Kuidas visata keegi oma südamest välja, unustada kuivõrd suurepärane ja armas üks mees minu jaoks on olnud ja maha matta kõik lootused, et ehk ta ühel päeval siiski võtab ühendust, otsib kontakti?
Situatsioon lihtsalt selline, et omasin väga põgusat suhet ühe inimesega, kellesse olin juba varem salamisi armunud. Pärast asja konkreetsemaks minemist armusin aga veelgi enam. Kahjuks pole meie tunded aga vastastikused. Mina suudan mõelda aga ainult talle, oma isiklikud huvid on täiesti tagaplaanil. Lihtsalt mitte midagi ei huvita, see on täiesti haige. Samas elukogemust ja vanust peaks nagu kuigipalju olema. Lihtsalt ei suuda ennast kätte võtta. Leiaks siis vähemalt kellegi teise, võibolla see aitaks asjast üle saada, kuid silmi jätkub ainult ühe jaoks...
On kellelgi sarnast kogemust, kuidas olete elurõõmu leidnud?

Elukogemus ja vanus siin abiks ei ole. Armumine vastuarmumiseta on alati valus. Ehk pole kõik veel kadunud? Proovi, kasuta naiselikku kavalust. Ära ainult pealetükkiv ole. Aga kui ei õnnestu, egas midagi, nuta üks korralik peatäis ja mine eluga edasi.

Situatsioon ongi selline, et see nn. viimane võimalus või naiselik kavalus on kah ära proovitud, kuid sellele vastuseks saadud kindel EI. Nüüd üritangi eluga edasi minna, kuid lihtsalt ei oska ja see kestab juba nii kaua.

aeg parandab haavad -ainuke soovitus. teise leidmine on üks halb lahendus-parem ole mõne väga hea sõbrannaga ja võta elult, mis tal anda on. küll siis mõne aja pärast naerad. ise leidsin abi õppimisest, töökohast ja muidugi sõpradest ja perekonnast.soovin sulle jõudu ja proovi üle saada, ta ei ole kindlasti see õige, kelle sa varsti leiad.

Eks enamusel meist on see üle elatud. Ise olin paar kuud nagu koomas, ei mõtelnud millestki muust kui sellest, kui et elu armastus niimoodi luhta läks. Nutsin koleda häälega kohe. Läks üle. Alles aastate möödudes leidsin uue armastuse. Ja haavatud enesearmastus paranes tasapisi. Elad üle, kullake ja saad elutarkust juurde.

Sihukest asja ei saa unustada,olen 20 a armunud olnud ja nüüd uuesti suhteid soojendanud(lootusetult endiselt)Oleme mõlemad abielus ja mõlemil on lapsed ja kumbki ei suuda unustada.Milleks seda unustada,kuigi suhe on lootusetu.

Tee vahepeal midagi muud :-)

tean seda omast käest, isegi praegu üritan endale sisendada, et ta ütles ju ei, et ma ei saa kunagi olema see osa (naine) tema elus. raske ja valus, ma tahan teisiti!!!!!!!!!!!

kallistan sind kõvasti, sest vajand seda isegi.

Kas ma tohin ka teiega kallistada? Olen ka väga kurb :(

Mõtle sellele, et kesse tegi-ise tegid!
... juhtub mõndagi!
Tuleb uus ja hullem!
itc:)))

Ära otsi teist meest aseaineks või unustust pakkuvaks uimastiks. See oleks inimese alatu ärakasutamine. Teeksid teise sama õnnetuks, kui sa praegu ise oled.

Ega muu ei aita jah, kui et tuleb oodata, kuni aeg kõik paika loksutab. Inimene on õnneks selliseks loodud, et ei jaksa lõpematuseni põdeda. Looduslik kaitsemehhanism vist. Katsu keskenduda millelegi muule (kuigi esialgu tundub see võimatu), leida elule uus pidepunkt või veel parem, kui neid on mitu - töö, hobid, sõbrad...

