Ma ei teagi miks kôike seda kirjutada plaanin, aga ehk hakkab kergem. Tean, et ise olen süüdi ja kellegi poole pole näpuga näidata ka. Miks ometi ma ikka kolistan samades lüpsikutes.
Olin noor 18 aastane piiga, kui armusin kõrvuni oma tütre ja poja isasse. Selles kooselus nägin nii môndagi. Küll tõsteti mind lastega ukse taha ja toodi teine naine majja, panditi salaja kodu mille päästsin ja tõmbasin endale seega suured laenud peale. Alkohol, mõnitamine jne. Ise olin süüdi, et üle 20 aasta sellist elu kannatasin. Ma ei mäletagi kas peale laste saamise veel üldse midagi ilusat selles kooselus oli. Lõpuks võtsin jõu ja lahkusin oma kodust, mille pangalaenu maksin igakuiselt ise üle 1000 euro. Katsusin rahulikult laste isale selgitada, et meie elu on mõttetu ja on aeg edasi liikuda. See peale peksti mind vaese omaks, taheti mind ja nooremat last ûlesse puua. See toimus kôik reaalselt ja ma ei saa aru kuidas ma üldse lapsega sealt pôgeneda sain. Rohkem ma sinna tagasi ei läinud.
Tutvusin mingi aeg uue mehega, kes tundus tõsiselt hooliv ja armastusväärne. Imestasin toona veel seda, et kuidas selline mees on sedasi ripakil. Uskumatu milline sinisilm ma võisin olla. Pool aastat hiljem aga selgus, et sellel armastusväärsel mehel on veel peale minu kaks naist kellega punus kooselu. Tal oli hea võimalus seda teha, sest tema firma asus Soomes ja mina teadsin, et teeb tööd. Tegelikus oli aga hoopis teine. Olin sellise dilemma ees, et endises kodus elas minu laste isa ja kusagile nagu polnud minna kh. Kuulasin oma uut armastust ja tema lubadusi lõpetada kõrvalt suhted. Ta lausa näitas mulle kuidas kirjutas kirjad, et kôik on nendega finiito. Ma ei tea kas ma olin loll armunud vôi miks ma ûldse lasin ennast ära rããkida. Kõik lõppes jälle vägivallaga ja ma põgenesin. Põgenesin maale, kus on mul suvekodu. Linnas ma enam tòöl käia ei saanud ja nii ma, siis kukkusin rentslisse. Pangalaenu ma enam maksta ei suutnud. Majad läksid müüki ka see kuhu ma pôgenesin. Saatuse tahtel sattus minu ellu mees kes mind aitas. Ma sain oma maamaja tagasi osta. Küll enamus summa maksin ise tänu uuele laenule, aga puuduoleva 3000 euri sain temalt. Ma armastan seda m
eest kõigest südamest. Me oleme koos elanud praeguseks paar aastat, aga ometi oleme sellel käänakul, et lahku minna. Ta on parim mees meestest kellega eelnevalt olen koos elanud, aga......
Tal on alkoholi probleem. Ta on oma perest lahku läinud ja tal on ka kaks imetoredat last. Ta otsib abi sellest probleemist välja tulemisel. Olen teda igati toetanud. Ta käib AAs, psüholoogi ja psühiaatri juures. Tarbib rohtusid mis juua ei lase jne.Olen ka sellega leppinud, et aegajalt libastub ja tuleb sellest jälle välja, sest ma ju näen kuidas ta pingutab. Ta on olnud pingutamist väãrt, sest on väga hea inimene. Hooliv, armastav, hea isa jne. Ma väga, väga armastan seda meest. Miks ma, siis tahan ikkagi seda kõike lõpetada? Miks ma ikka pole rahul?
MINUST ON SAANUD ALKOHOLI KAASÕLTLANE!!! Alkoholi ma ise ei tarbi, aga ma elan oma elukaaslase elu. Mul on pidev hirm, et ta hakkab jooma, kui ta hakkabki jooma, siis olen raskes depressioonis. Toit sees ei seisa, olen pikali jõuetuna ja midagi ei suuda teha. Koguaeg kontrollin, et ta kusagilt alkoholi peale ei saaks jne. Tööd ta sel ajal ei suuda teha ja on pikali maas. Mis aga pani seekord i le täpi. Ta oli ennast segi kamminud ja võttis mul rinnust kinni, kui tema auto võtmed ära võtsin. See näitas tema vägivaltsust, kuigi ta normaalses elus on väga tasakaalukas ja rahulik inimene. Ma seda siiski ei suuda läbi sõrmede vaadata ja saatsin ta enda juurest minema. Ta nüüd on käinud ikka katsetamas koju pããsemist, aga ma olen endale kindlaks jäãnud, kuigi süda valutab ja sûûmepiinad samuti, et ta sedasi välja kihutasin meie kodust. Ta ei ole tänaval, kui keegi seda silmas peab. Tal on olemas ka oma vana kodu kus olla, aga ikka tunnen ennast halvasti, sest tema ju paar aastat tagasi aitas mind.
Ma ei tea mida ma siit ootan, et selle segase ja jama juttu siia kirjutasin, aga tundsin, et ehk kriitika ongi hea ja paneb mõtlema, et miks mina enda ellu just selliseid inimesi korjan.

