Nii hea on elada rahus ja harmoonias kui pole segamas suuri tundeid kellegi vastu. Olen oma elus kogenud nii armastuse perioode ja kurbuse hetki aga just praegu, 50 ndates on elu ikka kõige mõnusam. Armastuse kuumus ei tee elu paremaks, vaid vastupidi, muudab meid ebastabiilseks ja ebaadekvaatseks. Nii hea, et see kõik möödas ja saab elu igat nüanssi segamatult nautida. Armumine on kurbuse eelmäng, armastus magusa vale piinakamber.

naine sinus on surnud. aga see pidigi asjade loomulik käik olema. väidetavalt peale 40-ndat hakkab inimene iseendasse pöörduma.

Igatahes on tore, et see liighingeline jama möödas on, ihulised rõõmud ja naudingud pole kuhugi kadunud.

Minu meelest on suured tunded need, mis üleüldse midagi kannavad. Uus elugi ei saaks tekkida. Väheke mingit maitset peaks ju eluring pakkuma. Aga samas, ekse ole jälle ka väga individuaalne. Kellele mida ja kuipalju sobib, mida ta siit maailmast on võimeline enda jaoks välja nokkima.
Küsitav on mu jaoks aga hoopis see, et mis armastus on selline, mis muudab ebastabiilseks ja lausa ebaadekvaatseks? Minu kogemus on vastupidine. Ilma tunneteta oleks elu nagu mage mannapuder.

Tervitagem täna Armastust ja...olgem ise armastuse väärilised.

Pmst ütles ingrid peamise juba ära...
Armastus teise inimese vastu peaks olema samasugune nagu armastus iseenda suhtes. Ma armastan ja austan iseennast ja see ei muuda mind küll ei ebastabiilseks ega ebaadekvaatseks. Samamoodi nagu armastus teise inimese vastu ei sega elu nüansse nautimast.
Kahtlustan, et teemaalgataja pole oma armastustes tegelt armumise faasist kunagi kaugemale jõudnudki. Armumine on küll selline segane periood, teeb haavatavaks ja sunnib enda mõnedele pisut tumedamatele külgedele otsa vaatama ja enesega tuleb pisut tööd teha. Mis on ju ka hea, sest muidu elaks nagu seisvas tiigivees:)

Mina armuks küll heameelega...see aeg on nii tore ja ülemeelik, kogu aeg on suunurgad ülespoole ja mingeid tumedaid külgi sel ajal küll ei ilmne.

Ju siis minule ei sobi suured tunded, eelistan mõnus-mõistlikku elu. Kui kedagi sügavalt armastada, tahad ikka temaga ju kogu aeg koos olla ja igatsed lakkamatult, mõtted on tema juures. Lihtsalt elu võttes ilma tunneneta pole sellist tungivat vajadust kaaslase järgi, saad süveneda teistesse mõtetesse ja nautida väga paljut muud, peale armsama kallistuse. Selline mõnus ükskõiksus sobib mulle väga hästi.

Armastus ilma usalduse ja mõistmiseta võib väsitav ja valus olla küll. Üldiselt peaks ju olema nii, et mõistmine tuleb ajaga armumise järel, aga alati ei pruugi see nii olla. Ja see teeb katki ka olemasoleva usalduse.
Nii võiks ehk mõelda, et inimesed, kes on kogenud enda arenemist läbi armastuse, oskavad armastust hinnata. Kõigil pole olnud seda juhust.

Sisuliste asjade tegemine ja elu elamine arendab ja õpetab meid, kirglik armastus võib olla sellel teel suur takistaja ja sihimuutja, mitte arendaja. Areneda saab vaba inimene, kirglik armastus vangistab mitte ei vabasta. Pooldan mõnusaid ja sooje suhteid suurte tunnete asemel.

Ju sa kolmejalgne naene polegi suuri tundeid väärt. Õpi kirjutamine selgeks!

Ehk võiks öelda nii, et kirglik armastus viskab inimese välja tema mugavustsoonist. Sellega oleksin nõus.

Õige armastus ongi mõnus-mõistlik, mitte hullutavalt kirglik. Mulle on näiteks vaja palju omaette aega, isenokitsemist ja omas mõtetes uitamist, ometi ei takista see mind armastamast ja koos kallimaga koos aega veetmast. Vbl on mul lihtsalt vedanud ja olen leidnud kaaslase, kes on selles osas minuga sarnane. Me veedame päris palju aega ka koos omaette olles ja see on mõnus:)

Kahjuks naistel võib esineda hormonaalseid muutusi, mil mehe olemine tema elus pole oluline aga kas on vaja sellest isiklikust hormonaalsest probleemist avalikku teemat teha, kahtlen väga. Mina olen nüüd juba 60 a ( näen välja palju noorem)ja ma ilma meheta kohe ei saa, kui abielud läbi ja kooselu kah ei läinud, siis isegi üksi elades ei saa kurta, et mehetu oleksin, mulle mehed meeldivad ja ikka peab naisel mees olema, suhe on tähtis, see hoiab ilusa, noore ja vitaalse ning tervis ka korras. Parim ravim naisele on hea, seksikas mees.

ei ole üks halvem kui teine,
noorena on kirglikud tunded ja ka meeletused vägagi omal kohal.
Aga peale tormilisi kahe-kolmekümnendaid,
muutub nauditavamaks mõnus romantika
Seega ei ole õiged-valed, on eelistused

Suured tunded ja igapäevane vajadus mehe järele ei käi alati koos. Suured tunded ei tähenda, et oleks üldse tingimata vaja intiimsuhet mõne mehega. Samas paljude jaoks, kellele on pidevalt elus meest vaja, ei ole jälle (suured) tunded tähtsad. Nt minule oleks ilma püsisuhteta intiimsuhe mõne mehega mitte parim ravim nagu Sulle, vaid kurnav stressiallikas ja terviserikkuja. Mina niisuguseid suhteid ei vaja ega taha ja isegi kui sellise soovimatuse taga on mingi hormonaalne muutus, siis olgu, mul pole selle vastu suurt midagi.
Ei ole üks halvem kui teine - nõus "mõnusaga".

muudab elu õnnelikuks, kui see on mõlemapoolne ja enam-vähem tasakaalus, kui üks pool armastab palju rohkem ja teine pool vähem, teeb see piina, vähemalt ühele pooltest. Mulle siiski meeldib armastus ja abielu, et teisele poolele anda ja samas ka vastu saada, see on tore, kui on tasakaal, aga selliseid suhteid leidub vist harva kuid ikka loodan, et see minuni jõuaks, hetkel üksinda, m 50.