Lühidalt on lugu selline, et raskevõitu lahkuminekust saati olen käinud paari aasta jooksul vist 15-16 deidil ja olnud väga populaarne, st kõik on olnud sisse võetud ja rohkem või vähem armunud, et peale pikki otsinguid on lõpuks selle õige leidnud. Kuna minus neist ühegi vastu seda ehtsat keemiat ei tekkinud, siis tuli need suhted kohe lõpetada. Ega selline populaarsus õnnelikuks tee.
Kuna pea kõik nad olid asjalikud mehed, mõni päris kenagi, siis mõtlesin, et äkki ma pole enam võimeline armuma. Ja siis armusin ootamatult oma kolleegi, kes pole vaba, kuid käitub vabana. Olime teineteist juba paar aastat vahtinud, ei saa pilku lahti lihtsalt, selline süütu mäng... tulega. Ükskord tuli ta väga lähedale ja sain aru, et see tõmme on meeletu. Seepeale otsustasin tagasi tõmmata ja ütlesin hiljem talle seda. Ta võttis mind kuulda ja praktiliselt kadus silmist, hoiab võimalikult eemale.
Kõik on nüüd muidugi väga eetiline. Ja kolm kohtumist, tegin jälle kolm meest õnnetuks (ma küll ei saa aru, miks nad üht esmakohtumist nii üle hindavad).
See pole mingi kõrge latt, otsin lihtsalt seda ehtsat tõmmet. Seekord tekkis küll tahtmine eetilisus nurka visata ja see mees kohapeal maha murda, mida ma muidugi kontoris teha ei saanud :)
Raskelt tuleb see õnn.