Mul selline mure. Mul on 2 poega - 6 ja 10. Ja korterilaen pangast.
Mees on selline nn loomingulisem tüüp (muusika- ja raadiomees). Tavatööle minemast keeldub. See töö, mis teda huvitab, piisavalt sisse ei too. Mõni kuu nii 5500, mõnel kuul 1500 - 2500 paiku. Neto. Ebaregulaarselt. Kuna see loometöö on tihti öösel, siis päeval ta magab. Kui ma palun tal tööle minna, siis ütleb, et "sellise raha eest kaheksaks tunniks päevas orjama ei lähe."
Nii kestab see juba üle kolme aasta.
laenu maksan mina oma riigitöötaja palgast, koju süüa ja muud ostan ka mina. Tema ostab plaate ja veidi rõivaid endale. Vahel ka lastele süüa - siis pirukaid ja limpsi muidugi.
Kas ma olen asjatult kuri? Minu arvates on jube hea, kui hobi ja töö koos käivad, kuid kui ikka võtad kaks last teha, siis peaks ehk mõtlema ka võimalusele teha lihtsalt tööd. Minu arvates on mu mehel vähe vastutustunnet.
Mina käin ise tööl.
Mehed? naised?

endal õnnex sellist probleemi pole, küll aga paaril sõbrannal - mõni on leidnud kõrvale rikka armukese, mõni mitte nii väga rikka aga ikkagi parem kui niisama hambad ristis kannatada...

juba jah aga kuna teil on juba lapsed ka, siis nüüd ei saa ju enam midagi muuta.
naisena olen mina ka sellist"lontrust", kes ei viitsinud üldse tööl käia kuna kastav palk oli liiga väike, pidanud kannatama.
nüüdseks oleme õnneks juba lahus ja lapsi meil jumal tänatud ei olnud.
ma usun, et meest muuta ei saa.
ja kui ta õnnetu oleks, siis on ju see ka jube.
õnnetu mees on ise üks paras õnnetus.

See teeb kurjaks küll, aga meeste valik on väike, mistõttu tuleb sellega leppida - et kas mees ja diivan või et ei meest ega diivanit.

Tekib ainult selline küsimus, et kas ta oli selline juba siis, kui pangalaen võeti? Kui oli, miks see laen siis võetud sai, kui olukord ebakindel on?

Jah, just, et tema ennast odavalt ei müü. Aga tal pole eriti mingeid erilisi oskusi, keskharidus, Füüsilisest tööst pole juttugi, direktoriks teda ei taheta aga ta ise vist alla selle ei lepi.
Aga kui ma temaga käisin ja abiellusin, siis lubas, et meil ei pea millestki puudus olema. Ega me näljas muidugi pole aga kui ta odavama muusikakeskuse oleks ostnud ja odavama auto, oleksid poistel talvesaapad. Ja jopegi ehk uus. Mitte selline, kus käiseotsad on juurde kootud.
Kas mees peab üldse ohverdama oma huvid ja raha pärast töötama? Tema selletab mulle, et inimese peaeesmärk on areneda ja täiustuda ning mitte raha orjaks muutuda. Aga mina ju juba olen raha ori, sest ma erinevalt temast loen iga päev sente. makaronipaki jaoks või nii.

Laenu võtsin siis, kui ta juba oli selline. Sest enne me elasime üürikorteris aga sealt meid saadeti ära, sest mees oli 7 kuud võlgu olnud üüri. Mulle ütles, et maksis. Või et kohe maksab. Lõpus lihtsalt vaikis või ütles, et "kui see (võlg omaniku ees) sulle närvidele käib, eks maksa ise"
Ma jõuan seda laenu maksta küll ja 2000 jääb iga kuu veel pere jaoks kätte. Isegi 3000 mõni kuu.

tunnen südamest kaasa - siin ei aita enam mitte armukesepidaminegi, mis sa ikka kummist venitad, tundub et saad tematagi hakkama.

Hobi ja töö koos ongi parim variant! Teil on vedanud, sest see toob mõni kuu siiski märkimisväärse summa sisse. Võib-olla oleks sel alal veel täiendavaid võimalusi ja ta vajaks ehk teie moraalset toetust! Mõni küsimus ka: kas need kaks last võttis ta teha ainuisikuliselt? Seda võiks küll vastutustundetuks pidada! Kas teil on midagi selle vastu et mees saab tegeleda oma lemmiktegevusega(tööga)?
Tundub, et probleem on milleski muus... Olete kindlate veendumustega inimene: töö peab olema regulaarne, päevane, kindla kuupalgaga, laen peab mees....nojah edasi mõelge ise!

Huu! Ei, ma olin lastetegemise juures. Ja, nagu ma juba ütlesin, ta lubas mulle, et minul ja lastel ei saa millestki puudust olema.
Nüüd on. Näiteks talvesaabastest. Aga see-eest on meil 100 CD vahetaja! Hurraa!

võta ta ete ja tee apberi peal kõik selgeks. et sina teenid nii palju ja annad pere heaks nii palju ja ootad ka temalt vähemalt sama suurt panust toidu-riiete-üüri-laenu maksmisel. ise vaadaku kust sellise summa iga kuu välja võtab. ja kui siis mingi summa üle jääb siis ostku automakile kaugjuhtimispult või mõni sama "kasulik" vidin. täiesti vastutustundetu isik tundub olevat jah.