ega muud pakkuda polegi. vaata ennast kõrvalt, kogu oma elu, ja küsi endalt: kas selline ongi õnn sinu enda meelest.
kui ei ole, siis lahku ja tee ise iseennast õnnelikuks.

et sa ennast halvasti ja tänuvõlglasena ei tunneks, küsi temalt ja ka iseendalt: MIDA SA TEGID TÄNA; et oleksid parem inimene? Mida MINA ISE TEGIN; et olla parem inimene iseendale.

või vaatle viimast koosoldud aastat.
pikem ajaperiood on ajalugu ja ei oma enam tähtsust.

Aitãh tagasiside eest. Ma kãin psüholoogi juures ka ise. Asjad on paremuse poole pöördunud, kui viimaat aastat vaatan vaid. Ma ei ole see nääfutav teine pool kes vingub ja viruseb. Samas ei lase ka endale pãhe istuda, kui ikka juba asi vãgivaldseks kipub minema. Tean mis on alkoholism. Ravimatu haigus ja, kui ikka alkohoolik ei taha ise sellest välja tulla, siis kõrvalised isikud võivadki tõmblema jäãda. Kellegi pärast alkohoolik ei saa muutuda karsklaseks vaid ainult ise enda pãrast. Ma tean seda kõike ja olen endale seda teadvustanud. Hea on antud mehe puhul see, et ta tunnistab probleemi ja tahab ennast aidata, aga libastumisi tuleb alguses kindlasti ette ja ma saan aru, et see on loomulik käik. Kui antud mees poleks ise asjast huvitatud, siis ma oleksin juba ammu sellest elust lahkunud. Õnneks on mul temaga olnud vãga ilusaid pãevi. Meie kooselu pole küll olnud pikk, aga meil on koos hea olla. Ma pean ise tõesti tunnistama, et ma olen alkohooliku kaassõltlane ja vajan ise abi, et sellest välja tulla. Mind pani praegu kõikuma see, et antud mees võttis mul rinnust kinni, kui oli alkoholi joobes. See pole ju normaalne??? See pole vabandus, et purjus.
Mind pani mõtlema, et miks minu ellu sattuvad sarnaste probleemidega mehed. Alkohol või, siis naised??? Miks mind tõmbavad just sellised mehed? Lapsepõlv ei saa siin rolli mãngida, sest mul oli ideaalne lapsepõlv koos ema ja isaga, kes ei tarbinud alkoholi ega seda, et isa oleks kusagil ringi aelenud.

sul on raskusi enesekehtestamisega, võib olla kujuneud iseloom. seda juhtub ka ideaalses lapspõlves.. ja kuna sa seda rõhutad, siis ehk olidksi see "liiga" hea laps...
õpi ütlema "stopp! minuga nii ei tehta, ei käituta, sellist kõne tooni ei tarvitata jne jne."

ja kui soovid asja venitada. annad mehele tähtajad: sel kuul sel kahel kuul sel kolmel kuul jn jne ei joo, ei jää hiljaks, ei raiska raha, jne jne
alti peaks pakkuma ka positiivse lahendus "aja täiteks"
käite rohkem koos, tegelete millegagi, mis aitab mehe tühja aega täita. Panete koos ühisürituste ja ühistegevuste kava paberile.( midagi koos teha, mis huvi pakub mõlemale. Pigem pikaaegne ettevõtmine, kasvõi loomadega tgelemine, maja suvila, aiamaja ehitus jne)
kui ta sellega nõus on ja ka täidab lubatut on lootust.. muidu suht ajaraisk. ja sul ka vaid üks elu elada.

sa pead enda jaoks panema apika piirid, kumaalt on sinule küll ja veel.

