Mina pole oma lapse isalt mingit elatusraha nõudnud ja seda mitte totakast uhkusest,et küll ma saan ise hakkama vaid mõeldes lapse tulevikule.Tean juhust kus täisealiseks saanud laps otsiti kohtu poolt üles,sest tema isast, kes oli talle täisealiseks saamiseni ALIMENTE MAKSNUD,oli saanud nüüd tudisev ärajoonud vanake ja see vaene laps kui lähim sugulane pidi nüüd oma isa hooldama hakkama. Ma ei taha,et mu laps peaks toetama mingit temale võõrast vastikut vanameest,kellelt mina olen mingil ajal elatusraha nõudnud.Ma arvan,et kui isal ei kõlba oma lapsega suhelda ja ta ise ei tule selle peale,et lapsele oleks vaja vahel üht-teist muretseda,siis ei pane mina oma last sellisesse olukorda,et ta täiskasvanuna peaks sellise isaga mingitki tegemist tegema.

Merli,
ära anna alla! Sellised meeskodanikud just ootavadki, et Sa alla annaksid ja niiti tõmbab kindlasti uus naine. Seaduslike võimalustega on Sul kindlasti nirusti, eriti uue naise tausta silmas pidades, aga äkki annaks näiteks suhelda mehe sõpradega, kolleegidega. Nende seas võib leiduda mõni, kes oleks rõõmuga nõus Su mehele käru keerama, aga kasu saaksid Sina...

Merli,
ära anna alla! Sellised meeskodanikud just ootavadki, et Sa alla annaksid ja niiti tõmbab kindlasti uus naine. Seaduslike võimalustega on Sul kindlasti nirusti, eriti uue naise tausta silmas pidades, aga äkki annaks näiteks suhelda mehe sõpradega, kolleegidega. Nende seas võib leiduda mõni, kes oleks rõõmuga nõus Su mehele käru keerama, aga kasu saksid Sina...

siis ei ole midagi heaga enam teha kui ta selline jobu on.
mina sinu asemel oleks ka kange ja ajaks kohtu kaudu summa välja.
minu meelest on tänapäeval nii, et see summa mis mehelt välja nõitakse selle ta ka maksma peab- oma asi kus raha saab.
kui ei maksa, siis moodustab see summa kustumata võla ja hiljem-tema
eluea jooksul saab seda korduvalt sisse nõuda!
edu sulle!

to S: Miks sina, hea ja tubli naine, abiellusid ja lasid veel lapse ka teha ühel potensiaalsel VASTIKUL VANAMEHEL? Arusaamatu...

Mrs X

S pidas silmas ikka võimalust, et vastavalt tema kogemusele ühe teise naise saatusest, võib KUNAGI ehk ka tema lapse bioloogiline isa olla üks väike vastik ja ärajoonud mehenäss, keda laps peaks siis seaduse järgi toetama hakkama. Ta ei ütlend ju, et tema lapse isa oligi sihuke "vastik vanamees". :)

Feliks ja miks sina ei maksa?

Merli, asi on tegelikult sinu palgas. Kui sa teenid ise normaalselt, pole mõtet oma närve hävitada mingi summa pärast, mis moodustab tühise osa sinu sissetulekust. Aga kui su enda teenistus pole kiita, kui isalt saadav oleks oluline teie pere eelarves, siis vist pead käima ja võitlema. Peaasi, et sa ei ajaks seda asja mehele ja ta uuele naisele "käru keeramise" pärast.
Minu lapse isa maksab mulle juba aastaid mingi sümboolse summakese, ma isegi tean, palju ta palk tegelikult on, Eestimaa on ju nii väike, ikka leidub tuttavaid, kes samas firmas. No aga ei lähe mina temaga õiendama, saan ilmagi hakkama, närvid on igaljuhul kallimad.

kulla emily, omaenese rasvas vaixelt praadimine võib närvikava hoopis tuxi keerata...