On kaks iseasja kas olla lapsetegemise juures või teha neid vastutustundega nende tuleviku suhtes! Lubadusest saite ehk teisiti aru kui tema mõtles... süües kasvab ju ka isu! Talv tuleb aga vaatamata saabaste puudumisele! Kipute ehk üle dramatiseerima!

Hildegard

lubadused, mida meesterahvad jagavad ei pruugi olla sõnasõnalt võetavad
peale rahaeest ostetavate väärtuste peaks igas kodus olema enamatki

võimalik et sinu olukorras paistab mees olevat vähese või puuduva vastutustundega - võimalik et sellises situatsioonis arvaksin isegi nii
kui siia lisanduvad veel muudki "ükskõiksuse" aspektid, siis võib arvata et äkki tõesti...

kuid on see ikka nii
ega vastutustunnet saa mõõta vaid ostetavate asjade järgi

eks sa ise tunne ju teda paremini ona ta siis vastutustundetu või mitte...

Kurb muidugi, et selline olukord sinu igapäevast elu segab,
minu kaas ei võtaks iiaglgi laenu, kui sissetulekud oleksid ebaregulaarsed (ja ei lubaks ka minul seda teha)

Katsu endas selgusele jõuda, mida sa oma elukaaslaselt veel ootad lisaks materiaalsetele hüvedele...

Õudne lugu. Jääb üle ainult imestada Sinu vastupidavust! Kas Sa suudad teda kõige selle juures veel armastada ka või?
Mõtle mis poistest saab sellist isa eeskuju nähes.
Huvitav, et mees peab ennast alandatuks, kui tuleks kellast kellani füüsilist tööd teha, aga naise rahakoti peal tunnes ennast hästi. Täiesti mõistusevastane.
Minu soovitus - vaata parema mehe järgi ringi.

see tsrissu ei ole vist kunagi tühja kõhtu kannatanud, sellist pioneerijuhijuttu räägib...

crissu: ei võtaks iial laenu, ega lubaks ka naisel seda teha? - et elaksite pensionini üürikas? Kas see on siis lahendus?

ilmselt pole kerge uue mehe järlel vaadata, kui juba 3 meest kodus ja nende kõigi eest tuleb hoolitseda.
ma usun, et lihtsalt ei jäägi aega üle, et midagi kuskilt otsida.
kõige pealt tuleb ikka heaga üritada ja kui sellest kasu pole, siis halvaga üritada selgeks teha.
alla anda kergelt- ehk uus mees otsida- ei ole ju kohe veel mõtet!
ilmselt on üksi veel raskem kui sellise mehega!

ilmselt pole kerge uue mehe järlel vaadata, kui juba 3 meest kodus ja nende kõigi eest tuleb hoolitseda.
ma usun, et lihtsalt ei jäägi aega üle, et midagi kuskilt otsida.
kõige pealt tuleb ikka heaga üritada ja kui sellest kasu pole, siis halvaga üritada selgeks teha.
alla anda kergelt- ehk uus mees otsida- ei ole ju kohe veel mõtet!
ilmselt on üksi veel raskem kui sellise mehega!

See on küll küsitav, kas ilma sellisle meheta on raskem või kergem. Seni, kuni tast mingit tolku ikka on: tegeleb lastega, ehk kõpitseb midagi kodus, voodis pole ka päris null, seni võib edasi venitada. Aga eeskuju poistele? kas räägid lastele, et meil on issi tõeline mees või vastupidi: ärge teie küll sellised olge, kui suureks saate?

oh ei rete
ei elaks vist üürikas
tegelikult mine tea...

mul lihtalt on selline kaasa, kes võlgu elamist ei poolda...

to: naine
vabandust väga, kui mu eelnev jutt just ei meeldinud - kirjutasin, mis parasjagu mõtlesin...

on meilgi kehvemaid aegu (majanduslikus mõttes) ette tulnud, kuid raha puudumine või nappimine pole suuremat probleemi tekitanud

nojah- aga kui vanem laps on 10 a. siis on nad ju koos juba päris kaua olnud- tuleb mängu ka harjumus! ja mitteharjumus üksi olla eriti!

mul on ka sõbrannasid kes lahutasid kui lapsed olid 10nesed ja vanemad ja ühel koguni 3 last, aga hakkama said ja lähevad oma eluga kenasti edasi ning on rahul oma otsustega - ega siis sellepärast et lapsed tehtud ei pea surmani kannatama ja virelema laste isaga koos, tuleb ikka enda peale ka mõelda.

