Ka mina olen päris kaua abielus ning ka minu mees ei ole "patust" puhas. Tean, et tal on olnud nö. üheöö suhteid kui ka päris tõsine suhe nn. "armukesega". Mõned kellega kunagi koos pidutsetud, helistavad talle tänini ja küsivad kuidas läheb...
Ometi on mu mees kodus. Ka tema armuke tahtis väga teda ENDALE saada. Ometi oli ka armukesel pere ja ka tema teine pool oli asjast teadlik.
Mõistan, et kui inimesed on armunud, siis löövad elumere lained ülepea kokku. Uus ehk siis armuke on ju alati parem - ta ei virise, ei nõua midagi, on alati heas tujus...
Kui minu mees oli valiku ees, siis ta valis kodu. Miks, seda ei tea ma tänini. Ju siis kaalus pere, lapsed, ühine kodu, ühised mälestused - koos läbi elatud mured ja rõõmud, kõik südant põksuma panevad seiklused üles.
Kokkuvõtlikult ütlen, ma ei ole nii naiivne, et arvan, et neid seikluseid tal rohkem ei tule. Aga ma olen nendeks valmis ja kui mehel on kodus hea, siis ei lähe ta mitte kuhugi!
Ainuke asi millega ma pole tänini hakkama saanud on HINGEVALU!!! Pole päevagi, kui ma oma mehe armukese peale ei mõtleks. Vahest mõtlen, et kas ta ise (mõtlen siin oma mehe armukest)ka teab kui palju haiget ta teinud on?
Ma ei usu jumalat aga arvan, et see ütlus peab paika: "Jumal on aeglane, kuid õiglane!" Mõtle selle peale, et kunagi saad teistele põhjustatud hingevalu kõik tagasi ja sinu ihaldatud meest pole sul ikkagi.
Aga kes aitaks minul kõike unustada, kes leiaks rohtu hingevalule...