Raske juhus. Kui mees on jurist ja tema praegune ka, siis on ikka kole raske kahe juristijuraka vastu saada. Need oskavad su nii ümber sõrme mässida, et hakkad isegi oma mõistuses kahtlema ja kahetsema, et üldse seda asja ajama hakkasid kohtu kaudu. Samas, võiks ju üritada, alustuseks ehk selgitada, miks sul seda raha vaja on, st lapsele siis ikka, ühesõnaga selgeks teha mehele, et sa ei tee seda mitte kiusus pärast, või et endale mingeid asju osta, vaid see läheb lapse kasvatamiseks. Ja kui ta sind ikka ära ei kuula, ja on näha, et ta mingil viisil pole nõus seda raha loovutama lapse jaoks, siis võiks muidugi proovida kohtu kaudu, kuigi kole raskeks läheb ilmselt. Hea oleks veidi maad kuulata enne, et kas kellelgi tuttavatest või tuttavate tuttavatest ei ole tuttavate seas mõnda juristi, kes oskaks nõu anda veidi. Sest üksi juristi vastu läheb ikka kole raskeks. Sellegipoolest jõudu sulle! Ja ära lase end nendest kommenteerijatest heidutada, kes nõuandmise asemel hoopis kurja juttu räägivad, ja uurivad, miks sa selle lapse õldse muretsesid. Siis sa ju veel ei teadnud, mis sind ees ootab.

sry
see mis ma 500 kr kohta kirjutasin oli jah möeldud just nii et on SUHTELISELT väike raha
olenb ju mille suhtes
50 krooni suhtes on see suur raha...

Marina
usklik? no iga inimene peab millessegi uskuma - seda millese mina usun või mitte vast ei hakka siin arutama, pole see teema

mu jutt paistis elukauge... no ma ei tea

katsun siis teistmoodi kirja panna
mõtlesin seda, et inimene peab ise aru saama ehk siis lapse isakäest nõuda on väga raske mingit toetust, kui ta (mistahes kaalutlustel) keeldub oma järeltulijat toetamast
igatahes ei jäta sest mehest muud arvamust, kui et ääretult isekas mees

Emale, kelle palk pisike ja ka vanematelt abi pole loota, tuleks vist tõesti lõpuni närve kulutada ja mitte alla anda enne, kui mehelt lapsele elatis välja nõutud. Meeste suhtumist ma siiski tõesti ei mõista. Mu oma laste isa leidis endale uue elu ja läks. Ainult et laste toetamise unustas täiesti. Algul isegi üritasin kohtu kaudu talt alimente nõuda, kuid kuna seal selgitati, et mul ENDAL tuleb hankida tõendid mehe sissetulekute kohta, tema aga on firmajuht ja laseb raamatupidajal endale just sellise palgatõendi valmis kirjutada, nagu vaja, siis loobusin. Esiteks seepärast, et minu närvid maksavad rohkem, teiseks jonni ja uhkuse pärast - saan oma lapsed (3) ka ise üles kasvatatud. Et rahaga välja tulla, tegin oma firma ja rabasin 8 päeva nädalas. Igatahes täna olen rahul, et otsustasin almusest loobuda. Ja sain mitmeski mõttes targemaks, eelkõige suheldes oma lastega - mehed tulevad ja lähevad, lapsed jäävad.
Aga Sulle jõudu ja jaksu selles võitluses!

mul üks tuttav daam abiellus mehega,kellel oli eelmisest abielust laps,naine oli jalga lasnud ja lapse mehele jätnud.
<daam kasvatas lapse omade kõrval üles,koolitas,ostis korteri jne.mees ,loomulikult, lasi jälle parematele jahimaadele jalga.
möödus aastaid ja ,klõps,ühel ilusal õhtul oli meheke jälle ukse taga,paariaastane laps käekõrval.
oli uuest naisest lahku läinud ja laps jälle! tema kaelas.
Pakkus siis eksnaisele,et kuule sa kasvata see laps ka üles.
no mitte ei tea kas nutta või naerda!

Oeh, Merli, kuluta see aeg, mis sa elatise tagaajamiseks raiskad, parem uue mehe otsimisele. Usu,tulemus saab parem ja oled ise õnnelikum.