Mina mäletan, et kui teismeline olin, mõtlesin oma isast kui luuserist. Ei läinud talle korda meie elamistingimused ega üüri maksmine, oma esimese auto ostsid vanemad 10 aastat tagasi, iial ei käinud ta poes süüa ostmas. Esiplaanil olid ikka tema huvid:sport ja mingid margi-, mündi- ja misiganes-kogud, nende tarvis leidus tal raha. Lootsin salamisi, et ta läheb meie juurest ära, et oleks tervel perel kergem. Aga mu ema on piisavalt vapper ja kange naine olnud ning nüüdseks näib ka isa hakanud olevat kodu, majapidamise ja toimetuleku materiaalsele poolele suuremat tähtsust omistama ning huvi tundma. Maamaja, mida ema eestvedamisel 15 aastat tagasi kõpitsema hakati, on juba päris kobe ja isegi isal on ideid: vesi sisse tuua, teine korrus välja ehitada... Iseasi, kas see nn."töövõit" kaalub üles üksivedamisest tekkinud kibestumuse jms negatiivsed tunded emas.
Aga mina olen praeguseks oma isa hakanud hindama ja ta on isegi mingil viisil autoriteediks kujunenud, eelkõige vist seetõttu, et ta on minu pojale fantastiliseks vanaisaks.

oleneb vist inimesest. mina üksi olla ei suuda-
enesehinnang läheb alla, tuju muutub kurvaks, midagi teha ei taha.
kuidagi poolik tunne.
aga virelesin ka 10aastat.
ühel heal päeval sattusin ühe torada inimesega kokku
ja siis polnud enam raske luuserit maha jätta.
aga ilma selle teise inimeseta poleks vist jaksanud.

Nojah, Hildegard, aga kas sa armastad teda?
Siis on muidugi võimalik kõik andeks anda. Kuigi minu jaoks peaks just mees olema see, kelle peale saab kindel olla...
Tegelikult on su mehe käitumine tõesti vastutustundetu, aga olen suht kindel, et ta ei tea, kuidas see sind häirib. Oled sa temaga sellest kandist rääkinud, et tead, tunnen end kehvasti ja olen papi pärast pidevalt mures ja?...
Kuidas sa temaga muidu läbi saad?

Selline olukord käib närvidele muidugi, mõistan Sind täiesti, Hildegard. Aga mõtle korra sellele, et kui olukord oleks vastupidi, et sina teeniksid ebastabiilselt ja vähe, nö taskuraha endale, peret toidaks aga mees. Sellist olukorda peetakse täiesti normaalseks ja pole kuulnud veel ühtki meest virisemas, et naise palk na niru, mina muudkui rabagu. Kui naised tahavad võrdõiguslikkust, siis olgu ikka täiega.
Aga sajandite jooksul sissejuurdunud stampidest (mees toidku pere) vabaneda on muidugi raske. Põhiline ongi, nagu siin eespool juba öeldud - kuidas sa temasse muidu suhtud? Kujutlen, et selline mees võib muidu hästi lahe sell olla, kellega juba igav ei hakka ja kes saab lastega hästi hakkama. Muide, alles paar päeva tagasi oli teles Meie issi ms. Doubtfire.

Tere,

ta meeldib mulle. Sellist sõpra tahaks - kõrgemad huvid, jututeemasid jätkub jne. Ainult et pettumus varitseb. Mina ju tahaksin samuti oma hobid ja töö kokku viia. Mulle meeldib heategevus. Kui ma saaksin, teeksin oma supiköögi. Ilmselt ma olen siis lihtsalt kade, kui mõtlen, et kui mina ei saa ideaalset tööd teha, miks tema peaks saama.
Aga just - poistele on ta eeskuju missugune. Kui arutame, et mida kinno vaatama minna või millal metsa kõndima minna, ütleb nooremgi, et "isa ei tule ju niikuinii"

Ei ole vaja hobi ja tööd kokku viia, hea on, kui tegevused on erinevad, inimene areneb mitmekesisemalt, ühte tehes puhkad teisest. Töö võiks siiski mingisugustki eneseteostust pakkuda. Proovi oma mehele ette sööta rohkem tema huvidele vastavaid ideid, kust siiski raha ka tuleks. Või otsi parem endale huvitavam töö, et ei oleks kade.
1500 kuus on mehe poolt muidugi vastutustundetu sissetulek.

to pupsik:
mis võrdõiguslikkusest sa räägid kui naine rabab kõigi eest ja mees ainult kasutab seda ära? Loe esimene tekst läbi - Hildegard ju seda räägibki, et nad ei ole võrdsed.

Olen midagi sarnast läbi elanud.
Nüüd võin öelda, et "õnneks" oli mehel lõpuks niipalju aega ja energiat, et veel teisi naisi vaatama hakata. Seda sel ajal kui mina lisaraha teenisin. Seda ma enam taluda ei suutnud.
Kui lõpuks kõigest üle sain, Avastasin kui palju mul kergem on.
Ja peagi ei olnud ma enam üksi. Mitte kunagi enam ei tahaks sellist meest, kes ei märka naist enda kõrval, muserdab, alandab ja lõpuks ütleb, et oled alati kuri,mossis ,väsinud....