkem seotust - mõlemad võivad olla kindlad oma vajadustes, samuti võivad mõlemad ka eksida. Point on selles, et mõlemad on instinktiivsed. Ei ole seda, et üks on parem kui teine. Kes tahab vaba olla, saab seda olla, olenemata sellest, kas ollakse armukadedad või seda ei olda. Olen seda üha ja sama naisega kogenud, olin nii armukade(esimene faas), kui võimaldasin vabadust ja lõpetasin armukadetsemise(teine faas) - tulemus oli ikka sama. Leiti teisi. Otsiti edasi, olenemata olevikusituatsioonist - järeldus, vahet pole, kas olla armukade või mitte. Kes edasi otsib, see otsib ja küllap ei tajuta ikkagi sisemiselt, et ollakse seal, kus tahetakse olla. Sisemine ebakindlus ja hirm teha konkreetseid ja põhjapanevaid panuseid konkreetsele inimesele. Usaldamatus. Argus. Plaan B vajalikkus. Kindlam on teha 10 panust 10'le numbrile ja võita vähem, kui teha 1 panus ühele numbrile ja võita rohkem. Küsimus on just täpselt selles, kui veendunud sa sisemiselt oled, et just see, kelle sa oled välja valinud on just see on, kellega sa tahad edasi minna, selle ühe ja ainsaga. Sama on isegi sõpradega - kas teha panus 10'le, kellega kõigiga ajad sama juttu või teha panus ühele - sellele kõige paremale, kellele räägid oluliselt rohkem ja sisuliselt kõigest. Olla piisavalt julge, et selle sõbra poolne reetmine võib osutuda väga karmiks katsumuseks. Olla valmis raskusteks ja usaldada või olla argpüks ja mitte usaldada.

Ilmselt on armukadeduselgi nagu armastusel mitu erinevat tahku või siis põhjust ja sellele ei saa läheneda seda ühtviisi defineerides.

For ex. On eeldus, et, kui kellelegi ei meeldi, et kellegi kaaslane kuskil öösiti ringi kondab omaette, siis tähendab see kahtlusi, et see isik tegeleb ilmselt vastassugupoolega. See on armukadetseja võimalik negatiivne tõlgendus situatsioonile. Olemas on ka positiivne - soov, et armastatu ei kondaks ringi kuskil üksi näitab ka hoolimist ja muret. Kui ära keelata üks, tuleb ära keelata ka teine. Nii variant, et juhtub midagi head, kui variant, et juhtub midagi halba on mõlemad tõenäolised. Situatsioon, kellegi armastatu üksinda kuskil olles saab heade kogemuste osaks on sama, kui, et satub halbade kogemuste osaks. On võimalus, et on lihtsalt heas seltskonnas, toredate inimestega, veedab aega, on ka tõenäosus, et satub halba seltskonda, pahatahtlike inimeste sekka, kes võivad konkreetselt halba soovida. Samas situatsioonis võib olla domineeriv kadedus või võib domineerida ka mure. Üks on kadeduse väljendus, teine on armastuse väljendus ja nad võivad eksisteerida samaaegselt, üks on negatiivne ilming mitte usaldava isiku poolt, teine on positiivne ilming konkreetset isikut ehk usaldava, kuid tundmatute(või tuntud kahtlaste) isikute või situatsioonide mitte usaldamise suhtes. Leian, et võõraste ja kahtlaste isikute hoolde oma armastatu mitte usaldamine ei ole mitte kadedus vaid hoolimine. Mehe jaoks on see tunne, kus ei saa oma kaaslast potentsiaalsete ohtude eest kaitsta. Kui sa ei soovi enam kaitsta, siis võib see näidata nii seda, et Sa usaldad oma kaaslast, et ta saab ise hakkama, kui ka seda, et sul on ükskõik. Naised vist ei saa aru sellest, et samamoodi nagu näevad nemad oma lapsi, näevad mehed tihtipeale neid(õrnad ja kaitset vajavad armsad tegelased). Samas situatsioonis võib eksisteerida nii kadedus, kui hoolimine ja mina ei ole kahjuks nii kõva mees, et suudaksin neid kahte tunnet üksteisest eraldiseisvalt käsitleda. Seega, jään seisukohale, et armastus ja armukadedus ei saa eksisteerida ilma teineteiseta ja armukadeduse definitsioon võib endas kanda nii kadedust, kui hoolimist - ilmselt mõlemat ja kui vabaduseinstinkt domineerib koos olemise "instinkti" üle, siis pole mõtet koos olla enam. Olen seal olnud ja olen oma praeguse vabadusega rahul, kuigi olin oma vabadusega rahul ka suhtes olles - mõned lihtsalt laiendavad oma vabadused teistes suundades, avardavad maailma ehk seespidiselt, kui välispidiselt.

inimesel võib erinevaid tundeid olla, need on tema omad ning tekivad talle teatud põhjustel, mis samuti tuleneb temast enesest. õigemini sellest, kuidas ta millessegi suhtub. niisiis on mõningane armukadedus ehk normaalne tunnegi kuni sa teist poolt sellega ahistama ei asu. aga et armastuse paratamatus on armukadedus ja soov piirata vabadust, sellega ma nõus ei ole. vastupidi - kui soovid kogeda tõelist armastust, siis tuleb sul vabaneda ahistavatest tunnetest ning püüelda piiramatu sisemise vabaduse poole

...tundub teoreetiline. Kas ka reaalselt kogetav, kahtlen veel, aga eks näis siis tulevikus.