Bella!
Ma kasvatan üksinda oma last ja mul ei ole kumbagi vanemat, kelle hoolde laps jätta. Samas on mul oma maja ja ma tulen töölt, lähen lasteaeda, koju jõuan kell 188.00 Siis jooksen kohe keldrisse katelt kütma ja tagasi kööki süüa tegema. Kui oleme söönud, siis saan tegeleda natuke lapsega ja tema päeva ära kuulata ja ongi aeg kell kaheksa tuttu minna. Loen õhtujutu ära ja ta jääb magama. Peale seda koristan köögi jne ning lõpuks olen nii väsinud, et selle uue mehe otsimisest ei tule midagi välja kahjuks.Muidugi olen ise süüdi, et elu on nagu konveieril, kuid lapsele ei taha ka liiga teha.Samuti kardan, et uus mees ja uued probleemid. Praegu on ainult vist, ma ei teagi enam, üks probleem.

ikkagi, merli, kus on siis mehepoolsed vanemad?
nemad on ju ka vanaemad-isad..
kas neid asi üldse ei huvita?

Merli
katsu vahel mõni sõbranna appi saada koduhoidma ja mine tuuluta end
selline konveier tapab tõesti

kui pead vajalikuks võitle kohtu, mehe vanemate, tema muude tuttavate mõjutamise kaudu edasi - kui jaksad ja tahad

tegelikult oleks vast parem pilk rohkem tulevikupoole suunata küll, arusaadav et majapidamise töö ja lapse kõrvalt jääb aega väheseks, kuid katsu siiski leida positiivne väljund oravarattast

Ole tubli ja säilita enesest lugupidamine!

Pippa!
Nemad on küll olemas, kuid kahjuks ei ela samas linnas, kuid külas käivad ja peaaegu iga õhtu helistame ja teavitan, kuidas poisiga läheb. Oma muredesse ei ole neid seganud, kuigi nad teavad, et lunin kohtu kaudu elatist, kuid emaga lapse isa ei räägi ja isale teatas, et kogu aeg toetab. Nendelt abi ei ole palunud, kuna piinlik on, sest lapse vnaema käib tööl ja tal on väga väike palk. Tore , et üldse olemas on ja saab suheldud.

to pipa: no ei prae ju. Täitsa külmaks jätab!

Aga merli, katsu kasvõi mõneks õhtuks kuus leida lapsele mõni hoidja (kasvõi oma sõbranna või vii mehe vanemate juurde) ja mine kuhugi välja. Ära omaenda elu nii maha maga, see on niigi lühike. Katsu kuskilt natukenegi enda jaoks aega näpistada, muidu kaotad oma närvid ja tervise ja ega lapselgi sellest kergem pole.

Muideks loost ei selgu, kas kooselu oli registreeritud ja isadus tuvastatud?

Ah et tõmbasite Feliksi liistule?:))

Almond: et missusugused on need minusugused?:))

Aga neile, kes tahavad teada, miks mina ei maksa...kogu story ma rääkima ei hakka.
Et keegi kõsis, et miks ma selle lapse valmis treisin..sest nii oli kombeks, tuled armeest tagasi ja oledki mees ja valmis abielluma ja lapsi tegema, piiga oli kah sõjaväest tagasi oodanud ja puha...a võta näpust ..ei olnudki ma tollal veel mees. Lõhidalt välendades : olin poisike.

Et miks ei maksa...tollal olin mina tudeng ja maksin oma stipist 200 (kakssada)% alimente...ja käisin last vaatamas. Kenal hetkel aga selgus, et ma ei ole soovitud külaline. Ja kui ma sain teada, et lapse ema teenib minust (ikka veel tudeng) ca 3 korda enam..ja lapse vanaisa on miljonär kiirelt arenevas Eestis...mina mitte.siis tundusid minu 25% sissetulekust naiivse sümbolina.
Kuuldes hiljem erinevaid jute stiilis - issi on polaarlendur, kes ei tea kas ongi enam....mis maksmine siin enam.
Last (mis laps enam - passiealine neiu)on hästi söönud, riietatud minu pojast paremini, sõidab peenema sõiduvahendiga kui mina (nägin pärast 14 aastat teda juhuslikult tänaval - ära tundsi:))), elab elanie registri andmetel paremal elamispinnal kui minu pere..mis raha ma siin toppima hakkan..kui pole isa vaja, pole ka tema sandikopikaid vaja. Mina neelan oma tunded siinkohal alla ja saan hakkama, loodetavasti saab ka tema.
Kas oli ammendav vastus?