Ses osas on iva sees. Ma tõesti ei suuda ennast vist kehtestada. Huviav on selle asja juures see, et olen aastaid töötanud juhtivatel kohtadel ja tööl suudan ennast vägagi kehtestada ja muide mitte läbi halva vaid läbi headuse. Mul on hea klapp olnud elyaeg ona alluvatega ja mind aksepteeritud ja kuulatud.
Kodus ma seda ei suuda. Ei ole suutnud ennast kehtestada nii lastele kui meestele. See oli tõesti hea tähelepanek ja ma olen väga õnnelik, et selle oma soperdise siia ûlesse panin. Na tabadin nûúd ära selle millega pean hakkama kohe, nûûd ja praehu tegelema. Huvitav, et keegi teine või ma ise pole varem sellest probleemist aru saanud. Vôimalik, et siia ongi see kala maetud. Aitäh Sulle!!!

et inimesed suhtmea hakkaksid, peab seal olema HUVI ja et suhe edasi kestma jääks PÕNEVUST
( sellepärast mehed ja naised taga ajavdki erilisi "põnevaid ja ettearvamatuid" isikuid, sest see paneb vererõhu tõusma)
Sina küsis endalt, mis on selles mehes põnevat sinu jaoks? jörsku see ettearvamtus: joob / ei joo, tuleb kallale/ ei tule kallale, armastab/ ei armasta jne jne.

tema võiks ka öelda, miks ta üldse sinuga suhtleb: see huvi ja põnevuse koht..
siis ikka kaine peaga.
sa võiks veel välja mõelda enda jaoks, mis on HALVIM, mis sinuga juhtuda võib, kui sa suhtest välja astud.

kallis inimene, siis on sul ju kogemused olemas enesekehtestamisega läbi töö ja töökaaslaste. Kujuta ette, et oled sellele mehele "tööandja" mis see kooselugi muud on kui elu- ja tööülesannete jagamine, delegeerimine, vastustsuse andmine ja kontrollimine selle ülesande täitmist.

sa andsid sellele mehele "töökoha" olla sinu kaaslane partner jne. Millist töötajat sa vajad ja millist veel taluda suudad? ja kas sel on mõtet? kas kulu, ka emotsionaalne, kaalub üle tulu?

Ma olen juba sellises vanuses, et mingit pöörast elu ei vaja. Mulle meeldib stabiilsus, rahu ja turvatunne. Mulle meeldib koos kallimaga reisida, koos aiamaal kõpsitseda jne. Nooruses ehk tõesti meeldis möll ja trall, aga minu jaoks on see aeg mòòdas. Olen aru saanud, et minu elukaaslasel on täpselt samad mõtted. Ma pean tunnistama, et praeguse elukaaslasega ma sobin ideaalselt. Nooruses vast poleks ta minule sobilik olnud, sest ma olin suht keevaline tüdruk. Täna olen ma hoopis teiste huvidega ja mõtetega isiksus. Me mõlemad tahame täna rahuliku elu, sest oleme tulnud raskest närvesòòvast pikast kooselust. Meil klapibki kôik ideaalselt hästi, kui jätta välja see kole haigus alkoholism. Kurb on see kõik, aga ei saa seda probleemi ka olematuks teha. Olgu ta nii hea inimene kui tahab, aga kui ikka kätega hakab asju lahendama (nimetame seda, siis haigusperioodil), siis ei saa ma sellest üle ega ümber vaadata. Sellisel juhul pean ma oma teekonda üksi jätkama.