Ja pole vaja kramplikult püüda unustada. Sa olid mingi aja ju õnnelik, eks? Ilusad mälestused on väärt säilitamist. Ilusad mälestused ei muutu sellest koledaks, et nad ei ole enam olevik, vaid minevik. Püüa parem tagantjärele rõõmu tunda sellest, mis oli, mitte ahastada selle pärast, mis tulemata jäi. Ma tean, et seda on kerge öelda ja pagana raske teostada, aga see toimib. Võib-olla mitte kohe, aga anna endale aega.

mul on nii kurb...jälle läks ta ära...kuigi ma pole talle otseselt oma tundeid avaldanud, ta tõenäoliselt aimab. iga kord, kui kohtume, loodan, et ta ütleb, mida olen nii kaua kuulda soovinud. nii tore on temaga ühes seltskonnas olla. kuid kui ta läheb ja tagasi ei vaata, olen nii õnnetu. mitte miski ei aita selle vastu. ja ei lohuta see, et aeg parandab haavad. tahax ainult nutta ja nutta...pole iialgi tundnud sellist igatsust. ma ei tea, mis see on, äkki armastus ise?

Kogemusi nii 30 a., kuid paremat retsepti pole leidnud, kui kasutada see hingevalu ära oma trotsi ja uhkuse kasvatamiseks ning võtta tekkinud energiat kui hüppelauda muutumaks kõige kiuste ilusamaks, atraktiivsemaks ja teha midagi sellist, mida enne pole suutnud või viitsinud- minna kasvõi teist kõrgharidust omandama. Uue kallima leidmine haavatuna tõstab enesehinnangut küll, kuid millegipärast kipuvad suhted minema samasse surnud punkti ja kannatused korduma.Enamasti läheb nende meeste elu, kes seiklevad ja siiratest tunnetest ei hooli hiljem puntrasse ja siis hakkavad nad taga igatsema seda, millest loobusid.
Armastus on investeering, mida pole põhjust kahetseda!

Tean, et ei ole ainuke, kes sellist südamevalu põeb, aga jub aasta möödudes on olukord ikka endine. Isegi ühe aasta jooksul pole valu jäänud väiksemaks. Iga kord kui teda näen, hing lausa nutab sees.

kardan isegi, et mis siis, kui ei unustagi teda kunagi? jäängi siis nutma-halama-masenduma-kurvastama? lõpetan ju hullumajas...vähemalt praegu selline tunne. ja kui ka natukeseks saan rahulikuma tempo elule, näen teda ning kõik kordub taas. ühesõnaga, täiesti mõttetu tundub see elu. ei taha enam muud teha, kui kõik sinnapaika jätta ning üxi kuskil pimedas nurgas nutta.

Võib-olla aitab, kui lähed kuhugi maale, näiteks metsa, ja vaatad, kuidas kevad tuleb. Pööra oma nina päikese poole, siis tunned, et ka sinu jaoks on maa peal koht olemas. Kui see hästi välja ei tule, siis ära heida meelt ja proovi järgmisel päeval uuesti.

Raske on sul küll. Tean omast käest, mis tunne on teda näha ja samal ajal teada, et mees ei hooli sinust. Mul võttis aastaid enne, kui suutsin teda unustada. Praegu olen küll õnnelikus abielus, aga mõnikord mõtlen ta peale, et mis kõik oleks võinud olla.

Aitäh teile kõigile toetavate kirjade eest, hea on märgata ja tunda, et ümberringi on palju südamlikke inimesi ning tõenäoliselt peaksin tõesti praegusel perioodil otsima seltsi sõprade seast ning loodan, et aja möödudes kaob see mees mu mõtetest.

ega see pole abielumees kelle järgi õhkad, siis on mõtetus.

kas keegi vöiks mind aidata? mul on nimelt selline mure, et ma ei suuda unustada yhte poissi keda ma armastan siiamaani. ma ei taha teda enam mäletada kuna kardan, et saan rohkem haiget. kui kellegil leks mingit meedotit siis kirjutage.