Mina olen tütar, kelle vanemad lahku läksid kui olin 5 umbes. Ema ei keelanud suhelda, isa ei soovinud. Elasime normaalselt edasi ja mingit suuremat traumat mul sellest polnud. Tundsin siuski puudust tema tähelepanust, kuigi keegi seda tänaseni ei tea. Tahtsin, et ta oleks mulle helistanud ja küsinud, kuidas läheb, luhtsalt tundnud huvi. Mingitest peenematest tunnetest nõukaajal ju ei räägitu, vähemalt mina ei kuulnud ja teraapiates ei käidud, lapsi ei jälgitud ju sellest seisukohast, et miks ta nii või naa käitub...anti malakat ja kogu lugu.
Tänaseks olen väga selgelt aru saanud märkidest, mis see mulle külge jättis- olen samasugune minemajalutaja ja lähisuhetest hirmul, avatud suhtlemisest on asi kaugel, olen kinnine ja lähisuhetesse kiindun ärevalt ja nagu distantsiga (ehk minu ja teise inimese vahel on justkui sein). ... olen samas väga isa moodi..ja oleks väga tahtnud näha ja õppida vanematelt misasi on hoolimine ja teise jaoks olemas olemine- tegelikult oskavad seda üsna vähesed, kui ümberringi suhteid vaatan.
Pool elu olen pidanyd isetumalt hoolimist õppima, seda, mida teine nii loomulikult teeb. Ja pole ju tore, kui sellise tütre otsa komistad, kes vanemate soojust pole tundnud ja seda edasi kannavad, siis nutame kõvasti, et kust need südametud pihvid küll tulevad, vot just sellistest peredest.
Mõtlen, et huvitumine ei maksa palju ja ükskõiksuse varjamine pole eriti raske, laste eest hoolitsemine pole midagi, millelt automaatselt vastutasu peaks "laekuma"
Äkki nad õpetavadki meile isetut teenimist vms. Mis muidugi toreda tasuna laekub, kui oled vanem ja enam rahu ei saa, et midagi enamat ei teinud
Seega mõtlen, et künda tasuks edasi küll...mis vaev seegi niiväga on. Ja kui lapsed suured, kindlasti tasuvad tähelepanuga vms.
Olen aru saanud, et teeme oma elus oma vanemaid rohkem järele, kui seda märkame.
Ja pealegi, mis olemas, sitta me seda hinnata oskame :), kaspole?