öeldakse, et inimene on siis ausam. mida ta räägib? viha ängistus, pettumus elus, armukadedus.. mis teda siis nö. "ajab jooma" tema enda seletus.
teada on muidugi, et ikka tema ISE enda käsi tõstab joogi suu juurde. aga teinekord saab aimu, kui kuulta, mida ta ise purjus olles räägib.

samas kui mees elaks üksikul tühjal saarel, siis oleks ju alkoholiküsimus lahendatud.. vaevalt ta ju selle puudusel ära sureks. st see on siiski mingi asendustegevus.

sest ka see mees elas sealsamas. ega tasuta asju pole olemas. ta oleks ikka pidanud kuskilt kas üürima või ostma.. nüüd sai täisteeninduse ka veel selle 3000 euri eest.
oleks ta pidanud ise veel mingit laenu maksma ja koduteeninduse koos sexiga sisse ostma,. oleks märksa kallimaks läinud.

Alkoholism sai alguse juba varasemast ajast. Kui neie tuttavaks saime, siis ta juba tegeles antud probleemiga. Eks peregi lagunes suuresti selle pärast. Jh alguse saigi kõik närvesöövast ja pingelisest elust. Tihti ju otsitakse leevendust alkoholist ja hiljem on sellest süvenenud alkoholism. Ma usun, et ma tean juur pôhjust ja ka tema teab seda hästi.
Mis puutub, aga sellesse 3000 eurosse, siis kodu on tal siiski olemas ja uut elamispinda ta ei vajanud. Mina lihtsalt eelistan elada majas mitte kortetis. Ega ta polegi mulle seda rahanõuet esitanud. Lihtsalt endal on nadi tunne. Maksaks tagasi, aga pole millest maksta ja ma arvan, et ega ta seda vastu ehk ei võtakski.

See 3000 euri on nii väike raha, et sellepärast ei tasuks eriti pead vaevata. Alkoholisõltuvus on kindlasti probleem nagu iga teine sõltuvus. Lubadused ei maksa siin midagi. Mu täditütar ka kannatas ja kannatas ja kannatas ja lõpuks lõpetas, sest kaua sa kannatad. Oli hea mees, rahulik mees, kuldsete kätega mees, neil oli imeline kodu, aga lõpuks ei maksa see midagi.
Valik on siin väga lihtne - sa kas lepid mehega nagu ta on ja leiad viisi temaga koos elamiseks või kui see pole võimalik, siis lähed üksi edasi. Siiski võiksid proovida mehega Lootuse küla, olen kuulnud, et seal on väga paljud alkohoolikud saanud järje peale. Kunagi oli etv-s selle kohta isegi saade.

Kui sa saad igakuiselt nii suurt pangalaenu maksta, siis järelikult on sul Eesti mõistes lausa röögatult suur palk. Sellisel juhul ei tohiks küll muret olla, et "pole kuhugi minna" ja peab jälle alkohooliku ja psühhopaadi juures maanduma.
Või oli su kirjutises midagi nihu läinud, panid kogemata ühe nulli juurde?

Lisaks siia veel, et tundub et lisaks enesekehtestamisele, peaks veel iseendaga rohkem sygavuti minema. M6tle sellele miks sul alati sellised suhted on et jaad igasuguste halvasti kaituvate meeste juurde pidama/ kinni? V6ib olla kardad olla iseseisev, olla sina ise, vastutust v6tta enda ja oma elu eest. Mitte rahaliselt, aga vaimselt. Kergem on kellegi teise eest vastutust tunda. Aga asi on selles et me kedagi teist ei saa taielikult kontrollida. Ja siis ongi nii et meile tundub nagu oleks me kogu aeg kaotajad. Lahendus on iseenda eest vastutada, oma r66mu ja heaolu eest. Siis tuleb enesekehtestamine ka iseenesest. Kerge pole, aga proovi. Katsu m6elda et armastad iseennast, ja austad, ja kuidas peaks kogu aeg kaituma et seda valjendada ja toetada.

Kavatsen enesetappu teha või siis lapse maha jätta. Esmalt lapse mahajätmine ja siis , kui ise ka hakkama ei saa, siis enesetapp.

Ei, mine ikka Lootuse külla! Usk aitab joodikuid ja kaneelisaiakesed ja kohvi! Jumal on jätnud meile Jumala sõna ja läinud ise teisele planeedile! Nii nagu Jumal inimese tegi, nii on! Midagi pole teha! Piibel on tark raamat!