Jurist
Kooselu ei olnud registreeritud, kuid kui laps sündis, siis ta võttis ta oma nimele ja oli ka kaks aastat ka isa. Ega ta paha ei olnud aga ju tal oli siis raske, et minema pidi. Enne seda elasime kaks aastat kokku.

emilyle
nojah, oleneb närvikavast - mina pean alati saama suu puhtax rääkida, muidu keeb ja söövitab...

Sry, aga kas Sina ja ka Tema olite kindlad, kes on lapse isa?
Soovitan pöörduda Maksuametisse, autoregistrisse, hooneregistrisse, seda kohtu taotluste kaudu muidugi, et selgitada isa tegelikku varanduslikku seisundit.

esiteks ei ole lapse seisukohast üldse oluline, kas vanemad olid abielus või mitte ja kuni isa pole vaidlustanud ja vastupidist tõestatud, on laps tema laps ja elatis kuulub maksmisele.

Maksuametisse pöördumisel ei ole mõtet, sest kui mina elatise taotlemise asjus sama palve esitasin, siis kohus pöördus sinna kas minu rahustamiseks või seadusest kinnipidamise testimiseks ning sai kinnitust, et sedasorti pöördumised olla õigustatud vaid kriminaalasjade puhul. sedasi siis. ja otse loomulikult ei ole meesterahvastel enda nimel ei maja ega autot.

To Feliks: Aga kui raha kõrvale jätta, kas sa ei tahtnudki siis oma tütre kasvamist näha, et suurest solvumisest lapse ema peale jätsid ka lapse endast ilma? Mina mõtlen niimoodi naise mõistusega, et ükski vägi ei suudaks mind minu lapsest eemal hoida

olen täiesti nõus Felixi seisukohaga: kui laps on isast juba ära võõristatud, siis ajuvaba on hakata mingit issit mängima. Eriti kui naisel juba uus mees ja uus elu, siis vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Räägin seda juttu nn "teise naise" seisukohast: minu elukaaslasel on eelmisest suhtest esimeses klassis käiv tütar. Peale selle on naisel teine laps veel ja uus mees ka. Lahkuminek oli naise mõte ja kuna ta oma elukommete poolest pole mingi eeskujulik, siis minu mees algul tahtis tütart enda juurde. see oli muidugi võimatu. aga raha tahetakse küll, kusjuures on teada, et lapse kasvatamiseks see ei kulu: naine peab mitmetonnist tõukoera ja mitut kassi ja julgeb veel rääkida, et raha vähe! saagu oma loomaaiast siis lahti, ehk jääb raha üle. Meie kooselu algul, kui meil oli isegi rahaga kitsas, mees mõnikord isegi maksis lasteaia maksu jms. mina ei julenud algul ka oma nina sellesse toppida, aga hiljem ikkagi ütlesin, mis sellest asjast arvan. too naine hakkas raha nõudma just siis, kui minu olemasolust teada sai: ju siis hakkas kadetsema, et mõni hakkab paremini elama kui tema.

tore on lugeda kuidas ikka samad probleemid kimbutavad meid.
Juba oma 25 aastat tagasi oma ema nurus alimente välja, siis me korraga polnud oma isa lapsed jne. Tõeline vastutusest kõrvale hiilimine ja üldse tundub et osade meeste arvus on et lapsed ju naiste rida. Mida mina tolla mudilasena sellest õppinud olen ,vat seda et ei tahagi endale lapsi. Ma ei tea mida teie lapsed nüüd teie pealt õpivad.